Sinikaela tunnevad kõik

Foto: Marko Saarm / Sakala

Meie veelindudest on kõige tuntum sinikael-part, kuna ta on levinud üle maa ja teistest meil pesitsevatest partidest mitu korda arvukam – hinnanguliselt pesitseb Eestis 30 000 kuni 50 000 paari sinikaelu.

Juba kolmveerand sajandit kestnud kliima soojenemine on talved järjest mahedamaks muutunud ja vooluveed suures osas jäävabana hoidnud, nii et enamikul talvedel saavad külma aja siin veeta tuhanded sinikaelad, isegi kuni 20 000. Nende talvitamist soodustab ülemäärane toitmine, mida ei saa päriselt heaks kiita, sest nende ette pillutakse põhiliselt jahutooteid, milles pole küllaldaselt seedimist soodustavaid kiudaineid ning tarvilikke mineraale ja vitamiine. Kui veelinde talvel toita, siis peenestatud juurvilja ja teraviljaga (eelistatud on nisu). Toiduküllus ja selle hõlbus kättesaamine pärsivad lindude rändekihku ning varasem kogemus kutsub pardid eelmise talve toitekohtadele.

Talveks meilt lõuna ja edela poole rännanud sinikael-pardid naasevad varakevadel, jäälagunemise hakul. Esialgu püsitakse salkades, paarid kindlalt koos, kusjuures ujudes või lendu tõustes on emalind ikka eespool. Lähemalt vaadeldes näeme, et isaste kael ja pea pole hoopiski sinine, vaid sinaka helgiga läikivroheline. Mõlemal sugupoolel on tumesinine lai tiivaküüdus, ääristatud mustvalge vöödiga. Isastel on kitsas valge kaelus, tumepruun rind, valge saba ja selle kohal must rõngasjas sulepaar. Emalinnud on tagasihoidlikku pardipruuni varjevärvust, nokk tumedam kui isasel ja saba kreemikas. Säärane erinev, isaspartidel lausa kiiskavalt silmatorkav sulestik on arenemislooliselt seletatav: isapart ei osale järglaste hooldamisel, vaid piirdub emalinnu sugutamisega, viibides aga haudeajal pesa ligiduses ja tõmmates saagihuviliste kiskjate, ka kullide tähelepanu enesele, niiviisi emalindu säästes.

Meist põhja ja kirde pool pesitsevad sinikaelad rändavad sügise hakul siit massiliselt läbi, ilmselt sadade tuhandetena. Nii ongi pardijahi kõrgaeg septembri keskelt oktoobrini, mil läbirändajad peatuvad neile vähem tuttavas ümbruses ja neid saab pardikujudega hõlpsamini peibutada varjendis peituva küti ette laskekaugusele. Tavaliselt ei jõua kuni kolmandik pihta saanud lindudest jahipauna, vaid suudab sukelduda ja end põhja klammerdada või taimestikku peituda. Nii et pardijahil on saagileidja linnukoer hädatarvilik. Lisaks tahaksin linnukütte manitseda: ärge kasutage pliihaavleid, mis satuvad veekogu põhjast toitu otsivate lindude makku ja põhjustavad surmava pliimürgistuse. Pliihaavlitega pihta saanud linnud (ja neljajalgsed ulukid) põhjustavad neid oma toiduks tabanud kullide ja kotkaste aeglase surma.

Nagu teisedki ujupardid, hangivad sinikaeladki suure osa toidust nii-öelda snorgeldades – pea ja kael sügavale vee alla süüvitud ning nokaga veetaimi ahmides või põhjamudast selgrootuid sobrades. Sügavamas vees põhjani küündimiseks harrastavad nad tirelseisu, nii et veepinna kohale ulatuvad vaid tagakeha ja jalad. Sügisõhtutel lendavad sinikaelad oma päevaselt peatuskohalt mõnel veekogul kõrrepõldudele, et pudenenud teri noppida – tundliku nokaotsaga kompides suudavad nad seda ka kuuvalguseta öödel. Vihmast üle ujutatud põldudel askeldavad nad päevalgi.

Aprillis hajuvad pardisalgad ja enamjaolt juba talvel paari heitnud linnud valivad endale pesakohad. Emane kohendab mingi tihedas taimestikus oleva pinnaselohu sobivamaks ja ääristab selle mõne kõrrega, muneb sinna iga päev ja katab mune järjest enam. Kuid sinikael võib pesa teha ka avarasse puuõõnde, mullusesse varese- või kullipessa, müüriservalegi. Pesalt eemal olles saadab pardiisa teda väga valvsalt ja kiivalt, ent ikkagi leidub mõnel pojal võõrast geneetilist materjali. Kui kurn on täis (8–13 muna), asub emalind hauduma. Nelja nädala pärast udusulgedega tihedalt kaetuina koorunud parditibud järgnevad kohe pärast kuivamist emale, kes juhib nad mõnele veekogule. Seal õpitakse toitu leidma ja emapardi hoiatuste järgi varjuma. Juulis saavad varasemad pesakonnad tuule tiibadesse, kuid röövloomade ja -lindude tõttu hävinud pesade omanike järelkurnad alles augustis.

Isased aga koonduvad järjest suuremateks salkadeks ning poetavad juuni lõpul varjuliste lahesoppide ja järvede roostikus kõik hoosuled, jäädes uute kasvamiseni kuni kolmeks nädalaks lennuvõimeta. Ka muu sulestik vahetub emaspartidega sarnase siirdesulestiku vastu. Augustis ühinetakse järk-järgult pesakondadega ja kibedate kogemuste najal leitakse pikapeale jahimeeste eest turvalisemad paigad. Septembris algab uus sulgimine ja siirdesulestiku alt ilmub isaspartidel värvikas hundsulestik, nii et talveks ollakse jälle esindusmundris.

Olgu mainitud, et teadupärast on sinikael-part rohkete koduparditõugude esivanem.