Poegade toit – niinimetatud tuvipiim valmib mõlema vanema pugus ja on püdela kohupiima taoline. Haudumise ajal paisub tuvi pugu sisepinna epiteel lausa kakskümmend korda mahukamaks ning selle katterakkudest erituv valkjas mass on väga valgu- ja rasvarikas. Seda „piima” öögatavad vanatuvid oma kurku, kust pojad selle oma nokaga välja kougivad.
Sellise hea nuumatoidu varal kulub tuvitibudel siiski terve kuu, enne kui nad pesast lahkuvad ning asuvad toituma teradest ja rohuvõrsetest või -idudest nagu nende vanemadki. Vanalinnud aga asuvad uut pesakonda soetama ja enamasti jõuavad kolmandagi üles kasvatada. See saab tuule tiibade alla alles augustis, mil tuvijaht on juba käimas ja mille ajal võivad jahipauna sattuda mõlemad vanalinnud, nii et pessa jäänud poegi ootab näljasurm. Sestap tuleks tuvijahi (kaelustuvi on ainus, keda meil tuvidest küttida võib!) algus nihutada 20. augustile nagu partidelgi.
Üksikuid kaelustuvisid jääb meile talvitama, kuid kevadeni on nad vastu pidanud vaid Saaremaal. Märtsi keskel jõuavad kohale esimesed lõuna pool talvitanud linnud ja siis võib neid näha teeservadel keset veel lumist ümbruskonda.
Eelmise pooleteise sajandi kestel on kaelustuvi hakanud järjest enam pesitsema asulates ja linnapuistutes. See niinimetatud urbaniseerumine on lubanud liigi asurkonnal Briti saartel, kus nad on paigalinnud, kasvada kolme miljoni paarini. Mõnes Pärnu-suuruses linnas Saksamaal pesitseb üle 300 paari kaelustuvisid, Berliinis aga on neid tuhandeid. Kesk-Euroopas leidub ka linnamajade seinaeenditel pesitsevaid kaelustuvipaare. Stockholmiski on nad kodunenud üsna linna keskosa parkides, Soomes pesitseb neid juba kahekümnes linnas.
Tallinna servaosa ja mitme teise Eesti linna metsades ja suurtes parkides on kaelustuvi kanda kinnitanud, ent keskosades veel mitte. Tallinnas näiteks võivad tema linnastumist pidurdada esialgu kodutuvidest toituvad kanakullid, kes on ka metsas tuvide peamised „tarbijad”.