Hästi toimiv väikefirma ei pea ilmtingimata kasvamise poole pürgima

Vedajate kasum Riho Laiksoo kinnitusel suur pole, sest tegu on lihtsa äriga – igaüks võib osta auto ja sõitma hakata. Foto: Toomas Šalda

Väikefirmasid on palju. Neist enamiku omanikud teevad kõik selleks, et ettevõtet arendada ja kasvatada. Paide mees Riho Laiksoo on aga väga rahul sellega, et tal on kaks autot, millest ühega sõidab ise ja teisega allvedaja, kes maksab tööga auto kinni. „Kuna mina ise olengi sisuliselt firma, pööran rohkem tähelepanu teenindusele ja kliendisuhetele,” kommenteerib Laiksoo.

Poeg Joosepi lühendatud nimekujule Joss lisas Laiksoo sõna „service” ehk siis asutas Joss Service OÜ ja alustas 2000. aastal kaubavedu Skandinaavia suunal. Enne seda oli ettevõtlik mees teinud äri nii kasutatud riietega kui ka pidanud kuus aastat autopoodi. „Autopood ammendas end ja sõitsin Skandinaaviasse otsima edasise ettevõtluse ideid,” meenutab Laiksoo. „Hea võimalus oli tuua Norrast Eestisse kasutatud riideid. Samal ajal toodeti Säreveres martsipani, mis tuli Norrasse viia, sain selle töö endale ja nõnda said mõlemad sõidusuunad koormatega kaetud. Aastal 2000 alustasingi sellest, et viisin Norrasse martsipani, sealt või Rootsist ostsin koormatäie kasutatud riideid, tõin siia ja müüsin need siinsetele kasutatud riiete kauplustele. Mõni aasta hiljem otsustas seni martsipani tootnud klient hoopis palkmajade kasuks, nende vedamiseks pidin kaubiku asemele ostma juba suure auto. Kuna olen kirikuinimene, leidsid Joss Service’i varsti üles siinsetele kogudustele abi osutavad Norra ja Rootsi organisatsioonid, kes saadavad Eestisse palju kasutatud mööblit ja riideid.”

Rootsi ja Norra suund sai omaseks ja selgeks. „Mulle Skandinaavia väga sobib. Ei pea sõitma kaugele, elu on sarnane Eestiga, võrreldes muu Euroopaga pole liiklus liiga tihe, politsei on sõbralik, seal on meeldiv olla. Käin sõidus reeglina kaks korda kuus viie päeva kaupa. Praegu on küll tööd tavalisest rohkem, olen käinud iga nädal. Suur osa klientidest on norrakad, kellele viin palkmajad soovitud paika kohale.”

Veoki võib osta igaüks ...

Uusi kliente pole Joss Service aktiivselt otsima pidanudki. Kes on firma tööga rahule jäänud, on seda teistelegi soovitanud. „Kui Skandinaavia ja Eesti vahelisest transpordist laiemalt rääkida, siis Eestist eksporditakse sinna palju mööblit, puit- ja ehitusmaterjali ning maju, aga tagasi on koormaid raskem leida. Võrreldes teiste vedajatega on meil tänu siia abi saatvatele organisatsioonidele teine rütm, siiapoole on koormaid rohkem ja kui endal pole sinna parasjagu midagi viia, küsin koostöövalmite transpordifirmade juhtidelt tööd. Ilma et edasi-tagasi koorem oleks tagatud, ma sõitu ei lähe. Tuleb ette sedagi, et kõiki töid ei jõua ise ära teha, siis müün töö teistele.”

Vedajate kasum Laiksoo kinnitusel suur pole, sest tegu on lihtsa äriga – igaüks võib osta auto ja sõitma hakata. Veohind on aga aastatega pigem langenud. „Aastal 1998, kui ma ise transpordiga veel ei tegelenud, oli mul tarvis Norrast kasutatud riiete koorem siia saada. Kõige odavam variant maksis kroonidest eurodeks ümberarvestatult umbes 1600 eurot, praegu tuuakse sama koorem 800 euroga ära. Samal ajal on kõik teised hinnad – palk, laevapiletid, kütus jpm – täiesti teises suunas liikunud. Joss Service’i veohind ei ole kunagi alumise piiri peal olnud, samas ma ei tõsta seda, kui kaup tuleb mitmest kohast peale võtta või Norras saabub kettidega sõitmise periood. Pean küsima sellist hinda, et kui ma ise ei saa sõita ja läheb koostööpartneri masin, suudan partneri küsitud summa maksta ja ehk jääb mullegi väike kasum. Vahel olen sunnitud pealegi maksma, sest kui maja ikka peab õigeks ajaks kohale jõudma, siis peab. Õnneks on osa kliente jällegi väga paindlikud.”

