Kuidas metsatraktori rööpaid siluda?

Leili Mihkelson oma tee selles kohas, mis käänaku tõttu oli läbipääsmatuks sõidetud ja nüüd täies laiuses kividega täideti.

FOTO: Viio Aitsam

Vähemalt üks koht on Eesti erametsas, kus sügavad rööpad on täidetud kividega.

Metsa majandamise eeskiri ütleb, et raietöödel kahjustatud teed, sihid, kraavid, sillad ja truubid tuleb korrastada vähemalt raie-eelsele tasemele ühe aasta jooksul pärast metsateatise kehtivuse lõppemist. Suurte raiete korral lepib ettenägelik metsaomanik teede korrastamise viisi ja aja raie tegijaga juba kirjalikus lepingus kokku.

Vändra valla metsaomanik Leili Mihkelson tellis eelmisel talvel lageraie raiemeestelt ja korraldas materjali väljaveo eraldi. Kuna külm aeg, mis maapinna tugevaks teinuks, jäi napiks, oli rööbaste teke peaaegu paratamatu. Esimesed koormad läksid läbi nii, et pinnaseteega ei juhtunud midagi. Aga palgikoormad on rasked ja lõpuks olid ikkagi sügavad rööpad järel.

„Nii häbi, et minu metsas,” kirjutas metsaomanik ise tookord. Ja leidis erandliku lahenduse, mida õnnestus nüüd vaatamas käia.

Puukivitee

„Esialgu oli mõte täita rööpad lepanottidega, mida kasutasime juba väljaveo ajalgi,” räägib Leili Mihkelson. „Kui metsa kõrval asuval Vändra osaühingu põllul algas kevadine kivikoristus, tuli mõte küsida, kas nad võiksid oma kivikoormad tuua otse minu teele.”

Tee, millest jutt, ei paikne sügaval metsas, vaid ulatub ühe otsaga metsaserva ja põlluni. Mets ise kujutab endast vanadele talupõldudele looduslikult kasvanud või istutatud metsa. Paks huumusekiht, pea pool meetrit musta viljakat mulda, ongi üks põhjus, miks pinnas masinaid ei kanna.

Metsaomanik sai põllumeestega kaubale ja algas töö, kus traktorijuht kallutas järjest kivikoormaid metsateele ja Leili Mihkelson koos abilisega ladus need traktorijälgedesse ringi. Ühe koorma kividega sai edasi neli meetrit, kahe päevaga 20 meetrit. Kivide seas oli suuremaid ja väiksemaid, ent kõik olid just sellised, mida inimene tõsta jõuab ‒ liiga suured kivid poleks tee taastamiseks sobinud.

Kui kivikorjamine põllul lõppes, polnud tee veel korras, ühe lõigu jaoks kive ei jätkunud. Rööbaste raielangipoolne ots nii-öelda sillutati lepanottidega, mis teetäitena peavad vastu viis-kuus aastat. Lõpuks kõdunevad niivõrd, et sillutist tuleb uuendada.

„Nüüd mul ongi puukivitee. Kui tegime langil järelnoppimist ehk korjasime kokku notte, mis talvisel väljaveol kahe silma vahele olid jäänud, sai ka teed katsetada ‒ laiade rehvidega traktorile sobis hästi ja see ühtlasi sõitis kive kinni,” jutustab Leili Mihkelson.

Langil rööpaid ei ole, kuna seal sõitis masin oksavaalul, mis metsaomaniku soovil tehti suunaga selle metsaosa poole, kus tõenäoliselt tuleb teha järgmine lageraie.

Võimaluste valik

Arutasime, kas kapitaalse kivirajatise asemel oleks võinud kasutada teistsuguseid tee taastamise võtteid. Üldtuntult tasandatakse pinnasetee rööpaid buldooseritera või isegi ekskavaatoriga. Nii-öelda klassikalise variandi korral on piki teed kraav, mille puhastamine aitab teelt liigvee ära juhtida ja tasandatud pind jäetakse mõneks ajaks seisma, kamarduma, enne kui jälle seda metsa väljaveoks kasutatakse.

