Töötuleiva maitsjast leivapagariks

Piia Ardel küpsetab koduleiba ja müüb tervislikke tooteid.

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Juba kuus aastat tagasi leivaküpsetamisega algust teinud Piia Ardel otsustas sel suvel asutada osaühingu Piarde. Nüüd küpsetab ta leiba mitte ainult perele ja sõpradele, vaid ka müügiks.

„Leivaküpsetamist alustasin esmalt oma perele. Olen iseõppija, proovisin mitmeid retsepte ja muudkui katsetasin. Ükskord pere enam poeleiba ei tahtnudki. Seejärel hakkasid sõbrad-tuttavad mult leiba tellima ja nii see tegevus tasapisi kasvas, kuni asutasin suvel firma,” räägib 51aastane Piia Ardel, kuidas hobist töö sai.

Saatuse tahtel ja omal soovil lahkus naine 2014. aastal töölt Valgamaa kutseõppekeskusest, kus ta töötas kaheksa aastat projektijuhina. „Tegelesin välisprojektidega ning sel ajal said väga paljud õpilased välismaal praktikal käia. Kuigi olin vormistatud tööle poole kohaga, tegin tööd täiskoha eest, kahjuks juhtkonnale see korda ei läinud,” nendib ta.

Ära sai proovitud ka töötuleib

Seejärel maitses ta ka töötuleiba ning täiendas end kaks aastat mitmesugustel koolitustel. Esmalt läbis ta Tartu rahvaülikoolis lapsehoidja koolituse ja tegi seal kutseeksami, seejärel täiendkoolituse Tartu Ülikoolis eelpedagoogika alal. „Kahjuks selles vallas, milles end täiendasin, ma rakendust ei leidnud. Otsustasin oma leivaküpsetamishobist arendada välja äraelamise allika,” selgitab Ardel.

Töötukassast sai tragi naine ettevõtluse alustamise toetust ning soetas selle eest tainasegamismasina. Nüüd kohandab ta oma koduhoovil asuvas kõrvalhoones kööki nõuetele vastavaks. „Kööki tuleb vesi ja kanalisatsioon, ahjud ja kõik leivaküpsetamiseks vajalik, nagu ette nähtud. Praegu küpsetan leiba oma tunnustatud koduköögis. Võiksin seal edasigi teha, aga kui tellimuste hulk kasvab, jääb võimsust väheks. Detsembris peaks uus köök valmis saama.”

Müügiks on tal praegu pakkuda täistera-seemneleiba ning seemneleibu kanepiseemnete, sibulalaastude ja köömnetega. „Valga mihklilaadal korraldatud koduleivakonkursile viisin ka seemneleiva päikesekuivatatud tomatitega, kuid müügiks pole seda veel teinud.”

Ostjad on enamasti Valga linna ja ümberkaudsete valdade inimesed, kuid neid on kaugemaltki. Info levib Facebooki ja e-posti kaudu ning loomulikult suust suhu, tuttavalt tuttavale. „Käin aktiivselt laatadel, kus tavaliselt pole küll erilist müügiedu, kuna pakkujaid on palju, kuid degusteerimisega saan oma tooteid inimestele tutvustada.”

Rohkem oste tehakse just väikestes kohtades korraldatavatel müügipäevadel. „Ega ma oma leibadele reklaami väga teinud pole. Kui köök päris valmis, saan hakata suuremas koguses käsitööleiba valmistama ning tellimuste mahtu suurendama,” arvab ta. Kõige kaugemaks paigaks, kuhu tema koduleivad on seni rännanud, on Hiiumaa, kuhu need toimetati pakiautomaadi kaudu.

Leivad teeb meister mahetoorainest, mida hangib Eestimaa mahetootjatelt. Leivategu pole naise sõnul iseenesest keeruline, kuid sõltub paljudest pisikestest asjadest. „Näiteks tavapoest ostetud seemned võivad leiva kibedaks teha, seepärast ostan mahetootjatelt kõik seemnedki, kuigi need on kallimad. Tulemus on tähtis,” rõhutab ta.

Iga päts on omamoodi

Kuna leib valmib käsitööna, on iga päts pisut omamoodi. „Kuigi teen leiba sama retsepti alusel ja samast toorainest ning kaalun pätsid enne ahju panemist ära, toimub seal nendega midagi salapärast – välja tulevad erinevad pätsid nii kaalult kui ka välimuselt,” ütleb ta naerdes. Müügiks küpsetab ta leibu kahes suuruses: 350 ja 520 grammi.

Ühtegi säilitusainet ta ei kasuta, kuid sellest hoolimata säilib küpsetis mitu nädalat. „Augustis on siiski teisiti: leib peab vastu vähem, enne kui hakkab hallitama,” kinnitab ta.

Praegu käib leivategu kaks-kolm korda nädalas, tellimuste alusel, keskmiselt poolsada leiba nädalas. Hinnaks on kaks kuni kolm eurot ja kätte saab tellitud kauba kas Soorust, kus leivameister elab ja tegutseb, või siis kolmel päeval nädalas Valgast Müllersoni ärimajast. „Alati teen ikka mõne pätsi rohkem, et ka juhuslikult sisse astunu saaks leiva kaasa osta,” ütleb Ardel.

