Vastuoluline hallhüljes

Hülged uudistavad inimesi. Foto: Tiit Efert

Läänemeres Eesti rannikuvetes elav hallhüljes on turismiatraktsioon, mida huvilised saavad vaatamas käia, aga teisalt on ta kalameestele palju kurja teinud, suretades näiteks Soome lahel Tallinna ümbruses kalapüügi peaaegu välja.

Seltskond hülgehuvilisi ootab Kaberneeme sadamas Prangi saarelt saabuvat postipaati Helge. Kui see 36kohaline alus kogenud kapteni Iivari juhtimisel sadamasse jõuab, suundub pardale kümmekond hülgehuvilist. Reise korraldab Prangli Travel. Meri on pisut tuuline, see-eest päikseline. On kindel lootus hülgeid kohata. Seda kinnitab ka sadamavaht, kes paadi teele saadab.

Tätte ja klassika

Suundume Kolga lahte Malusi saarte poole, mis on kolmest saarest koosnev ahelik. Kõigepealt möödume püsiva asustuseta Koipsi saarest. Seljataha jääb Kaberneeme, taustal paistab Muuga sadama hooneid ning teletorn. Silmapiiril on näha isegi Prangli saart. Teiselt poolt piirab vaatevälja pikalt Juminda poolsaar.

Kuigi Koipsi on asustamata, on seal siiski eluhooneid näha. Järgmisel, väiksemal Rammu saarel neid enam pole. Riik saartele transporti ei korralda ning kohalejõudmine on igaühe enda asi. Aga omaette teema on see, et saared on lindude meelispesitsuspaigad, mistõttu kevadel ja suve esimesel poolel on nende külastamine keelatud.

Ka hülgevaatlused algavad alles pärast jaanipäeva. Selleks ajaks on märtsis sündinud pojad piisavalt julged ja suured, et emaga veest välja tulla. Hülgepüük oli väikesaarte elanikele enne teist maailmasõda tähtis elatusallikas ning hülgeküttimisretked olid väga pikad. Hülgeliha kaasa ei võetud, sest see oli raske, aga üldiselt noore hülge liha söödi.

Väga moes olid hülgenahast kasukad, mütsid ja kotid, ja seda veel nõukogude ajalgi. Teine küttimise põhjus oli rasv. Tänapäeval asendab seda nafta ja rasva väärtus on kadunud. Kuigi veel tänagi võib näiteks Prangli saarel näha hülgerasva ja värnitsa seguga ülevõõbatud maju. Hülgerasv on puidu võimas kaitsevahend ja püsib maja peal kuni nelikümmend aastat.

Suur peesitaja

Kui jõuame Malusi alla, võtab reisijuht Annika Prangli välja iPodi ja kõlari ning paneb mängima klassikalise muusika. See peaks uudishimulikud hülged välja meelitama.

Siin-seal pistavad üksikud hülged pead lainete vahelt välja, meenutades vee peal hulpivaid nahkpalle. Need kaovad siiski sekunditega ja väga keeruline on neid fotosilmaga tabada.

Annika on katsetanud hüljeste meelitamiseks eri muusikastiile. „Neile meeldib klassika ja neile meeldib Jaan Tätte looming,” räägib ta. Aga kui panna mängima tümps, siis hülged kaovad. „Kui päid oleks siin praegu vee peal palju, siis saaksin näidata. Panen tümpsu mängima, pead kaovad, panen klassika, tulevad tagasi,” lisab ta. Paar päeva varem, vaiksema ilmaga olnud näha oma nelikümmend hüljest.

Aga lainetus ilmselt häirib hülgeid ja näha on neid vähe. Aga kuna päike on soe, siis eemal, teisel pool Malusi saari ühendavat Vahekarit on näha kivi peal peesitavat tumedat kuju. Kapten võtab suuna ümber Põhja-Malusi ja sõidame lähemale. Siin-seal pistavad pea välja üksikud vurruninad. Jõuame hülgest umbes poolesaja meetri kaugusele. Laiskvorst ei tee teist nägugi. Aga lähemale me ka minna ei saa. Oleks väike kaater, võiks minna paari meetri kaugusele, enne kui peesitaja ennast segada laseb. Hülged üle vaadatud, sõidame tagasi Kaberneeme sadamasse.

Kalameeste nuhtlus

Nädalapäevad hiljem suundume endise kutselise kaluri Meelis Saluneemega Piritalt kaatriga hülgepesitsuspaika Aegna saare lähistele väiksele laiule, millest hülged on teinud endale lesila.

Kuigi hülged on muutnud kalapüügi sisuliselt võimatuks, pole mees siiski loomade peale kuri. „Ei, olen vihane nende peale, kes on lasknud sellisel olukorral tekkida,” kinnitab ta, lisades, et kümned kalurid on hüljeste tõttu kalapüügist loobunud, sest see ei tasu enam ära. „Hüljeste vahelt kala ei püüa!”

Enne teist maailmasõda käis Tallinna lahel sadakond kalapaati päevas, nüüd on vaid üks kalur jäänud, kes püüab sellega elatist teenida. Üks viiekümne meetri pikkune ja viie meetri kõrgune kalavõrk maksab 200 eurot. Hülgele on selle lõhkumine lapsemäng. Kui ei lõhu, siis ta sööb lihtsalt saagi ära. Meelis loobus kaluri kutsest kuus-seitse aastat tagasi. Hüljeste arv Soome lahes hakkas tema sõnul järsult kasvama mõned aastad varem.

