Allhanget ei maksa liialt halvustada

Welmet OÜ juhatuse esimehe Märt Lehtsalu sõnul on kogu viimaste aastate kasum läinud tagasi firmasse, et tootmise efektiivsust tõsta. Foto: Toomas Šalda

Pärnu-Jaagupis tegutsevat kahekümne viie aastase ajalooga masinaehitusettevõtet Welmet OÜ juhtiv Märt Lehtsalu võttis isa rolli ettevõtte vedamisel üle kuus aastat tagasi. „Siin töötamise kogemus oli mul juba kooliajast, isa kõrvalt tegin kõike, mida vaja ja millest jõud ning oskused üle käisid.”

Ise nimetab ta enam kui neljakümne töötajaga peamiselt puidusektori tootmisettevõtetele allhanke korras masinaid ja seadmeid tootvat Welmetit väikefirmaks.

 „Meil on neli-viis peamist klienti, neist suurim tellija AS Hekotek. Suur heameel on, et koostöö sujub soomlaste Jarteki ja Laitexiga ning austerlaste Andritz Groupiga, kes kõik on maailma mastaabis oma valdkonnas suured tegijad. Toodame seadmeid ja konveiereid, peatöövõtjate kaudu on meie klientideks katlamajad, saetööstused, graanulitehased, vineeritehased, paberi- ja tselluloositööstus, veidi toodame ka turbatööstustele ja kaevandustele. Samade peatöövõtjate kaudu on meie toodang jõudnud pea kõikidesse maailmajagudesse. Meile saadetakse toote joonised, mille järgi masinad valmis teeme. Suvel oli siin tipphetkel korraga töös umbes sada projekti, mida on ikka väga palju,” kirjeldab Lehtsalu Welmeti tegemisi.

Mehele ei meeldi, kui poliitikud suhtuvad allhankesse halvustavalt ja targutavad, et tootma peab asju, millel on maksimaalne lisandväärtus. „Seda saab väita inimene, kes reaalsest elust suurt ei tea. Hiljuti kirjutas üks suhtekorraldaja, et tõstke oma hinnad siis Soomega samale tasemele. Jube lihtne! Tegelikult paneksime nõnda hommepäev poe kinni. Turg reguleerib ennast ise. Isegi kui hakkaksime omatoodet tegema ja nii üritama suuremat lisandväärtust luua, ei konkureeriks me eelnimetatud suurte firmadega, aga peaksime samal ajal suutma leida endale tööd kaheteistkümneks kuuks aastas. Väikese ettevõtte juht peab leidma lahenduse, kuidas praeguses palgasurves ja tööjõupuuduses kõigepealt ellu jääda. Meie toodangust on 95% valmis masinad, mis on mingi osa tehase koostest. Kliente Welmet juurde ei otsi, tootmisressurss on sada protsenti hõivatud. „Tänased põhikliendid telliksid rohkemgi, kui suudame pakkuda. Alles hiljuti olin sunnitud ühele Soome koostööpartnerile ära ütlema üheksakümne tuhande eurose tellimuse, sest ei oleks tarnetähtajaks lihtsalt valmis jõudnud,” kommenteerib Lehtsalu.

Ettevõte on tublisti kosunud

Ellu on jäädud ja tegelikult ka kosutud. Algusaegadega võrreldes on Welmet kasvanud kolm korda. Kui metallifirmade kohta tehtaks edetabelit, mille aluseks oleks käive ruutmeetri kohta, oldaks Lehtsalu veendumuse kohaselt vähemalt tipu lähedal. „Toimetame väikesel pinnal,1700 ruutmeetril, mistõttu hakkamegi varsti uut 850ruutmeetrist hoonet ehitama, mis läheb koos seadmetega maksma 600 000 eurot. Sinna viime vanast hoonest kogu keevituse. Meil on kasuliku pinna ja kraanade puudus, palju on sopilisi ruume, mida meie töös on raske kasutada. Suurte asjade tootmiseks on tarvis avarat kõrget nelja kraanaga ruumi. Tühja ootamist ja edasi-tagasi tõstmist jääb vähemaks.”