Samas pakutakse ärimajas mitmesuguseid mahetooteid, mis pärit Eesti ja Ungari mahetootjatelt. „Abikaasale kuuluv firma Marvella Majad on Ungari toodete maaletooja ja neid müüakse üle Eesti mahekauplustes. Käime ise kaupa Ungarist toomas,” selgitab naine.

Peresidemed viisid eduka koostööni

Küsimusele, kust on alguse saanud sidemed Ungari mahetootjatega, vastab ta, et kõik hakkas pihta 2005. aastal, kui nende peres elas aasta aega vahetusõpilane Ungarist, kes õppis Tsirguliina keskkoolis ühes klassis Ardelite keskmise tütrega. „Hakkasime vahetusõpilase perega, kes olid täielikud ökoinimesed, suhtlema ja nii need sidemed Ungari mahetootjatega tekkisid,” räägib Ardel.

„Jaanikaunapulber näiteks asendab väga edukalt kakaod. Kõrvitsaseemnejahu saab kasutada smuutides ja pestodes. Naturaalne sidrunimahl aitab keha aluseliseks teha,” tutvustab ta müügil olevaid mahetooteid. Riiulil on näiteks eksootilised rohelise banaani ja kookosjahud ning veinid Ungari mahetalust, millel kogemused aastast 1721.

Räpinas aednikuks-agronoomiks õppinud Piia Ardel pole elupõline valgamaalane, vaid tuli olude sunnil abikaasa ja kolme lapsega Valgamaale Sooru külla 1992. aastal. „Elasime Võrumaal ning meie õnnetuseks tagastati meie elamu, mida olime aastaid korda teinud, omanikele. Soorus saime osta endale uue elamise.”

Sooru tulles asutati AS Ermar, mis peale tootmise hakkas ka kaupa müüma. „Meil oli kauplus Soorus, Tsirguliinas ja Valgas ning hulgiladu Tartus. Kauplesime kuus-seitse aastat, kuni äri end enam ära ei tasunud. Olen teinud vahepeal Tallinnas raamatupidaja-juhiabi tööd ning seejärel kümme aastat korraldanud lastelaagreid ja majandanud kohalikku rahvamaja. Abikaasa on kogu aeg tegelenud logistikaettevõtetega siin Eestis ning koostöös Norra ettevõtjatega Põhjamaades,” jutustab Ardel.

„Ettevõtjana olen oma aja peremees. Kui tahan, tõusen kell kuus üles ja hakkan leibu küpsetama või võtan leivateo hoopis õhtul ette. Ainus probleem on praegu, et pole ravikindlustust, kuna ei jagu raha endale palka maksta, esmalt on vaja investeerida.”

Tulevikuplaan valmis

Lähema aja eesmärk on tegusal ettevõtjal ennast leivaküpsetamisega ära majandada ehk teisisõnu endale palk välja teenida. „Rõhun kvaliteedile. Püüan töö korraldada nii, et saaksin leivad ikka ära müüa, ei plaani kuivikuid teha. Pigem on kavas hakata küpsetama küüslauguleiba, karaskeid ja keekse. Talvel, kui rohkem aega, hakkan karaski- ja keeksiretsepte katsetama,” on tal juba plaan valmis. Loomulikult on eesmärk saada oma toodetele mahemärgistus.

Suviti, kui tööst aega üle jääb, veedab naine vaba aja aias. „Kõik juurviljad tulevad söögilaule oma aiast. Kasvatan ka maasikaid, mul on hulk viinapuid ja palju lilli. Mulle väga meeldib näpud mulda pista,” sõnab ta. Üks hobi, mis nüüd küll veidi tagaplaanile jäänud, on tal veel – keeleõpe. „Olen õppinud inglise, rootsi, norra ja hispaania keelt, kuid viimasel ajal jääb keelepraktikat väheseks,” nendib ta.

Ardelite pere kirglik huvi on sport. „Minul ei ole see niivõrd eesmärgistatud tegevus. Meeldib liikuda ja matkata. 50aastaselt jooksin sel sügisel mehe õhutusel Saaremaal poolmaratoni. Terve pere on spordist nakatunud,” rõhutab ta. Keskmine tütar teeb jalgrattasporti, noorim tütar Johanna on tuntud jooksutüdruk, kes praegu treenib Tenerifel, kus õpib toitumisnõustamist. Abikaasa Veiko Ardel on aga oma elu ühe eesmärgi – osaleda 50. eluaastaks järjestikku 50 maratonil – edukalt täitnud.

„Tunnen rahuldust, et olen leidnud tegevuse, mis meeldib ja kus saan end proovile panna. Püüan oma ettevõtlust järk-järgult edendada. Minu kohta võib küll öelda, et ettevõtlus kasvas välja hobist. Kui leivaküpsetamisega algust tegin, ei mõelnud kordagi, et sellest saab kunagi põhitöö.”

Populaarne

Tagasi üles