Vaikne aeg meie viimases aias

Foto: Säde Lepik

Sügisene jalutuskäik kalmistul teeb hinge rahulikuks ja pakub mõtteid, kuidas lähedaste mälestamispaika kenana hoida.

Iga kalmistu kõneleb väga palju elavaist ja reisides on seetõttu väga huvitav näha teiste rahvuste kalmistukultuuri. Meie meenutame oma kalleid kadunukesi nende tähtpäevadel, kuid ka hingedepäeval, jõululaupäeval ja vana-aastaõhtul mõjuvad värelevate küünlatulukestega kalmistud nagu tükikesed tähisest öötaevast.

Kirikliku tagapõhjaga hingedepäev on 2. novembril. Meie rahvausundis oli surnutele pühendatud hingedeaeg üsna pikk, see algas nädal pärast mihklipäeva ja lõppes nädal enne mardipäeva. Päev, millal kalmistule saate minna, polegi kõige tähtsam, oluline on minek ja siis süüdatud küünlatuli, mis aitab hoida sidet elevate ja lahkunute vahel.

Kus on meie viimane aadress?

Paljud süütavad küünla aknal, sest lähedaste kalmud on liiga kaugel või neid enam polegi. Meie matusekombed ja kalmistukultuur on pidevalt ajas muutunud, praegu on alles kinnistumas tuhastamise levikuga seotud kombed ja tavad. Tuha võib ju puistata ka mere või mõnda lahkunule armsasse kohta.

Kui maailm on valla, siis on paljudel oma viimase aadressiga raskusi: polegi enam kindlat kodukihelkonna surnuaeda või perekonna hauaplatsi, kus lähedased ees ootamas.

Leinaajal on väga palju abi sellest, kui tead, millist matust ja viimast rahupaika sinu kallis lähedane endale soovis. Sellest ei ole alati kerge rääkida. Seepärast usun, et teeme omastele teene, kui paneme ühel ilusal päeval ise rahulikult oma vastavad soovid kirja ja lisame selle kirja teistele tähtsatele paberitele.

Hooletusse jäetud kalm vihjab küll elu paratamatustele, kuid seda on alati kurb näha. Hauakujundust ja taimekasutust kavandades tasub seepärast mõelda nii oma lähedase soovidele kui ka sellele, kui tihti saavad omaksed käia kalmu korrastamas. Võib-olla saate hoolduse kohapeal tellida või paluda vajaduse korral abi lähemal elavalt tuttavalt. Sügisel koristage kalmult külmavõetud ja närtsinud lilled, asendage need näiteks igihaljaste okstega ja riisuge ära kalmule langenud lehed. Mõni leheke ei riku muidugi pilti, need meenutavad looduse igavest kulgu.

Kalm pole kiviktaimla ega lillepeenar

Meil on vähe neid, kes hauakujundusega üle pakuvad või püstitavad nii vägevaid hauamonumente, mida käiakse surnuaial vaatamisväärsustena uudistamas ja üksteisele näitamas. Eestlasele on omasem järgida kalmistu olemasolevat üldkujundust, hauaplatsi kujunduslahenduse aluseks sobib rahulikkus ja lihtsus.

Paljudele eelmise sajandi surnuaedadele on näiteks eeskujuks olnud taotluslikult looduslähedase ilmega Tallinna Metsakalmistu, mis rajati 1933. aastal. Hauatähised ei ole seal kõrgemad kui 60 cm, ka suurmeeste haudadel on lihtsad hauakivid. Kalmu kujundus lähtubki paljus valitud hauatähisest ning sellest, kas hauaplats on mõeldud ühele inimesele või tervele perele, kas kadunukeste nimed on kirjas samal hauakivil-plaadil või on kasutatud mitut tähist. Igal hauakivil-ristil on kirjadega tallel ka osake perekonna ajaloost.