Seadmeparki on Welmetis viimase kuue aasta jooksul järjest täiendatud ning ettevõtte juht hindab selle korralikuks. Üks esimesi oste pärast Lehtsalu ametisse asumist oli uus senisest hulga suurem ja CNC-juhtimisega painutuspink, investeering 130 000 eurot. Uued või suhteliselt uued on plasmapink, rullvaltsid, keevitusagregaadid, tõstukid. Metallitöötlemismasinad on kallid: plasmapink maksis 110 000, treipink ligi 70 000 eurot jne. Sel suvel valmisid uus värvi- ja haavelduskamber, investeering kokku 150 000 eurot. „Viimastel aastatel on kogu kasum läinud tagasi firmasse, ikka selleks, et tootmise efektiivsust tõsta. Põhiprotsessid on tänaseks korralike masinatega kaetud, aga kui raha laialt käes oleks, leiaks kiiresti, kuidas pool miljonit eurot investeeringuteks kasutada. Meil on ka 1960. aastatest pärit treipinke, aga hea hoolduse korral kestavad need veel kaua. Olmetingimuste parandamisse pole me suutnud väga palju investeerida, duširuum on nagu Odessa noortevanglas,” ei tee Lehtsalu saladust. Uue sauna ja duširuumi ehitamine ei tõsta tootlikkust, nii et need peavad veel mõne aasta ootama.

Samuti tunnistab ettevõtte juht, et soovitud tasemele pole jõutud töötasuga. „Meeskond on meil väga hea, enamikule tahaks rohkem palka maksta, aga praegu pole võimalik. Tööd on palju, sageli on see vägagi stressirohke, aga kasumiosa on väiksem, kui õiglane oleks. Meid mõjutab odav naftahind. Masinaehitusfirmad, kes naftasektorile seadmeid tootsid, on nüüd paljud ilma tööta ja turul on vaba tootmismahtu palju, see viib hinnad alla. Tellimusi pole meil vähemaks jäänud, aga kasumis jääme võrreldes eelmise aastaga kõvasti alla. Lootus palku tõsta läks selle nahka. Hea töömees võiks ikka tuhat eurot kuus kontole saada, aga praegu me veel kõigile seda maksta ei saa. Palgatõus ei saa tulla emotsiooni pealt, vaja on tootlikkuse kasvu.”

Probleemid keevitajate leidmisega

Welmeti üks keerulisemaid probleeme on oskustöötajate, eriti keevitajate leidmine. Rendil on neli-viis keevitajat, nende seas on lätlasi ja ukrainlasi. Lehtsalu ootaks riigilt, et noori suudetaks suunata erialadele, mida ettevõtetel ka tegelikult vaja on, ja pakub välja lahenduse: „Näiteks praegu võetakse meie kulu ja kirjaga kutsekooli saadetud noormees pärast esimest kursust sõjaväkke. Miks tal ei lasta kooli lõpetada? Ajateenistus ei kao ju kuhugi. Kui mõnedel õppekavadel on kutsekoolides väike täituvus, võiks ju noori mehi ajateenistusest lausa vabastada, kui nad sel erialal teatud aastad töötavad. Samal ajal võiks kutsekoolis riigikaitset intensiivsemalt õpetada ja kui see inimest huvitab, siis leiab ta rakendust Kaitseliidus. Alternatiive võiks olla. Welmetis on üle 40 inimese ja peale tootmisjuhi ei ole meil kedagi, kes töötaks õpitud erialal. Siin on Tihemetsa ja Kehtna haridusega mehhanisaatoreid, aga mitte ühtegi keevitajat, kes oleks õppinud keevitajaks, ega ühtegi treialit, kes oleks õppinud treialiks. Kõige paremad keevitajad, kes meil palgal on, oleme ise ajapikku koolitanud. Olen kutsehariduskeskuste juhtidega rääkinud, öeldakse, et kuskilt pole õppejõude võtta. Siingi peaks riik tegutsema, mitte kiitma end kutsehariduse edendamise eest. Eestis ei ole võimalik õppida keevitusinseneriks eesti keeles, aga saab saksa ja vene keeles … See on kõigi metalliettevõtete probleem. Mitte mingit tööpuudust ei ole, on sulaselge tööjõupuudus.”

Samuti tuleks Lehtsalu hinnangul õpetada noori karjääri planeerima. „Noortele tuleks selgeks teha, et kolme kuni viie aastaga on oskused omandatud ja tulevikuks leib garanteeritud. Ilma hariduse ja oskusteta ei saa suurt raha teenida. Aga meile tulles tahetakse kohe saada palka, mida maksame kogenud meestele. Ja siis minnakse Soome tegema ükskõik mida. Kümnest noorest mehest, kes meie juurde satub, jääb üks-kaks.”

Kõigest hoolimata kinnitab finantsharidusega mees, et masinaehitus paelub teda ning temas on süvenenud tahe tõestada, et Eestis saab korralikku masinaehitusettevõtet majandada ja arendada küll.