Tubli mahetalu sõltub toetustest

Kopra Karjamõisa peremehe Jüri Koppeli sõnul on nende tootevalik paljuski sõltunud sellest, mida restoranid küsivad.

FOTO: Kristina Efert

Kuigi läinud aastal Eesti parimaks mahetootjaks valitud Kopra Karjamõis pakub laia tootevalikut, mille järele on ka nõudlust, püsib ettevõte püsti peamiselt entusiasmil ja toetustel.

Kopra Karjamõisa peremees on karuse olemisega, ent samas muheda jutuga ja külalislahke Jüri Koppel. Talu ise asub Eestimaa kõige tagumises nurgas, Läti piiri ääres hõreda asustusega piirkonnas, kus elab keskmiselt vaid kaheksa inimest ruutkilomeetri kohta. e

Läti piir seostub praegu alkokaubandusega, ent Jüri Koppelit ei kõiguta see teema karvavõrdki. Ent alati pole see nii olnud. Mees ei salgagi, et võitles aastaid viinakuradiga ja et tema peamine elueesmärk oli vaid järjekordne peatäis kätte saada.

Vaadates elu maapiirkondades, kõlab see väga tuttavalt: tööd nagu oleks, aga tegijaid napib, sest nende huvi pole põllumehe rasket tööd teha, vaid külapoe ukse taga või bussipeatuses jorutada. Ent Jüril sai sellisest elust kõrini. Seitseteist aastat tagasi võttis ta ennast kokku ja tõmbas senisele elule joone alla.

Uue eluga kohaneda polnud üldse lihtne. Vaba aega oli palju, millega mees ei osanud esialgu midagi peale hakata. Rääkimata sellest, et rahakott oli tühi, tuli tagasi maksta ka vanad võlad, mis polnud õnneks kuigi suured: sada krooni. Midagi pidi ette võtma.

Mehe käsitööhuvilisest ema kasvatas koos kasuisaga oma talus villa ja lõnga tarbeks kahtteist lammast. Neil oli ka kaheksateist hektarit maad kasutada.

Tulemuseks oli talu

Kopra Karjamõisa keskus asub Vilaski külas. Siin tervitab meid puust koprakuju. Selle nikerdas Jürile mõned aastad tagasi juubeliks naabrimees. „Mõtlesin, et mida ta saeb seal ööde ja päevade kaupa, aga sünnipäeval tõi selle kohale,” muigab Jüri.

Koprad on ka ettevõtte logol, mis on tegelikult Põlva maakonna vapi koopia, ainult kollane taust ja mustad koprad on asendatud rohelise tausta ja pruunide närilistega. Jüri on selle kooskõlastanud ka heraldikutega ning teeb enda sõnul Põlvamaale reklaami. Logole on eraldi lisatud lamba siluett. Tekib küsimus, kas siin on siis tõesti niipalju kopraid elanud, et on andnud põhjuse nende järgi ettevõttele nimi panna. „Eks neid siin Väike-Emajões on olnud,” märgib Jüri, kuid lisab, et nimevalikul pole närilisega pistmist. „Mina olen Koppel, paarimees on (Raoul) Raud. Kahe nime esitähtedest moodustuski Kopra,” selgitab Jüri. Siiski on Jüri saanud endale hüüdnimeks Kopraonu.

Siin Vilaski külas on Jüril kasvuhooned, kus ta kasvatab tomateid, paprikat, tšillit, maitsetaimi. Traataia taga paterdavad haned. Laudast käivad sisse-välja kanad ja pärlkanad. Nemad on Jüri laudas uued tegijad. Eemal karjamaal on tuhanded lambad.

Köögiviljad kasvavad eemal põllul ning sibulate kuivatamiseks ja laohoonetena kasutab ta endist Laatre sovhoosi sööklat, mis asub siit mõned kilomeetrid eemal küla keskuses.

Veel eelmisel kevadel tutvustas Jüri rõõmuga ristandsigu, kes aia taga külalistele uudishimulikult vastu ruigasid.

Kuri haigus tegi aga siin läinud suvel laastamistööd. Kuigi Jüri kartus, et tema on esimene talunik Eestis, kelle karja seakatk maha murrab, ei läinud täide, ei jäänud ka tema vabas õhus elanud kari puutumata. Samas paigas haigutab praegu tühjus ja selle meenutamise käigus tungib nukrus ka suure ja tugeva mehe sisse. Kari oli ju võimas ja loomade hulgas alles kevadel sündinud põrsad. „Sigu ma enam ei võta,” teatab mees resoluutselt. Kas isegi siis mitte, kui haigus siit ära kaob? „Ei,” on mees surmkindel.

Kopra Karjamõis pakkus ostjale mõnusalt magusa mekiga ristandsigade liha kõrval konserve, vorsti ja suitsuliha. Kui see otsa sai, teatas ta klientidele, et nad ei pea söögipoolise pärast muretsema, sest taimetoitu õnneks jagub. Kuigi löök oli valus, elas Kopra Karjamõis selle siiski üle.

