Jagamismajandus võiks laieneda ka aiasaadustele

Heal õuna-aastal nagu tänavu palistavad eramajade aiataguseid ubinakastid. Kui aga oma kodu ümbrusest lahkeid õunapakkujaid ei leia, tuleb vaadata kaugemale. Nutiühiskonnas võiks saadustepakkujate leidmisel olla abi mõnest rakendusest.

FOTO: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Oleme harjunud seostama jagamismajandust eeskätt transpordi ja majutusega, ent samas võiks jagamisteenus, olgu siis tasuta või sümboolse tasu eest, toimida edukalt mujalgi.

Pärnus tegutsev arborist-nooremaednik Ravel Reiljan pakub välja, et minult‑sulle‑ teenust võiks rakendada ka aiasaaduste jagamisel.

Tänavu oli teatavasti erakordselt hea õuna-aasta ja ei leidu vist aiaomanikku, kes poleks rikkalikule ubinasaagile kosilasi otsinud.

Aia taha möödujatele kaasahaaramiseks kasti, korvi või kilekotti jäetud õunavissid on tuttav vaatepilt igast Eesti aedlinnakust. Aitähhi eest äraviimiseks pakutakse kabatšokke ja kõrvitsaidki.

Kodumaise värske kraami tahtjaid leidub, ent pahatihti ei leia pakkuja ja tahtja üksteist üles. Iga aiapidaja ju saaduseid aia taha jätta ei taha ega leia ka võimalust toimetada üleliigne kuhugi ära.

Kuidas seda olukorda parandada ja teha nii, et kasu saaksid kõik – nii aiaomanik kui ka inimene, kes sööks heameelega kohalikku, selmet tarbida importvilju?

Appi tuleb rakendus

Reiljan ütleb, et tänapäevases interneti- ja nutiühiskonnas oleks mõistlik luua üks lihtne kaardirakendus, mis toimiks nii nutitelefonis kui ka tavaarvutis ja milles oleks kaardina näha maakondadeks jagatud piirkond.

Sellise rakenduse saaks teha näiteks iga kohalik omavalitsus eraldi.

„Rakenduses saaksid aiaomanikud, kellel jääb pisut vilju üle teiste tarbeks, registreerida end jagajateks, ning inimesed, kes tahaksid vilju saada, registreeriksid end tarbijateks,” pakub Reiljan välja.

Jagajad tarbijatega kokku viiv rakendus toimiks idee autori sõnul järgmiselt.

Kui näiteks jagajal (aiaomanikul) tekib aias ülejääk, siseneb ta kaardirakendusse, kus märgib näiteks: magusad õunad, sada kilogrammi, aia taga kastides, tasuta. Rakendus lisab selle kirje automaatselt kaardile õigesse kohta.

Kui jagaja soovib oma aia viljade või oma viljade koristamise eest tasu saada, võib ta kirjutada: magusad õunad, sada kilogrammi, helistada kella 17st numbril ..., hind 50 senti kilogramm.

„Tarbijal tekib õunaisu, ta siseneb rakendusse ja näeb, et temast paari tänava kaugusel lisati aia taha värskelt õunu. Edasi pole tarvis muud, kui haarata kott näpu otsa ning minna vilju tooma,” kirjeldab Reiljan.

Ta usub, et sellise rakenduse olemasolu muudaks nii mõndagi paremuse suunas: parandaks inimeste toitumisharjumusi ja tervist, paneks hindama kodumaiseid saadusi ning edendaks üldist inimlikku viisakust ja tänulikkust.

Reiljani meelest võiks aiasaaduste jagamisportaali hallata maaeluministeeriumi IT-osakond, kuna kohalikel omavalitsustel ei ole selleks võimekust ega ressursse.

Maaeluministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja Kristo Mäe ütleb, et Reiljani idee muuta ülejääva aiasaagi jagamine lihtsaks on iseenesest väga kena, küll aga ei haldaks ministeerium jagamisteenuse rakendust ise.

„Mõistlik oleks, kui säärane portaal või rakendus sünniks eraalgatusena, näiteks kasvõi Garage48 projektina. Teine võimalus on panna seljad kokku mõne otse tootjalt tarbijale võrgustikuga või olemasolevate veebirakendusega, nagu Naaber või Sibis, kellega õunajagamine ära korraldada,” pakub Mäe.

Mida arendajad arvavad?

Ka tarkvaraarendaja Martin Veerise arvates ei pea puu- ja juurviljade jagamiseks tulema välja täiesti uue äpiga, vaid selleks võiks kasutada juba olemasolevaid keskkondi.

„Olemasolevad rakendused teatud mõttes juba teevad sama asja. Võib-olla saaksid nemad väiksema vaevaga lisada omale sellise funktsionaalsuse. Siis ei peaks eraldi uut süsteemi looma ega haldama. Iga süsteemi käivitamisega on seotud kulu, mis tuleb kuidagi katta,” ütleb Veeris.

IT-visionäär Kari Maripuu nõustub Veerisega.

„Arvan, et aiasaaduste jagamisrakendus võiks olla hea väljakutse koolinoortele. Ennast tasub ära ainult „nulleelarvega” tehtud rakendus. Kui portaal osutub populaarseks, siis leiab nutikas ettevõtja võimaluse seda rahastada,” leiab Maripuu.

Rakenduse miinuseks peab ta hooajalisust.

Ülejäävaid puuvilju ja marju tekib majapidamisest juunist septembrini. Muul ajal oleks portaal ooterežiimil ja seda igal aastal uuesti käivitades vajaks see turundus- ja teavitamisraha.

Eesti talunike põllumajandustooteid vahendava e-turu Sibis eestvedaja Rudolf-Gustav Hanni sõnul pakuvad nemad keskkonda, mis viib tootjad kokku tarbijatega. E-turu kasutamise teeb mugavaks üle Eesti toimiv logistikalahendus ja automaatne makselahendus.

E-turuga saab liituda igaüks, selleks ei pea olema FIE ega omama äriettevõtet. Hanni ütleb, et ülejäävat aiasaaki võib eraisik nende vahendusel kasvõi tasuta ära anda. Näiteks Pärnumaal elav tädi võib vabalt oma õunad saata Tallinnas elavatele noortele ilma selle eest raha küsimata. Päris ilma rahata teenus siiski ei toimi, kuna teise linna saates tuleb tellijal maksta saatmiskulu, mis näiteks SmartPOSTi automaati kasutades on 4.90 eurot.

Sibisega sarnaseid platvorme toimetab Eestis veel mitmeid, kuid nende kõigi peamine probleem on püsivaks toimimiseks piisava hulga pakkujate ja soovijate leidmine.

„Praegu on levinud Facebookis toimetavad kogukonnagrupid, kus omavahel aiasaadusi vahetatakse ja isegi müügiportaalist Soov.ee leiab juurviljade müügi- ja ostupakkumisi,” teab Hanni.

Populaarne

Tagasi üles