Luiged lund veel ei luba

Foto: Martin Pau / Postimees / Scanpix

Tänavusügisene linnuränne on tavalisest mahedama ilma tõttu olnud mõneti erandlik ja hilisem. Kured läksid küll „õigel” ajal – neil ju vaja kaugemale, Aafrikasse jõuda, aga haned on alles meie kandis ja luiged saavad osalt veel Põhjala järvedelgi viibida, kuid on meie läänerannikule jõudnud juba tuhandetena.

Ilmaennustajad ei arva kõvemat külma tulevat detsembriski, nii et talve Euroopas veetvatel lindudel meilt ärarändega kiiret pole.

Luiged on oma suuruse ja sulestiku poolest ühed silmapaistvamad linnud. Veel kuus aastakümmet tagasi nähti neid Eestis peaaegu üksnes kevadel ja sügisel. Need olid meist põhja ja kirde pool pesitsevad laulu- ja väikeluiged, kes siit läbi rändasid ja toidu suhtes sobivatel merelahtedel, harvem järvedel mõne nädala peatusid. Kuna nende arv küündis kümnetesse tuhandetesse, siis püsisid nad jahilindude kirjas, hoolimata loodusesõprade protestist. Linnu-uurijate taotlusele kehtestada luigejahikeeld Matsalu lahel vastati, et jahimeeste abistamine annab seal rannarahvale arvestatavat tulu ...

Luiged on suured linnud: kühmnokk-luige pikkus 125 kuni 170 cm, tiibade sirulaius kuni 2,4 m, isaste kaal kuni 16 kg, emastel 10 kilo ümber. Laululuigel on pikkust üle pooleteise meetri, tiibade sirulaius on 2,2 kuni 2,4 m, kaal 8 kuni 15 kilo. Väikeluiged on märksa pisemad – nende pikkus on kuni 125 cm, tiibade sirulaius 1,8 kuni 2,1 m ja kaal 5 kuni 9 kilo. Luikede kogukus nõuab lendu tõustes pikka hoovõttu – lausa mööda vett jooksmist.

Kindlaim moodus luiki määrata on noka järgi. Laululuige ülanokk on enamjaolt kollane ja tipuosa must. Väikeluige nokk on tavaliselt musta värvust ja ülanokk on kollane vaid tüvikuosas (umbkaudu veerandi noka pikkusest). Kühmnokk-luige ülanokk aga on hoopis oran˛punane ja isastel musta laubakühmuga.

Ka häälitsuste järgi saab luiki eristada. Kühmnokk-luiged on tummad, ent lennul teevad nende hoosuled valju vuhisevat heli. Laululuikede kluugutamine on 3–4silbiline trompetiheli, väikeluikedelt kuuleme kaht lühikest poolklähvivat lühituututust.

Eesti lindude nimistus on neli liiki luiki. Peale eelloetletute nähakse aeg-ajalt mõnd mustluike. Need on Austraaliast Euroopasse ilulindudeks toodud ja linnutarandikes peetud ning sealt pagenud lindude järglased; Lääne-Euroopa vabas looduses pesitseb mitmeid väikesi kolooniaid.

Eelmise sajandi alguveerandil pesitses üks paar kühmnokk-luiki Kuressaare lähedal Linnulahel ja seejärel kulus kolmkümmend aastat, enne kui see liik Eesti looduses jälle kanda kinnitas. Esialgu pesitseti merelahtede roostikus, siis hõivati mitmed saarekesed ja asuti ka suurematele järvedele. Nüüdisajal küünib kühmnokk-luige haudepaaride arv meil juba üle 4000, nii et nad on valge-toonekure ja sookure kõrval ühed meie edukamad suurlinnud. Noored, mittepesitsevad linnud valendavad sadadesse ulatuvate parvedena suvi läbi madalatel merelahtedel ja kümnetena järvedel. Sama-aastased noored on aga hallid à la inetu pardipoeg H. C. Anderseni muinasjutus. Viimastel aastakümnetel on kühmnokk-luiged üliedukalt pesitsenud ka Lõuna-Soomes, kus alul arvati tekkivat olulisi elupaigatülisid samal ajal lõuna poole levivate laululuikedega – siiski jäid kardetud lahingud olemata.

Kühmnokk-luige levila hõlmab Euroopas põhiliselt Läänemere maid, aga neid on introdutseeritud muudessegi maailmajagudesse. Paiguti on nad seal ilulindudest muutunud tülilindudeks, kes tõsiselt häirivad teisi veelindude pesitsemist ja on USAs seepärast koguni lindpriideks kuulutatud.

Veel poole sajandi eest ainult läbirändajatena tuntud laululuiged on viimastel kümnenditel leidnud sobivaid pesapaiku Eesti rabajärvedel ja suurtel laugastel, hiljem järjest enam ka varjulistel väikejärvedel. Nende hulk küünib meie juhtiva luigeuurija Leho Luigujõe andmetel praegu juba veerand tuhande paarini. Läbirändavate laululuikede arvukus aga ilmutab pidevat langust, sest põhilised pesitsusalad lõunapoolses tundravööndis ja taigajärvedel on seal järjest suureneva majandustegevuse surve all. Kogu levialal – Islandist Anadõrini hinnatakse liigi koguarvuks 180 000 lindu. Luiki rangelt kaitsvas Soomes aga on laululuige, Soome rahvuslinnu pesitsemine järjest rohkenenud ja kolmveerand sajandiga on nende arvukus kasvanud 250kordseks – kuue tuhande paarini.

Väikeluige pesitsuslevila hõlmab Euraasia arktilisi tundraid Kanini poolsaarest Jenissei suudmelaheni ja Leena suudmest Tšuktšimaani (vahepealselt aladelt on ta peaaegu hävinud). Läänepoolsed asurkonnad (neid säilinud vaid 18 000 isendit) rändavad talveks Briti saartele, Madalmaadele ja Normandiasse, vähesel hulgal ka Vahemere äärde Lioni lahel ja Aadria merel ning Mustale merele. Tihtipeale laskuvad väikeluiged hanede kombel toituma rohumaadele. Nende sugulased aga küünitavad endale toitu ikka veekogu põhjalt, mõnikord end lausa tirelseisu ajades, nii et vaid sabapool ja jalad paistavad.

Väikeluikede olulisim rändetrass kulgeb läbi Eesti, mis paneb meie linnuteadlastele kohustuse liiki uurida ja kaitset korraldada. Liigi tutvustamiseks korraldasid maaülikooli ornitoloogid 10. oktoobril Tartus luigekonverentsi ja perepäeva, millel kuulati ettekandeid ja lennutati luigekujulisi tuulelohesid. Veelgi põnevamat selle luigeliigi rändeseikadest võib ilmneda inglanna Sasha Denchi uurimislennust läbi 11 riigi. See väikeluikede uurimise entusiast startis 19. septembril Petššora jõe suudmealalt paraplaani ehk tiibvarjuga, et lauelda koos luikede rändevooluga kuni nende talvituskohtadeni Inglismaal. Eelmisel nädalal jõudis ta Novgorodi kanti, kus Ilmeni järv on üks olulisi rände-vahepeatusi laulu- ja väikeluikede rändeteel. Edasine teekond läbib sel nädalal ka Eestit: Luhamaalt üle Võru, Tartu ja Kesk-Eesti Matsalu lahele ning sealt piki läänerannikut Riia poole. Kindlasti juhtub keegi lugejaistki seda lennuretke uudistama.