Kärjekaanetis aitab haigusi ennetada ja neist taastuda

Kärjekaanetise kogumine.

FOTO: Erakogu

Bioaktiivsete ainete poolest rikas kärjekaanetis on sügistalvisel viiruste ajal organismi tõhus abiline.

Mesilased korjavad õitelt nektarit ja teevad sellest meeraamidel valmistatud kärgedel mett. Nad lisavad sülje abil nektarile fermente, mikroelemente, vitamiine ja orgaanilisi happeid oma maomahlast, et nektaris sisalduv saharoos saaks töödeldud ümber glükoosiks ja valmiks mesi, mis on mesilastele toiduks sobilik.

Mee valmistamisel kannavad nad nektarit ühest kuuekandilisest kärjekannukesest teise. Selle juures nad tuulutavad nektarit, et mesi saaks vajaliku niiskuse.

Kui üks kärjekannuke saab valmismett täis, siis kaanetatakse see kinni. Kaanetis suleb kannukese hermeetiliselt ning kaitseb seal sees olevat mett tolmu ja mikroorganismide eest. Kaane valmistavad mesilased vahast, taruvaigust ja õietolmust, mis süljega lahustatakse ja omavahel ühendatakse. Et mesi paremini säiliks ning oleks täiendavalt kaitstud bakterite ja viiruste eest, lisavad mesilased segule veel mitmeid bioaktiivseid aineid, mille hulgas on määratletud üle viie antibiootikumi. Kuni mee lõpliku valmimiseni toimuvad suletud kannukeste sees biokeemilised protsessid.

Kasulikud omadused

Suletud kannukestega meeraamil asuvat kärge nimetatakse kärjemeeks. Meeraamilt valminud mee kättesaamiseks lõigatakse spetsiaalse noaga maha kõik kannukeste kaanetised ja mesi vurritatakse tsentrifugaaljõu abil kärjest välja. Maha lõigatud massi (kaanetised, kannukeste ülaosa seinad (vaha) ja natuke valminud mett (tavaliselt 50% massist) nimetatakse kärjekaanetiseks.

Kärjekaanetisel on väga palju farmakoloogilisi omadusi. See aitab põletiku vastu, toniseerib lihaseid, kõrvaldab kõõluste ja sidemete pinged, moodustab kaitsekihi limaskestadel jpm. Eriti efektiivselt toimib kärjekaanetis viiruste ja bakterite tekitatud haiguste ravimisel ninakoopas, ülemistes hingamisteedes ning seedetraktis. Näiteks on kärjekaanetisest abi nohu, angiini, parodontoosi, haimoriidi (põskkoopapõletik), seedehäirete, gastriidi, maohaavandite ja artriidi ravimisel. Seejuures praktika on näidanud, et tervenemine on kiire ja ilma tüsistusteta ning haigused ei lähe üle kroonilisse vormi.

Kärjekaanetise kasutamine

Kärjekaanetist tuleks närida kolm korda päevas söögikordade vahel (üks-kaks tundi pärast sööki) ühe tee- või supilusikatäie kaupa. Suus olevat tükki peaks närima ja imema maksimaalselt kaua (vähemalt 2–5 minutit), et sülg saaks toimida (sarnaselt mesilaste omale) lahustavalt ja kärjekaanetises sisalduvad (bioaktiivsed ained) aktiveerida. Tänu sellele saavad juba suus käivituda vajalikud biokeemilised protsessid.

Piisavalt kaua kärjekaanetist mäludes jääb lõpuks suhu vahatükk. Võtke tükike rukkileiba ning närige kiiresti koos vahatükiga, kuni kõik lahustub (vett mitte peale juua). Kärjekaanetist tuleb tarvitada järjest pideva kuurina 1–3 nädalat.

Profülaktikaks piisab ühest teelusikatäiest kärjekaanetisest päevas. Külmetushaiguste, gripi ning adenoidide põletiku ennetamiseks piisab kahest kahenädalasest kuurist (kevadel ja sügisel) aastas. Üks supilusikatäis on vajalik tõsiste haiguste, näiteks maohaavandite korral.

Kärjekaanetise manustamine on lihtne ja stressivaba ning – ja mis kõige olulisem – maitsev! Võib-olla meeldibki paljudele kärjemesi ning kärjekaanetis just seetõttu, et organism tunnetab vajadust nende järele?

Rohkem lugemist samal teemal leiab RemedyWay blogist www.remedyway.ee/blog.

Populaarne

Tagasi üles