Raamatud aitavad aednikul tarku valikuid teha

Sügis on aednikule hea aeg hooaeg kokku võtta ja uut kevadet plaanida. Aiandusraamatutest on seejuures palju abi.

FOTO: Erakogu

Raske öelda, millest see alguse saab – kas see on esimene õnnestunud redisekülv või süvenev kartus, kui leiad, et ühe ööga on keegi roosi lehed ära augustanud, või vanaema lopsakas ja lõhnav pojengipeenar, millelt koolilõpuks õisi lõigati. Tahad rohkem teada.

Võib juhtuda, et ühel ilusal päeval leiad end aiast ja kogu su argipäeva äng kaob nagu mutiauku ja tuppa jõudes on kontides mõnus surin ja hinges rahulolu. Sa oled aednik, mis sest, et veel algaja, kuid su võimalused on tohutud ja maailm avardub iga uue taimeperekonnaga üha enam.

Raamatukogu argipäeva rikastavad külastajate mitmesugused huvitavad raamatusoovid, nagu näiteks: kas teil on seda siniste (kollaste, pruunide, valgete jne) kaantega raamatut? Kui täna keegi küsiks minult „Kas teil on seda punaste kaantega raamatut, mille peal oli lillepott?”, siis vastaksin kõhklemata: oodake, kohe vaatan, kas on riiulis. Tegemist on raamatuga „Aiapidamine. Aianduse põhitõed” (2006). Lihtsalt ja selgelt ning samas muhedalt kirjutatud käsiraamat, mis hõlmab taimekasvatust, aia planeerimist ja hooldamist. Kui tervet raamatut ei jõua läbi lugeda, siis esimesed kolm peatükki annavad põhiteadmised taimedest, kuidas need toimivad ja mida need tahavad.

Saadud teadmised on universaalsed ja ma ei teeks sellest probleemi, et raamat on tõlgitud. Kui botaanikatunnid on kaugele seljataha jäänud, on aiandusraamat väga huvitav lugemine ja saad aru, miks vanaema aias just nii tegi. Saab vastuseid näiteks küsimustele, kuidas taimed vett kaotavad ja kuidas seda vähendada, millest ja miks tekivad külmakahjustused jne. Raamatu sissejuhatavas osas ära toodud oskussõnastik ja taimenimedes kasutatavad botaanilised mõisted on puhtalt boonus.

Inspiratsioon ja plaan

Merilen Mentaali aiakujunduse raamat „Aia kujundamine mõtetes ja praktikas” (2013) erineb mõnevõrra seni Eestis trükivalgust näinud aiakujundusraamatutest. Kui enamik väljaandjaid väidab, et ühes või teises käsiraamatus on kasutatud rikkalikku pildimaterjali, siis selle raamatu puhul peab see küll paika. Ülesehitus sarnaneb minu suure lemmiku John Brookesi aiakujunduse käsiraamatuga, plussiks on autori kogemus ja palju praktilisi nõuandeid. Sobib ka neile, kes aianduses enam päris algajad pole.

Reti Randoja-Mutsi raamatu „Väikeaia kujundamine” (2014) abil saab aga teha oma aiaplaani. Uskuge, see polegi nii hirmus, kui alguses tundub, ja võib ju alustada peenraplaanist ning iga plaaniga aina paremaks minna. Isegi siis, kui sa sellest plaanist kinni ei pea, tuleb see ainult kasuks, sest oled oma aia olusid tundma õppinud ja need üksipulgi endale selgeks teinud. Rääkimata taimestamisest.

Siinjuures on abiks hulgaliselt käsiraamatuid, neist põhjalikemate hulka kuulub „Iluaianduse käsiraamat” (2012), millest on abi nii kujundamisel kui ka taimevalikul. Ühte taimeperekonda kuuluvad taimed vajavad reeglina sarnaseid kasvutingimusi. Aegumatu klassika selles valdkonnas on P. Alanko „Püsililled” (2009).

Kodu ja Aia praktiline aiavihik on tänuväärne sari. Eriti sümpaatne, et mõned teemad on tulnud kordamisele, nagu näiteks kiviktaimla. Selle sarja teemavalik on mitmekülgne, kirjutatud on alates okaspuudest, pinnakatteroosidest, kaktustest, söödavast iluaiast, veesilmast aias kuni õige taime valikuni välja. Mis algajale eriti oluline – kirjutatud on ka taimede ettekasvatamisest. Loodetavasti saab tulevikus lugeda ka sõnajalgadest ning samblaaiast.

