Kama toidab Urvaste seltsimaja

FOTO: Tiit Efert

Urvaste seltsimaja uksed on külalistele enamik päevi aastas avatud ja tuba on soe ka kõige külmema ilmaga. See on võimalik tänu köögis valmistatavale Urvaste kamale, mida tunnustati kaks aastat tagasi Eesti parima mahetoote tiitliga.

Sügisene Lõuna-Eesti loodus on imeline. Teekonnal Urvaste seltsimajja avanevad kaunid vaated, käänuline tee läbi oru viib mäenõlvale, kus asub Urvaste Püha Urbanuse kirik. Kogudusel on kahe hektari suurune õunaaed, mis on tänavu heldelt saaki pakkunud. Urvaste seltsimaja aktiivsed naised korjavad õunad kokku ning valmistavad neist limonaadi. Ettevõtlikkus ja uute ideede genereerimine on Urvaste naistele omane.

Kamamaja

Urvaste seltsimaja, mille ühistegevus on koondunud MTÜsse Urvaste Külade Selts, ei ühenda üksnes Urvaste elanikke, vaid tervet külade piirkonda. Inimesi käib lisaks Urvastele veel Keema, Kirikuküla, Koigu, Kuldre, Pihleni, Ruhingu, Uhtjärve ja Vaabina küladest ehk tegelikult kogu Urvaste valla piirest. „Siia tullakse ka Kanepist ja Kärgulast,” lisab Urvaste Külade Seltsi perenaine Mariina Kõller. Siia tähendab Kanepi-Antsla tee ääres asuvat 1939. aastal valminud kahekordset endist Urvaste koolimaja, mille aknast paistab Eesti kümnekroonist ehtinud Tamme-Lauri tamm.

Urvaste seltsimaja firmatoode on kama. Seda hakati valmistama seitse aastat tagasi, kui kevadisel urbanipäeva laadal, mida peetakse koguduse pargis, oli vaja isetehtud praktilisi asju loterii jaoks.

Tänaseks on Urvaste kamast saanud üks Võrumaa sümboleid. Kogu tooraine on mahe ja suures osas võrumaine. Seda kinnitab ka Uma Meki tunnistus, mis antakse toodetele, mis kasutavad vähemalt 50 protsendi ulatuses võrumaist toorainet. Kahjuks pole kogu toorainet võimalik Võrumaalt hankida.

Vanamemmede retsept

Kuigi on räägitud, et igas kodus on kama tehtud, selgus, et ka kõige vanemad seltsi liikmed pole ise kama teinud. Seetõttu tuli ühest vanast raamatust retsept otsida ja mõelda välja metoodika, kuidas kama valmistada. „Algul oli ikka palju katsetamist,” sõnab Mariine.

Herned, oder, rukis ja oad tuleb keeta, röstida, kuivatada ning jahvatada. Korraga valmistakse 40 kg kama ja selleks kulub mitu päeva. Kõik viljad tuleb eraldi keeta, misjärel neid kuivatatakse ahjus kaheksa tundi, siis röstitakse, sealjuures tuleb teri pidavalt segada, kuni need on pruunikaks tõmbunud. Seejärel lastakse teradel jahtuda ning kallatakse iga vili eraldi tünni ning terad segunevad alles veskis.

Kama valmistamine on usaldatud Mariina tütrele Maarja-Liise Raidlale. Kuna kõike tehakse käsitsi ja ainult jahvatamine on mehaaniline, siis tegutseb Maarja-Liise köögis peaaegu üksinda, sest õige tunnetuse kujunemine võtab aega.

Kama valmistatakse tellimuste järgi. Tänavu suvel oli neid kahjuks vähem kui aasta varem. Nii nagu õllel ja jäätiselgi sõltub kama läbimüük ilmast. Kui on palav, siis ei soovita kuuma sööki süüa ning kama asendab seda suurepäraselt.

Kamade perre lisandusid rukis ja kaer

Sangaste Rukki Maja ettepanekul asuti tegema rukkikama. Lisaks katsetati kaeraga ning neile, kes ei taha nisu, on valikus kaerakama.

Urvaste kama erineb poeletil pakutavast harjumuspärasest kamast jämedama jahvatuse poolest. Aga millega seda segada?

„Ikka keefiriga ja ilma suhkruta,” soovitab Mariina. Ta tunnistab, et paljudel on kindlasti tekkinud kama suhtes vastumeelsus, sest seda on tehtud liiga hapuks lastud piimaga. „Oleme pakkunud kohupiima- ja toorjuustuvahtu, aga küsitakse, et miks te hapupiimaga ei tee,” räägib Mariina ning oletab, et ilmselt ollakse nii harjunud seda sööma. Tema sõnul pingutatakse tänapäeval kamaga kui eesti rahvustoiduga üle, üritades serveerida seda igal pidulikul sündmusel magustoidu osana. „Kama oli lihtsalt üks toit meie kliimas, mille toorainet oli aasta läbi saada,” täpsustab Mariina. Teised võimalused toitu säilitada oli hapendada ja soolata.

