Heitlik ilm räsis kartulisaaki

Foto: Liis Treimann / Postimees

Kartulikasvatajaid tänavune saak just ülemäära ei rõõmusta – salvedesse jõudis küll keskmise suurusega saak, kuid muret oli heitlike ilmade tõttu sellega omajagu.

Tänavune keskmine saak hektarilt on maaeluministeeriumi prognoosi järgi 17 940 kg. See on aastate lõikes üsna keskmine, kuna eelmisel aastal näiteks saadi keskmiselt kartulit hektarilt kolm tonni rohkem ja siis oli hea kartuliaasta.

Kalle Hamburg kasvatab Raplamaal kartulit 35–40 hektaril ja ütleb, et temal oli saak päris hea. „Seda aastat iseloomustas see, et saak oli paikkonniti väga erinev, kuna ilma määrasid hoovihmad. Näiteks sel ajal, kui mina rõõmsalt kartulit võtsin, kurtsid Võrtsjärve-äärsed kasvatajad, et neil lausa uputab. Selle tulemusena on igasugust saaki,” räägib ta. „Tänavuse eripärana tooksin välja selle, et kartulipesad olid ilmastikust tingitult väikesed. Tavaliselt on mul 25 mugulat keskmiselt pesas, kuid tänavu ainult 15. Aga kui pesa on väiksem, siis on ka selle areng kiirem. Väga tähtis oli kasvu lõpetamise õige ajastus, pidi jälgima mugulate olukorda. Augustis sadas palju vihma ja oli oht, et kel põllul juba lehemädanik sees oli, neil võis vihm selle mugulatesse uhtuda.”

Mõnest kohast veeti tsisterniga vett ära

Võru külje all tegutseva Jaagumäe talu peremees Mart Timmi ütleb, et kartulisaak tuli kokkuvõttes paljude aastate keskmine, kuid varieerus piirkonniti väga kõvasti. „Mitmed hektarid olid sellised, kus saak jäi nulli, sest põllud olid vee all. Samas kõrgemal asuvatel põldudel oli jälle parem saak kui mullu. Me pole kunagi varem pidanud tsisterniga vett vagude vahelt ära vedama, kuid tänavu tuli sedagi teha,” räägib Timmi, kes on poolsada aastat põldu pidanud. „Eks see on meie Lõuna-Eesti omapära, et põllud on küngastel ja kui tugevasti sajab, jookseb vesi kõik madalasse kohta kokku. Tugevaid vihmasid, kus kahekümne minutiga tuli vett 50–60 mm, oli tänavu meil koguni viis.”

Kartulimugula suuruse kohta pole Timmi sõnul midagi halba ütelda ja koristuski läks hästi. „Alustasime koristamisega kohe, kui ilm vähegi kuivaks jäi. Tagantjärele vaadates oleksime võinud veel nädala oodata, aga ei julgenud kuiva ilma pidamise peale lootma jääda. Närv ei pidanud vastu! Põllumajandus on just ilmafaktori tõttu üks igavesti põnev ala – harva, kui on väga sarnaseid aastaid. Tänavust aastat võib ehk võrrelda 1978. aastaga,” jutustab Timmi.

Jaagumäe talus kasvatatakse kartulit umbes tuhandel hektaril, lisaks 95 hektaril kõikvõimalikke köögivilju ning 1250 hektaril teravilju, hernest, uba, rapsi. Muu saagi kohta ütleb Timmi, et kõik oli keskmine, kuid veekahjustusi oli teistelgi köögiviljadel, mis kasvasid madalamatel põldudel. Kõige kehvemini läks tänavu rapsiga, kus saak jäi 40 protsenti loodetust väiksemaks ning seda just kevadise pika põua tõttu.

Hinnad teevad kasvatajale tuska

Lääne-Virumaal Simunas tegutsev Gustav Põldmaa hindab samuti tänavust kartulisaaki keskmiseks. „Kohati oli vihma ikkagi liiga palju,” nendib Põldmaa, kes kasvatab kartulit 70 hektaril. „Kui müügikartulit tuleb 30 tonni hektarilt, siis on hästi läinud.”

Probleem on aga kartuli hind. „Neli viimast aastat on kartulihind olnud selline, et kes ainult kartulit kasvatab, sel on väga raske ots otsaga kokku tulla. Piimamehed kurdavad, kuidas neile iga liitriga kahjumit tiksub, aga kartuliga on täpselt sama lugu,” märgib Põldmaa.

„Kaubandus müüb hinda, mitte kartulit,” sõnab Kalle Hamburg. „Olukord, kus hind ei kata kulutusi, on meile kui allakäiguspiraal. Kui ei saa hinda, ei saa panustada kvaliteedile, aga siis saab meilt veelgi väiksemat hinda küsida. Kartul on põhiostukorvi toode ja kaubandusketid jälgivad selle hinda väga teraselt. Pikemas perspektiivis kompromiteerib selline seis kartulit kui toiduainet.”