Endistele talupõldudele kasvanud metsas on asjaolud teised. Peale pinnase on erinevus selles, et pole suuri kraave, kui just pole spetsiaalselt metsamaaparandust tehtud. Metsa vahel on näha vaid nõgusaid kohti, kust ilmselt on kunagi läinud vanad põllukraavid.

„Olen näinud riigimetsas neid sahaga üle lükatud sihte – need ei hakka enne kolme-nelja aastat kandma,” kommenteerib Leili Mihkelson pinnase tasandamise varianti. „Mullaga täidetud augud ei jää tugevaks, sest pinnas jääb seal urbseks. Kui valel ajal üle sõitma hakata, sõtkutakse samad kohad uuesti auklikuks. Siin metsas ja oludes ei oleks buldooseriga tasandamisest ammugi kasu olnud.”

Paljud metsaomanikud on kasutanud teede kordategemiseks ja tugevdamiseks peale puitmaterjali kõikvõimalikke ehitusjääke, vanu telliseid jms. See oleks siingi kõne alla tulnud, kui juhus poleks võimaldanud põllukive kasutada.

Nagu maapinna ettevalmistus

Üks metsaomanik soovitas Leili Mihkelsonile kevadel, et kui pinnaseteed pole vaja edaspidi kasutada, tasub viljakal pinnasel jätta rööpad nii, nagu on. Esialgu on kole vaadata, aga selline ülessongitud muld on parim maapinna ettevalmistus, mis soodustab looduslikku metsauuendust ‒ õige pea kasvab selles kohas noor mets. Üks marjakorjaja rääkis kunagi, et tema on vanadest traktorirööbastest korjanud oma kõige rikkalikumad mustikasaagid.

Leili Mihkelsonil on tegu teega, mis pidevalt kasutuses. Samas on ta selle metsaosa teises paigas ka ise vanade rööbaste harjale kuuskesid istutanud. Nüüdseks on kuused juba nii suured, et kunagiste rööbaste olemasolust saab aimu vaid siis, kui neid spetsiaalselt puude vahele otsima minna.

Vist on rahul ...

„See aasta pole kerge olnud, on olnud läbielamisi ja põdemisi. Kui hakkasin põllumeestega kivikaupa tegema, mõtlesin muidugi, et mida mu esivanemad küll öelda võiksid. Nemad on ränga tööga siia kunagi põllud rajanud ja mina laon sellesse maasse koormate kaupa kive,” räägib Leili Mihkelson.

Metsaosa on tõesti selline, kus esivanemad ei saaks ka nõrgema minevikusidemete tunnetusega metsaomanikul meelest minna. Piki nüüdset puukiviteed läheb pikalt vana kiviaed, kaugemal on keset metsa tänaseni selgelt näha linaleoaugud, nende läheduses väike, suhteliselt hästi säilinud lubjapõletusahju koht jne.

Kiviaed ulatub ka viimatisele raielangile, kus aia säilitamine ja vabaks jätmine oli metsaomaniku ja raie tegijate kokkuleppe üks tingimus.

„Nüüd, kui oma puukiviteed pidi metsas käin, olen hakanud tundma, et vist on esivanematega rahu sõlmitud. Olen teinud õiget tegu,” arvab Leili Mihkelson oma tee-ehituse kohta.

Tema metsateel on kividega täidetud põhiliselt just rööpad, kuid ühes eriti pehmes käänakukohas katavad kivid tee täies laiuses. Puhast kiviteed on 120 meetri pikkuselt ning puunottide ja kividega taastatud niinimetatud segateed 110 meetrit, selles viimases osas on ka lõikusid, kus rööpad täitmist ei vajanud.

Tagasi üles