Meigas on kodutuvist hoopis kehakam, umbes poolteist korda raskem (kaalub keskmiselt pool kilo) ning on hästi äratuntav külgkaelal oleva valge laigu ja tiiva valge eesserva järgi; sabapealne on tal seljaga ühtmoodi sinakashall (kodutuvil valge) ja rind hallikasroosa. Tihtipeale võib kaelustuvisid näha põlluserval elektritraatidel istumas.

See tuviliik pesitseb Euroopa ja Lääne-Siberi metsavööndis, samuti Loode-Aafrikas ja Väike-Aasia puistutes. Meie 50 000 kuni 80 000 tuvipaari lendavad koos noortega talvitama Lääne- ja Lõuna-Euroopasse. Kodupaigast kaovad nad märkamatult, ent koonduvad teekonnal järjest paisuvateks parvedeks ja nii võib oktoobri alul Sõrve säärel näha üle mere suundumas mitmesajalisi kaelustuvide koondisi, päeva kestel tuhandeid linde. Ilmselt pärineb neist suurem osa Soome ja Venemaa asurkondadest. Kaelustuvide saabumise järel läheb talvitusaladel lahti aktiivne tuvijaht: Prantsusmaal lastakse hilissügisel ja talvel umbes viis miljonit tuvi, Hispaanias üle miljoni. Sealkandis on need linnud olulised teraviljapõldude rüüstajad. Kevadel täheldatakse meil massilist läbirännet aprilli keskel.

Samal ajal alustavad meil pesitsevad kaelustuvid pulmamänge. Isalind lendab lauges joones mõnekümne meetri kõrgusele, peatub õhus sekundiks, lööb tiivad selja kohal plaksuga kokku ning laugleb siis laiutatud tiibade ja sabaga mõnele oksale emalinnu lähedale. Lendu tõusvalt linnult kuuldub valju tiivaplaginat, mille otstarve on võimalikku ründajat sekundiks-paariks paigale heidutada.

Kaelustuvipaar ehitab oma pesa rõhtsale puuoksale, kuusele võimalikult tüve ligi, et oleks vähem kõikumist, lehtpuudele ka kaugemale. See üsna lame rajatis koosneb kasinatest raagudest, nii et mõnikord näeb alt seiraja pesas olevaid mune. Neid on reeglina kaks, mida vanalinnud hakkavad kordamööda hauduma kohe esimesest munast, sest teisiti läheks vähevarjatud pesas olev valge muna mõne munamaia röövlinnu nokka. 17–18 päevaga kooruvad esialgu pimedad ja peaaegu paljad pojad, keda toidetakse ainult tuvidele omaselt.

Poegade toit – niinimetatud tuvipiim valmib mõlema vanema pugus ja on püdela kohupiima taoline. Haudumise ajal paisub tuvi pugu sisepinna epiteel lausa kakskümmend korda mahukamaks ning selle katterakkudest erituv valkjas mass on väga valgu- ja rasvarikas. Seda „piima” öögatavad vanatuvid oma kurku, kust pojad selle oma nokaga välja kougivad.

 Sellise hea nuumatoidu varal kulub tuvitibudel siiski terve kuu, enne kui nad pesast lahkuvad ning asuvad toituma teradest ja rohuvõrsetest või -idudest nagu nende vanemadki. Vanalinnud aga asuvad uut pesakonda soetama ja enamasti jõuavad kolmandagi üles kasvatada. See saab tuule tiibade alla alles augustis, mil tuvijaht on juba käimas ja mille ajal võivad jahipauna sattuda mõlemad vanalinnud, nii et pessa jäänud poegi ootab näljasurm. Sestap tuleks tuvijahi (kaelustuvi on ainus, keda meil tuvidest küttida võib!) algus nihutada 20. augustile nagu partidelgi.

Üksikuid kaelustuvisid jääb meile talvitama, kuid kevadeni on nad vastu pidanud vaid Saaremaal. Märtsi keskel jõuavad kohale esimesed lõuna pool talvitanud linnud ja siis võib neid näha teeservadel keset veel lumist ümbruskonda.

Eelmise pooleteise sajandi kestel on kaelustuvi hakanud järjest enam pesitsema asulates ja linnapuistutes. See niinimetatud urbaniseerumine on lubanud liigi asurkonnal Briti saartel, kus nad on paigalinnud, kasvada kolme miljoni paarini. Mõnes Pärnu-suuruses linnas Saksamaal pesitseb üle 300 paari kaelustuvisid, Berliinis aga on neid tuhandeid. Kesk-Euroopas leidub ka linnamajade seinaeenditel pesitsevaid kaelustuvipaare. Stockholmiski on nad kodunenud üsna linna keskosa parkides, Soomes pesitseb neid juba kahekümnes linnas.

Tallinna servaosa ja mitme teise Eesti linna metsades ja suurtes parkides on kaelustuvi kanda kinnitanud, ent keskosades veel mitte. Tallinnas näiteks võivad tema linnastumist pidurdada esialgu kodutuvidest toituvad kanakullid, kes on ka metsas tuvide peamised „tarbijad”.