Alguses seda ja teist

Kui Jüri ema väikse lambakarjaga alustas, polnud tal aimugi, kui suureks see kõik kasvab. Mees proovis kasvatada ka mustikaid, vaarikaid ja valmistada koguni grillsütt. Kogemusi tal polnud, kõike tuli ise katsetada ja siis kas hävida või võita.

Üks kindel asi on ikkagi lambad, neid on koos talledega olnud koguni 4500pealine kari.

Lisaks on talu mitmekesist valikut täiendatud maitsetaimedega. Tomatitaimede ettekasvatamiseks mõeldud ruum seisis talvel tühjana ning sellele oli vaja otstarve leida. Jüri tunnistab, et alguses polnud tal maitsetaimedest aimugi ning oli isegi mõneti koomiline, kui suur ja tugev mees käib iga päev potte uurimas ja puurimas, mis sealt tärkab. Kui esimest korda külvatud seemneist hakkasid võrsed ninasid välja pistma, polnud teada, kas need on mullast kerkiv umbrohi või soovitud taimed. Lõpuks sai Jüri aru, et tuleb osta võõrastest idudest puhas kasvuturvas.

Tootevalik on paljuski sõltunud sellest, mida restoranid küsivad. Teinekord on õnnestunud seemnemüüjatel Jüri midagi kasvatama panna. Kasvuruum endise karjalauda teisel korrusel on parasjagu küll tühi, aga eks kevadel selgub, mida Jüri seal ette võtab. Ta on isegi kaalunud kurkide kasvatamist, ent see on paras pähkel. Kurk vajab vähemalt 16 soojakraadi ja talvel on seda hoida raske.

Jüri on mõelnud uue katlamaja ehitamisele, ent see on suur investeering. „Kui olin noorem, tegin kõik asjad õhinal ära ja korjasin niimoodi suured pangalaenud, nüüd olen ettevaatlikum,  teen asju tasa ja targu,” räägib Jüri plaanidest.

Kirju kanakari ja värvilised porgandid

Jüri kanakari on kirju nagu pusle. Jüri ei teagi enam täpselt, mis sorti nad on, sest kõik on omavahel segunenud. Kirju kanakari muneb väga kirjusid mune: helerohelisest ja helesinisest kuni tumepruunini. Eksootilist värvi munad pakuvad huvi restoranidele, sest millegipärast arvatakse, et nende rebugi on kollasem.

Jüri oli esimene Eestis, kes hakkas kasvatama värvilisi porgandeid, sedagi restoranide palvel.

Veel saab Kopra Karjamõisast tellida kuivatatud õunu, kuusevõrseid, nisuorast. Metsasaadustest pihlakaid ja seeni.

Uusimad liikmed Jüri kollektsioonis on pärlkanad. „Sada muna tõin, 60 koorus välja, 55 kana on alles,” räägib Jüri. Pärlkana muna on hästi väärtuslik, sest säilib kuus kuud.

Mahetootmine tähendab kadusid

Suured kaod on mahetootmises paratamatud. Iseenesest pole mahetootmises ju midagi keerulist. See on looduse kulgemine ilma inimese toodetud keemiliste vahendite sekkumiseta. Nii linde, loomi kui ka taimi ohustavad bakterid ja putukad, keda keemiliste vahenditega tappa ei tohi ega ka taha. Jüri on selles osas põhimõttekindel.

Mahetootmine tähendab ka loomadele ja lindudele vabaduse andmist. Seetõttu ei surunud ta oma seakarja lauta ja linnudki käivad suurel maa-alal õues ussikesi nokkimas. Kahjuks viivad kullid umbes kümnendiku lindudest minema. On küll soovitatud, et tõmba võrk peale. „Aga kuidas ma tõmban mitmele hektarile võrgu peale. Sellist asja pole võimalik teha,” räägib Jüri. Lauta ta linde kinni ei pane. „Mul on oma põhimõtted.” See on lisanud paberimajandust ja toob tallu regulaarselt kontrollid. Aga on ka positiivne pool – toetused. Ilma nendeta Jüri ots otsaga kokku ei tuleks, kuigi müük kasvab pidevalt ja ta müüb maha kogu oma toodangu.

Mees ostis suvel endale sülearvuti, et lambakarja valvates tegevust leida. Karjamaa serval lõigi ta oma talu tulemused üksipulgi lahti.

Kopra talu kaubaga sõidab auto pealinna poole igal neljapäeval ja viib kliendile soovi korral tellitu lausa koju kätte. Lisaks leiab Kopra Karjamõisa toodangut ökopoodidest ja saab tellida MTÜ Tagurpidi Lavkast.

Populaarne

Tagasi üles