Hamburg märgib, et kartulikasvatuse vähenemine on kestnud palju aastaid, nüüd on see stabiliseerunud. „See on nii igas sektoris, kus on olnud ülepakkumine ja alla omahinna müümine. Samas need kasvatajad, kes on investeerinud, jätkavad iga hinna eest ning lõpetada pole plaanis. Endale ise kartulit kasvatada on aga täiesti mõttetu, kui vähegi poehindu arvestada. Isegi kõige elementaarsemate otseste kulutustega ehk siis, kui naabrimees ajab vaod tasuta sisse, ei tasu ettevõtmine vaeva.”

Samas leiab Hamburg, et spetsialiseerunud kasvatajad, kes praegu panustavad kvaliteedile, on tulevikus tegijad. „Eks igal kasvatajal on omad nipid, kuidas kartulit hoolimata praegusest odavast hinnast ikka edasi kasvatada. Näiteks on paljudel kõrval mõni teine tootmisharu, mille arvelt saab kahjumit katta,” ütleb ta.

Köögiviljakasvataja: oli päris hea aasta

Eesti suurima köögiviljakasvataja ja ümbertöötleja Kadarbiku Köögivili OÜ üks juhte Ville Pak sõnab, et tänavu oli päris hea köögivilja-aasta, koristus käib ning salved on varsti täis.

„Kapsasaak oli hea, porgandisaak ka. Samas porgandi kvaliteeti veel ei tea ja selle säilimine alles selgub. Siis on näha, kuivõrd mõjutas kvaliteeti augustikuine niiskus,” räägib Pak. Lisaks porgandile ja kapsale kasvatakse Kadarbikul veel köögivilja: peeti, kaalikat, jääsalatit, lillkapsast, Hiina kapsast jne. Aastas toodab ettevõtte 10 000 tonni köögivilja, millest suur osa töödeldakse ettevõtte Ääsmäe tootmiskompleksis ümber mahladeks ja köögiviljasegudeks.

„Meie filosoofia on see, et töödelda võimalikult palju kasvatatavast ise ümber. Porgandid jõuavad mahlana lisaks kohalikele poelettidele ka Lätisse, Leetu ja Soome. Kapsa hapendame, peet läheb müüki ainult koorituna, keedetuna või mahlana. Töötlemata kraam on lihtsalt nii odav, et ei tasu ära. Seda enam, et mullast toodet ei taha ostja ega kaupmees. Tülikas tegeleda, määrib autosid, poodi,” selgitab Pak.

Ta sõnab, et köögiviljahindadega on muidugi üksjagu peavalu, sest nii lihtne on kaupmeel tellida odavamat juurekraami Poolast, kust see kahe päeva pärast kohal on. Kas siis Kadarbikul pole kiusatust teha mahla hoopis odamast Poola porgandist? „No ei! Köögiviljakasvatus on asi, mida me ise ju hästi oskame,” kinnitab Ville Pak, kes kandideerib tänavu aasta põllumehe tiitlile.

Viive Rosenberg: saak oli väiksem kui eelmisel aastal

Kartuliteadlane Viive Rosenberg ütleb, et kartulisaak oli väiksem kui eelmisel aastal ning üldse oli kartuliga sel aastal muresid, mida igal aastal pole.

„Sademed jaotusid ebaühtlaselt ja see võis kartulile mõjuda. Sooja jagus kartulile küll, aga mõnel pool oli veest puudu, mõnel pool aga kartulivaod terve suve jooksul vee all. Liigniiskus on kartuli kasvule kahjulik ning kui põld on vee all, ei saa ka hooldustöid teha, kuna masinad ei pääse põllule. Nii jäi õigel ajal muldamata, umbrohu ja haiguste tõrje tegemata. See muidugi mõjus saagile ja kvaliteedile. Mõnel sordil jäid mugulad väikeseks,” räägib Rosenberg. „Päris erakordne oli see, et enamik kartulipealseid hävis juba augusti lõpus ja septembri algul. Kui tavaliselt on tõeline probleem hiliste sortide, näiteks „Anti” või „Juku” pealsetega, siis nendegi pealsed hävisid varakult, mugulad jäid väikeseks ega olnud varte küljes kinni. Parema saagi andsid varasemad sordid, eriti Eesti sort „Maret” ja vana Läti sort „Varajane kollane”. Kus põld vee all ei olnud, oli saak parem kui möödunud aastal.”

Samas väga kuiv ja soe september lasi kartulit hästi koristada ja kui saak korralikult säilitamiseks ette valmistati, säilivad mugulad hästi, lisab Rosenberg. Kauaaegse kartuliuurija ja tõelise kartulisõbrana on tal kahju, et meie oma Eesti sorte on nii vähe saada. „Paljud inimesed oskavad hinnata sortide headust ja loobuvad sageli kartuli söömisest, kuna nende maitse järgi sorte ei saa kaubakeskustest osta,” nendib Rosenberg. „Kartulikasvatajatel ei ole head ajad, kõige raskem on turustada.”

Foto: Maa Elu