Taimede paljundamine

Iluaias pääsevad taimed reeglina paremini mõjule, kui neid on rohkem kui üks, sestap on oluline, kuidas teha ühest mitu ehk paljundamine. Sel teemal on abiks Räpina Aianduskooli puuviljanduse ja istikukasvatuse õpetaja Sirje Toodingu raamat „Taimede paljundamine” (2013). Kui tahad sügavuti minna ja kätt proovida okaspuude paljundamisega, siis soovitan süveneda Helve Sarapuu raamatusse „Puude ja põõsaste paljundamine” (1969), mis on saadaval hästi varustatud raamatukogudes.

Tõlkeraamatutest on üks mahukamaid väljaandeid taimede paljundamisest M. Smithi ja S. Bradley „Aiahuvilise abimees. Kuidas paljundada taimi ning lõigata puid ja põõsaid” (2012). Põhiosa raamatust on taimekirjeldused, kus iga taime kohta on välja toodud lihtsaim paljundusmeetod, lisameetod ning võimalikud probleemid ehk mis võib nihu minna. Kuna tegemist on tõlkeraamatuga, on seal ka taimi, mida meie õueoludes kasvatada ei saa, aga neid pole palju. Lõikamisõpetuse juures on ära toodud nii kujundus-, hooldus- kui ka noorenduslõikus joonistena.

Kui juba põõsasteni jõudnud oleme, siis tasuks lugeda ühe minu lemmikautori kevadel ilmunud raamatut: J. Annist „Puudest ja põõsastest puust ja punaseks” (2016). See ei ole nii lakooniline ja muhe kui „Laisa aedniku aed ehk raamat mugavale aiapidajale” (2006), kuid muidu ladus ja üdini praktiline, oleks narr kogemusel kaotsi lasta minna. Kui põõsahuvi veel närib, siis aasta pärast võib see ootamatud mõõtmed võtta. Häid põõsaraamatuid pole kunagi liiga palju.

Kui oled Annisti raamatuga ühele poole saanud, siis on su vaim valmis lugema üht hädaabi väljaannet, mis on mõeldud nii lohutuseks kui ka õpetuseks ja seda kõike üsna meelelahutuslikus vormis. Ärge laske end eksitada, väga asjalik raamat on Eneli Kägeri „Aiast siin- ja sealpool aknalauda. Nõuandeid taimekasvatajale läbi aasta” (2015). Juttu tuleb nii inimlikust leidlikkusest, mis iga kord kahjuks ei toimi, nii nagu algselt kavandatud oli, lõikamisest, väetamisest, peletamisest ja mõistagi külvamisest. Hea raamat.

Algajale aednikule

Aedniku esimesed sügised on ikka veidi rabedavõitu: mida katta, millega katta, kas üldse katta? Victoria Parmase koostatud raamatus „Taimede talveuni” (2013) jagavad soovitusi aednikud Elle Ahse, Aarne Kähr, Erika Mahhov, Mart Ojasalu ja Rudolf Pehter. Eraldi peatükkides on juttu püsikute, elulõngade ja rooside talveks ettevalmistamisest ning toimetulekust okaspuuaia talvekahjudega. Samal ajal, kui su aed talveks valmistub, otsi välja külvamise käsiraamat „Seemnest suureks”, mille autor on Riho Teras. Väike, aga põhjalik raamat. Vaata oma seemnepakid üle ja katseta talikülviga. Katrin Uverskaja „Talikülv. Hobiaedniku eksperimendid” (2013) on siin hea teejuht.

Sügis on aednikule hea aeg hooaeg kokku võtta ja uut kevadet plaanida. Kui sa pole veel aiapäevikut pidama hakanud, siis nüüd on viimane aeg ülestähendusi teha. Muidu seisad kevadel keset õue, nõutult küsides, mida ma sügisel sellega küll mõtlesin ja mida ma neisse pottidesse külvasin. Värvikat sügist!

Populaarne

Tagasi üles