Eesti õunte edetabel

Kuldrenett on paljude meelest parim sügisõun Eestis.

FOTO: Lauri Kulpsoo / Postimees

Maa Elu uuris aiandusekspertidelt, millised Eesti õunasordid on parimad. Kuna punased magusad välismaa õunad laiutavad püsivalt poeletil, siis paljud ei teagi, kuivõrd head omad õunasordid meil siinsamas Eestis olemas on.

Kõik, kes kavatsevad sel sügisel või tuleval kevadel oma aeda uusi õunapuid istutada, võiksid kuulda võtta Eesti aiandusteadlaste soovitusi, milliseid meie oma õunasorte valida ja miks.

Eesti Maaülikooli Polli Aiandusuuringute Keskuse vanemteadur Toivo Univer, kes tegeleb igapäevatöös õunviljaliste sordiaretusega, ja Järvamaa tuntud õunakasvataja Piia Tiigemäe tõid välja oma eelistuste edetabeli, millised Eestis paljundatavad õunasordid on nende hinnangul kõige magusamad, millised on parimad suvi- ja sügisõunad, millised õunad on parimad söömiseks, millised mahlaks ning millised õunapuud peavad kõige paremini külmale vastu.

Kõige magusamad Eesti õunad

Toivo Univer, Eesti Maaülikooli Polli Aiandusuuringute Keskuse vanemteadur:

1. „Martsipan”

2. „Tallinna pirnõun”

3. „Tiina” 

Piia Tiigemäe, õunakasvataja, Järvamaa Rebase talu perenaine

1. „Martsipan” 2. „Tallinna pirnõun”

3. „Tiina”

4. „Kaimo”

5. „Taavi”

6. „Talvepirnõun”

7. „Sõstraroosa”

Õun „Martsipan” on keskmise suurusega, selle põhivärvus on rohekaskollane ja päikesepoolne külg karmiinpunane. Viljaliha on kore, mahlakas, magemagus, peaaegu vürtsita, aga väga maitsev. Koristus- ja tarbimisküpseks saab õun augusti lõpus või septembri alguses, kuid säilib vaid paar nädalat.

Kõige paremad Eesti suviõunad

Toivo Univer:

1. „Valge klaarõun”

2. „Krügeri tuviõun”

3. „Kasper” ja „Els” 

Piia Tiigemäe:

1. „Kasper”

2. „Krügeri tuviõun”

3. „Martsipan”

Valge klaarõun” ehk rahvakeeli valge klaar on keskmine või koguni üsna suur, vahel iseloomuliku terava õmblusega ning värvilt kollakasvalge. Viljaliha on kore, valge, magushapu, kuid väga maitsev. Koristus- ja tarbimisküps augusti teisel poolel, säilib lühikest aega.

Kasper” on keskmise suurusega, munaja kujuga Eestis aretatud sort. Põhivärvus rohekaskollane, hajusalt laiali valgunud triibuline puna katab kolmandiku vilja pinnast. Viljaliha rohekasvalge, roosakate soonekestega, keskmise tihedusega, mahlane, magushapu.

Õunad valmivad augustis ja säilivad rohkem kui kuu aega.

Kõige paremad sügisõunad

Toivo Univer:

1. „Liivi kuldrenett”

2. „Sügisdessertõun”

3. „Kaja”

4. „Krista”

5. „Tiina” 

Piia Tiigemäe:

1. „Kuldrenett”

2. „Sügisdessert”

3. „Liivika”

4. „Kikitriinu”

5. „Krista”

6. „Lembitu”

7. „Krameri tuviõun” (sügistalvine)

8. „Treboux” ehk „Pärnu tuviõun”

9. „Kaari”

Liivi kuldreneti” vili on väheldane või keskmise suurusega. Põhivärvus on kollane, päikesepoolsel küljel sageli hele puna. Viljaliha on tihe, kollakasvalge, hapumagus, maitsev. Koristusvalmis on see õun septembri esimesel poolel, tarbimisküps septembrist-oktoobrist ning säilib kuni detsembri või jaanuarini.