Kuna seltsimaja toitlustab ka Pokumaal, siis on loomulikult sealseski menüüs kama. Mariina eelistab kama alati ilma suhkruta ning enamik kliente aktsepteerib seda. Lisaks korraldab ta kamakoolitusi, neid tehakse kas tellija juures või kohapeal. „Kui lapsed koolituspäeval saavad ise kama jahvatada, söövad nad seda meeleldi,” märgib Mariina.

Kohalike ettevõtjate müügimaja

Veel kootakse seltsimajas kangastelgedel kangaid ja vaipu, näidatakse filme, tehakse joogat ning käivad koos rahvatantsijad ja kapell. Saab pesta pesu, käia duši all ja lastele on ajaviiteks oma tuba. Filme näidatakse seltsimaja teisel korrusel paar korda kuus. Stendil on näha kahe filmi plakateid. Lisaks on avatud poenurk, et tutvustada kohalike inimeste käsitööd ja innustada nende ettevõtlikkust.

Seal on müügil ka kuduja Kadri Võreli toodang, kel on majas oma hubane tööruum. Tema kudumid – sokid, mütsid, sallid ja karupüksid – on soojad ja kaunid. Käsitöö on üks Kadri hobidest, millest ta elatub. Kadri kolis Sõmerpalu valda pealinnast ning valis kodus töötamise asemel töökohaks Urvaste seltsimaja.

Kadri on muu hulgas aktiivne loomakaitsja ja seltsimaja „tehnikaekspert”. Just Kadri on see, kes viitsib läbi lugeda seadmete kasutusjuhendid ning teab, kuidas käsitseda igasuguseid käsitöötarvikuid.

Avatud uksed

Kuna uksed on lahti, satub majja põnevaid inimesi: tuntuid poliitikuid, aga teisigi kuulsaid ja põnevaid persoone. Tulevikuplaanidest räägib seltsimaja projektijuht Airi Hallik-Konnula: plaan on luua oma e-pood ja saada piirkonnas veel tugevamaks aktiviseerimiskeskuseks, kui praegu ollakse. Aga põhiline on, et maja on ikka avatud ning lähikandi rahvas saab koos käia.

Kui paljud ei mõista, miks käsitsi tehtud kama on suurtööstuste omast kallim, siis valmistajad kutsuvad kõiki kama valmistamisega tutvuma. „Kui kliendid näevad tootmist, siis saavad aru,” teab Mariina.

Kuna valla eelarve paneb maja kasutamisele piirid, siis on just kama see, millest saadav tulu võimaldab seltsil kahele inimesele aasta ringi palka maksta, hankida suure osa küttest ning osaleda projektides.

Urvaste seltsimaja

Ehitatud 1939. aastal ümbruskonna talumeeste jõul ja toetusel mahapõlenud puust koolimaja asemele. Kuna tuleõnnetus oli varemgi koolimaja tabanud, süüdistati selles tulejumal Lauritsat, kes pesitsevat siinsamas Tamme-Lauri tammes.

Külakool suleti 2000. aastal, siitsaadik on maja tegevuse korraldamise oma südameasjaks võtnud Urvaste Külade Selts, mis tähistab tuleval aastal 20. sünnipäeva. Urvaste seltsimaja eelarve koosneb valla toetusest ja Urvaste Külade Seltsi tegevustulust. Toetus valla eelarvest 2016. aastal on 12 860 eurot (sellest palgakulu 7700 eurot), Urvaste Külade Seltsi tegevustulu 2015. aastal oli 27 700 eurot (sellest palgakulu 16 200 eurot).

Kama ajaloost

Kuigi kama peetakse eestlaste rahvustoiduks, mõistsid kama väärtust juba Aasia rahvad, kama olevat kuulunud Mongoli impeeriumi looja Tšingis-khaani menüüsse.

Slaavi aladel mainiti kama aastal 1555, kui Venemaad valitses tsaar Ivan Julm. Venemaal on kama tolokno ja Soomes talkkuna. Igal pool on kamal isemoodi retsept, sõltuvalt sellest, milliseid vilju piirkonnas kasvatati. Tegelikult mingit ühtset retsepti polegi. Igas talus tehti nii, nagu välja kukkus.

Omal ajal oli kamategu keerukas ja aeganõudev: kõigepealt keedeti terad soolaga maitsestatud vees poolpehmeks, seejärel kuivatati päikesepaiste ja tuulega. Kuivatamisele järgnes terade röstimine ahjus ja siis jahvatamine. Urvaste seltsimajas järgitakse vanu traditsioone nii palju kui võimalik.

Tagasi üles