Kalmistu üldilme on rahulikum, kui hauaplatside piirded (näiteks looduskivist või kivirikest, nõeljast kesakannist vm taimedest äärised) ei erine väga palju üksteisest ning need on madalad ja silmatorkamatud. Betoonist valatud randid mõjuvad looduslähedase ilme ja vaba planeeringuga kalmistul võõralt. Hekki võiks soovi korral pigem kasutada hauaplatsi peatsipoolsel äärel kalmutähise taustana. Pinnakatteks on tihti rehitsetud liiv, graniitkillustik, kivipuru ja -plaadid või taimed. Murulapikegi oleks kena, kuid selle jaoks ei piisa tavaliselt valgust ja muru vajab tihedat pügamist ja hoolt. Kena rohelise vaiba saab kasvatada pinnakattetaimedest, need eelistavad üldiselt savikat mulda. Varjus kasvab päris hästi roomav metsvits, tema umbes 10 cm pikkused lamavad varred juurduvad hästi ja katavad ruttu pinna. Ruutmeetrile piisab seitsmest taimest. Liigil on ka kollakate lehtedega sorte. Varjus ja savikal maal edeneb hästi läikivate neerjate lehtedega harilik metspipar ning sordist olenevalt kas siniste, valgete või lillakassiniste õitega väike igihali. Päikselisel platsil kõrvetab kevadpäike igihaljad pinnakatjad ära, neid tuleks siis kindlasti kuuseokstega kaitsta.

Niiskemat pinnast armastab harilik maajalg, millel on ka kirjulehelisi sorte. Mõnel rannikulähedasel maakalmistul võib kalme katta isegi luuderohi. Liivase pinnasega valgusküllasesse kohta sobivad pinnakatjaiks kukeharjad, liivateed, mägi- ja liivsibulad, hõbedased kadakkaerad ja Smithi puju. Suure sordivalikuga liivateed on hästi vähenõudlikud, neist saab toredaid padjandeid.

Taimevalik sõltubki eelkõige kalmistu valgusoludest ja mullastikust, uurige, kas muld on liivane või pigem savikas, viljakas või vaene, kuiv või niiske. Vanal kalmistul tuleb enamasti arvestada suurte puude varju, juurte ja varisevate lehtedega, uuemal kalmistul on valgust rohkem ja taimevalik seetõttu laiem. Siis, kui hakkate alles kalmu kujundama või vana hauaplatsi taimestust uuendama, tasub vaadata, millised taimed ennast selle kalmistu teistel haudadel kõige paremini tunnevad ja millega ei maksa katsetama hakatagi.

Tuntud surnuaiataimed on muidugi varjuga leppivad begooniad, sõnajalad ja hostad. Põõsastest ja puukestest sobivad kalmistule paremini pikaealised, madalakasvulised, kerakujulised või kitsavõralised liigid. Puude leinavormid on sümboolsed ja kenad, kuid arvestage, et need võtavad üsna palju ruumi ja neid tuleb ehk lõigates vormis hoida. Igihaljad taimed annavad platsile ilmet aasta ringi. Elupuid võib istutada varju, kadakaliigid ja sordid tahavad palju valgust. Lehtpõõsaist peab kindlasti valgust piisama kukerpuudele, enelatele, põõsasmaranatele, poolvarjuga lepivad näiteks mahoonia ja mage sõstar.

Ilusad ajutised särajad

Hämaratesse sügispäevadesse saate värvi ja sära lisada kanarbike ja eerikatega, mida kohtabki kalmistutel üha rohkem. Neid saate hauakivi ette või kalmuvaasi istutada kuni maa külmumiseni. Saleda, punase ja värd-eerika eri tooni roosade õitega sordid on meil ühe hooaja taimed. Enamasti tuleb leppida sellega, et talve ei ela üle ka kanarbikud. Kanarbikul on ka tagasihoidlikuid valgete, kollaste või ka rohekate vaid veidi avanenud õitega sorte. Lillekastis tuleb mõlemat taime nii kaua kasta, kuni muld pole veel külmunud, siis püsivad need kauem ilusad. Kalmistul seda ilmselt teha ei jõua. Kuivale jäänud taimed, mis pole jõudnud ka juurduda, tõmbuvad rutem pruuniks ja hakkavad pudisema. Kalmuvaasis täiendavad roosasid ja violetseid õisi hästi näiteks männi- või jugapuuoksad või hõbedastes toonides padipõõsas, hõbeleht ehk vilt-ristirohi ja kard-hõbepael, mille ilu öökülmad küll kähku ära rikuvad.

Kõigile tuttava plastümbrises ja pealt metalliga kaetud kalmuküünla asemel võiks vast soetada metallist ja klaasist küünlalaterna. Latern ei lase tulukesel tuule ja vihma käes kustuda ja seda saate aastaid kasutada. Kalmul süüdatud küünalde ümber on sügisel ja talvel kenad ka näiteks käbidest, samblast, kontpuu või pajuokstest vms looduslikust materjalist tehtud pärjad ja ümbrised. Pärjaringil ei ole algust ega lõppu, see sümboliseerib igavest elu ja lõpmatust.