Kõige kauem säilivad õunad

Toivo Univer:

1. „Liivi sibulõun”

2. „Karksi renett”

3. „Paide taliõun”

4. „Katre”

5. „Kersti” 

Piia Tiigemäe:

1. „Katre”

2. „Karksi renett”

3. „Tellissaare”

Liivi sibulõun” on väike, rohekaskollase põhivärvusega, päikese poolt kaetud triibulise või laigulise punaga. Viljaliha on kollakasvalge, tihe ning meeldivalt magushapu. Tegemist on taliõunaga, sest on tarbimisküps alates novembrist ja säilib kevadeni. Sobib hästi lauaõunaks, säilitab maitseomadused ka kehvades hoiuoludes.

Katre” on keskmise suurusega või suur, ümar, madalate kantidega. Õuna põhivärvus on rohekaskollane või roheline, millel laialdaselt tume puna. Viljaliha on rohekasvalge, tihe, mõnusalt magushapu maitsega. Koristusaeg on septembri lõpul. Õunad säilivad väga pikalt, vahel isegi märtsi-aprillini. Parim maitse on talve teisel poolel.

Kõige paremad mahlaõunad

Toivo Univer:

1. „Sügisjoonik”

2. „Talvenauding”

3. „Sidrunkollane taliõun”

4. „Tellissaare”

5. „Krameri tuviõun” 

Piia Tiigemäe:

1. „Sügisdessert”

2. „Sügisjoonik”

3. „Krista”

4. „Krameri tuviõun”

5. „Liivika”

6. „Krügeri tuviõun”

7. „Lembitu”

Sügisjoonik” on keskmise suurusega, aga leiab ka suuri vilju, õuna kuju on ümar. Õuna põhivärvus on rohekas või helekollane, päikesepoolsel küljel on triibuline karmiinpuna. Viljaliha on keskmise tihedusega, roosakate triipudega, magushapu. Sobib mahlaks, kompotiks ja kuivatamiseks.

Sügisdessert” – klassikaline sügisõun, suur ja ümmargune, kaetud triibulise punaga. Õunal on hea vürtsine hapumagus maitse – väga mahlane ja maitsev õun.

Kõige külmakindlamad õunad

Toivo Univer:

1. „Antonovka”

2. „Sügisjoonik”

3. „Talvenauding”

4. „Paide taliõun” 

Piia Tiigemäe:

1. „Antonovka” (ei ole Eesti oma, aga Eestis väga levinud õunasort)

2. „Tellissaare”

3. „Sidrunkollane taliõun”

4. „Talvenauding”

Ida-Euroopa külma talve talub väga hästi antoonovka, mis valmib septembri keskel ning mille tarbimisperiood on oktoobrist jaanuarini. Antonovka on keskmine või ka suurepoolne, värvilt valkjasroheline või valkjaskollane, ilma kattevärvuseta.

Viljaliha on keskmise tihedusega, valge, vürtsika veinihapu maitsega.

Tellissaare” on üks kõige paremini säilivatest õuntest. Õunad on tugevasti vahaga kaetud, ümmargused, keskmise suurusega. Hõredas võras kasvanud õunad on ilusad kollased ja mitte liiga väikesed, säilivad juunini. Parim söömisaeg on jaanuarist kuni aprillini.

Õunakasvataja Piia Tiigemäe sõnul on õunapuu (st sordi) valikul oluline reegel, et ei maksa osta nende maade sorte, kus külma talve ei ole. „Meie soovitame ka Vene sorte, millest paljud meie puukoolides saadaolevad on saagikad, külma- ja haiguskindlad.” Kui te elate aga väga külmas kohas, siis ei pruugi teie aed olla parim koht sortidele „Kaimo” ja „Krista”, mis on muidu väga head Eesti õunasordid. Talvele vastupidavus ei sõltugi niivõrd sordist, kuivõrd eelkõige pookealusest, millele õunapuu poogitud on. „Külmakindlad on tugevakasvulisele alusele poogitud puud,” rõhutab kogenud õunakasvataja.

Kärntõvekindlad õunasordid

(ei vaja kärntõvevastast pritsimist)

„Imrus”

„Pamjat Issajeva”

Talisort Imrus” on antoonovka kärntõvekindel vorm, samuti külmakindel. „Imruse” sordi õunad on nii keskmised kui ka suured, kujult on õun lai, madalate ribide ja vagudega. Koor on sile, rasvane, läikiv, rohekaskollane, poolt vilja katab vaarikpunane hajuvate äärtega puna. Viljaliha on valkjaskollane, tihe, mahlane, magushapu. Õunad säilivad kuni märtsikuuni.

Populaarne

Tagasi üles