Jahistatistikal baseeruva hinnangu põhjal oli umbes sada aastat tagasi Läänemere populatsiooni suurus 88 000 – 100 000 looma, kuid 1970. aastate lõpuks oli liigi arvukus Läänemeres kahanenud 4000 isendini. 2007. aastal loendati Läänemeres karvavahetusaegse loenduse käigus 22 000 isendit. Arvatakse, et see kasvab ligi kümme protsenti aastas. „Läänemeri on puhtamaks muutunud, elukeskkond sobib neile,” räägib Meelis.

Enne liiga vähe, nüüd jälle liiga palju

Vahepealne hüljeste arvu järsk langus levitaski mõtteviisi, et neid ei tohi küttida ja las nad kosuvad. „Aga nüüd on hilja, neid on juba liiga palju,” räägib kalur. Kui enne sõda oli kalurkond piisavalt suur, oli ka huvi küttida ja hülgeid hoiti kalapüügikohtadest eemale. Nüüd pole enam kalureid ja kellelgi pole tahtmist enam hülgeid küttida. „Kui nad rannas lapsi pepust hammustaksid, küll siis kütitaks,” räägib Meelis. Talle on arusaamatu, et riik kulutab suuri summasid lõhevarude taastamiseks. „Aga keegi ei mõtle, et pooled üleskasvatatud lõhedest lähevad hülgesöödaks,” toob ta välja.

Kalur räägib lugusid, kus ta on hüljestega vastakuti seisnud, kui on läinud võrke välja võtma. „Tuleb poole kehaga veest välja ja ähvardab. Aga kui saab aru, et jääb alla, siis kaob.” Meelis on näinud ka, kuidas hüljes saab kätte seitsmekilose lõhe, mis on iga kaluri unistus. Aga see on ka ühe keskmise hülge päevane toiduvajadus.

Meelise sõnul valib hüljes ikka väärtuslikumaid kalu. „Kui võrgus on vimb ja siig, võtab ta ikka siia. Kui on forell või ahven, võtab kindla peale forelli, üldiselt punased kalad meeldivad neile väga,” teab ta.

Mees püüdis enda sõnul tippajal Soome lahelt kaks ja pool tonni lõhet ja forelli aastas. Läinud aastal sai ta aga kätte tervelt kaks kala ehk kokku oma kuus kilogrammi saaki. „Ja ma ei saa öelda, et ma ei püüdnud. Üsna usinalt püüdsin,” tõdeb Meelis.

Tema sõnul muudab see kohaliku kala nii kulukaks, et seda pole enam mõtet taga ajada. „Kui mul tuleb lõheisu, on odavam lasta see lennukiga endale Alaskalt tuua, kui minna merele püüdma. Saan ta kätte, kindlasti saan, aga see läheb nii kalliks,” nendib Meelis.

Uudishimulikud loomad

Niipea kui sihtkohta jõuame, paistab esimene hülgepea. Meelise sõnul meelitab neid veest välja juba paadimüra ja eks paat ise ka äratab huvi.

Hülged on juba nii targaks saanud, et kui paat sõidab sadamast välja, siis hülged võtavad sappa. Passivad niikaua, kui võrk pannakse sisse, ning siis jäävad kõhutäit ootama.

Peanuppe kerkib vee kohale järjest rohkem. Korraga näeme kümmekonda hüljest. Poole tunni jooksul, mis vaatluspaigas kaatriga loksume, näeme mitutkümmet hüljest. Nad tiirutavad ümber paadi. Järgnevad sellele ja lähim pistab pea välja mõne meetri kaugusel, aremad hoiavad mõnekümnemeetrist distantsi. „Olen korraga ühel kivil näinud päevitamas kaheksat hüljest, kokku on mu paadile järgnenud oma kolmkümmend hüljest,” räägib Meelis. „Aga mõelge, praegu on need siin, kes on kodus, suurem osa on kuskil saaki otsimas. Pesitsemisperioodil võib neid siin olla korraga 300 tükki.”

Meelise sõnul paneb loodus ühel hetkel jälle asja ise paika. „Kui populatsioon kasvab liiga suureks, tuleb mõni haigus, või veelgi lihtsam, toitu hakkab nappima ja nad peavad lihtsalt ära minema.”

Lisainfot: toitumine

Hallhüljes on paindliku toiduvalikuga ja arvatavasti iga päev ei söö. Täiskasvanud looma päevane toiduvajadus on 5–7 kg ehk ligikaudu kuus protsenti oma kehamassist. Peamine toit on eri liiki kalad, vähemal määral ka vähid ja limused.

Eestis kasutab hallhüljes toitumiseks kogu Eesti rannikumerd. Toitumisala sõltub tõenäoliselt massiliselt esinevate kalaliikide liikumisest ja levikust.

Hallhüljes võib püüda saaki ka kalapüügivõrkudest, eriti seisevvõrkudest ja muudest liikumatutest püügivahenditest. Selle käigus võivad loomad ka hukkuda.

Allikas: Wikipedia