Väikesel vedajal oma eelised

Väikestel mõne autoga vedajatel on Riho Laiksoo sõnul oma eelised. „Autode omamine ja juhtide palgalhoidmine on kulu ja kui tööd jääb vähemaks, läheb raskeks. Transport on väga heitlik teenuseliik. Joss Service kohe kindlasti ei taha kasvada suureks ettevõtteks, lihtsam on neid koormaid, mida ei jaksa ise kohale viia, edasi müüa.” Laiksoo veendumuse kohaselt on ühe-kahe autoga toimetades rentaablus suurem, käibe ja kasumi suhe parem. „Odava hinnaga ma kedagi üle lööma ei hakka, mul on välja kujunenud kindlad koostööpartnerid, kellele pakun kvaliteetset teenust ja nad ei otsigi odavamaid vedajaid. Kuna mina ise olengi sisuliselt firma, siis ma pole ainult autojuht, mul on rohkem aega kui palgalisel sohvril. Saan pöörata suuremat tähelepanu teenindusele ja kliendisuhetele. Eks selle võrra ollakse nõus ka rohkem maksma. Rootslastele ja norrakatele meeldib isiklik suhtlemine, nad ei aja taga pelgalt soodsat hinda. Isegi kui otsin mõneks veoks teise firma auto ja juhi, on kliendile tähtis, et asju ajab ta ikkagi minuga, kes ma kogu protsessi otsast lõpuni tunnen ja vastutan. Samuti ei pea ma taga ajama tohutut kilometraaži. Kui tavaliselt läbitakse suure autoga 100 000 kuni 140 000 kilomeetrit aastas, siis mina ainult 60 000. Mul on oma rida ja mõnus rahulik elu, ma ei püüa haarata liiga suurt tükki. Ma ei mõtle üldse, et võiks kuhugi mujale kui Skandinaaviasse sõita, ei taha nädal või kaks või terve kuu järjest autos ööbida.”

Suur boonus on Laiksoo jaoks Norra loodus. „Ühele kliendile ütlesin kunagi otsekoheselt välja, et mulle tohutult meeldivad Norra mäed, nüüd olen seal pidevalt ja tema maksab selle kinni ka veel. Mulle meeldib sporti teha, pargin auto kuskil kaunis kohas ära, teen jooksutiiru või matkan mägedes. Olen ka pereliikmeid kaasa võtnud.”

Norraga seotud ainsa veidi negatiivsema asjana toob Laiksoo välja sealsete elanike liigrahuliku liiklemiskultuuri. „Mina olen rooli taga keskendunud tööle, aga seal on palju juhte, kellest ei saa aru, kas ta sõidab või mida ta teeb. Mina oma suure autoga seal kitsastel mägiteedel ei pääse temast kuidagi mööda. Mul on hasart ja huvi sõita võimalikult ökonoomselt ja eriti mägedes on selleks oma sõiduvõtted, näiteks kogud mäest alla sõites hoogu, aga nemad teevad mingeid arusaamatuid lükkeid, hoopis pidurdavad enne mäkketõusu ja kõik minu ponnistused lähevad nende taga pidurdades tühja. Norra teed on veoautodele liiga kitsad ja sõitmine seetõttu keeruline ja kurnav. Seda eriti talvisel ajal, kui teed on jääs. Eesti teeolud on palju paremad.”

Jutu lõpetuseks ütleb Laiksoo, kes vabal ajal tegeleb lastelaste ja kestvusspordialadega, et on praeguse eluga igati rahul ja tulevikku suhtes optimistlik. „Olen välismaal käies veendunud, et ei ole nii, et perspektiivi on ainult suurtel transpordifirmadel. Nii nagu seal ei ole ainult suured kaubandusketid, vaid ka väiksed kohalikud poed, kus klient kohtab isiklikku lähenemist, läheb seal kenasti ka Joss Service’i taolistel väikestel vedajatel. Inimene on esmalt ikkagi sotsiaalne olend.”