Hanede rännet oodates

Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Tänavune sügis on kulgenud ettenägematult pikaldaselt ja jääb ilmselt veel oktoobrikuuski soojemaks kui tavapäraselt.

Põhja-Atlandilt Põhja-Skandinaaviasse ja Komimaalegi saabuvad järjestikused tsüklonid takistavad Euraasia kontinentaalkülma levimist lääne poole. Seetõttu võisid tundra- ja metsatundravööndi haned ja luiged jääda oma kodupaikadesse pikemalt kui tavaliselt. Nende eelsalkade jõudmist meile – oma läbirändealale – andis oodata keskmiselt kümmekond päeva kauem.

Maailma veerandsajast haneliigist on Eestis kohatud tosinat, kellest kolm liiki (rabahani, suur-laukhani ja mustlagle) on arvukad läbirändajad ning kaks liiki (hallhani ja valgepõsk-lagle) meil pesitsevad ja on ka läbirändajad. Hanede läbiränne on üldtuntud loodusnähtus, mille järgi on vanarahvas ka ilma ennustanud, näiteks „Haned lähevad, hallad tulevad”.

Meie pesitsevate hallhanede pojad saavad tuule tiibadesse juulikuu lõpupoole ja pesakonnad püsivad siinkandis veel kuu või poolteist. Septembris rändab Eesti kaudu edela suunas küll paar tuhat Venemaalt pärit hallhane, aga need salgad pole nii tähelepandavad kui nende põhja ja kirde poolt tulevad sugulased.

Sügisel meile varem jõudev läbirändaja on valgepõsk-lagle. Ta on pisem kui enamik pärishanesid ja tal on kontrastsema värvijaotusega sulgrüü: selg hallivöödiline, rind, kael, saba ja jalad mustad, laup, lõuaalune ja põsed valged. See varematel aegadel vaid Kaug-Põhjas, eeskätt Novaja Zemljal ja Jäämere kaljuseil rannaaladel järelpõlve kasvatanud liik on viimase mõne aastakümne kestel hakanud pesitsema ka Läänemere piirkonnas. Aga põhiosa septembri keskelt oktoobri lõpuni meie rannaniitudel peatuvatest kümnetest tuhandetest lagledest saabub kaugelt kirdest. Kevadel, aprilli algusest 20. maini peatub Lääne-Eesti rannaniitudel kokku üle 150 000 valgepõsk-lagle. Ilmselt nende üldarvu suurenemise tõttu (1970. aastate viiekümnelt tuhandelt isendilt nüüdse veerand miljonini) näeb-kuuleb parvi iseloomulike klähvivate kaagatuste saatel lendamas ka üle sisemaa.

Mustlaglede läbiränne on meil seotud ainult rannikumerega. Nad peatuvad siin veetaimi süües mitmetuhandeliste parvedena oma teekonnal arktilistelt ülijahedatelt (alla 7 °C juulis) pesitsusaladelt Põhjamere rannikuile. Ka rändavad nad kõrgel lennates põiki üle Mandri-Eesti. Kokku võib Eestit sügisrändel läbida kuni veerand Taimõrist lääne pool pesitsevast 400 000 mustlaglest. Loode-Euroopa rannaaladel söövad nad peamiselt mererohtu, mille vahepealne hävimine 1930. aastate alul kahandas mustlagle arvukuse paarikümnele tuhandele isendile. Mustlaglede nüüdseks oluliselt suurenenud hulk sunnib neid otsima asendustoitu rannaniitudel ja merelähistel põldudel.

Kui lagled lendavad korratu parvena, siis pärishaned rändavad kiilrivis. Esimene lind on nii õige suuna hoidja kui ka õhku liigutades tagapool tulijate kulgemise kergendaja. Tavaliselt saabuvad meilt massiliselt üle kogu maa rändavad raba- ja suur-laukhaned siia septembri lõpul, ent soe sügis neid seekord tagant ei kiirustanud.

Taigavööndi põhjaosa soodel ja metsatundras pesitsevad rabahaned ning idapoolse tundra-rabahane alamliiki kuuluvad tundraid eelistavad linnud kipuvad rände ajal segunema tundrates ja Jäämere saartel pesitsenud suur-laukhanedega. Liigi kindlakstegemiseks tuleb üha binoklit või vaatetoru kasutada. Laukhane sulestik on pruunikamat tooni, laupa ehib kitsam või laiem valge poolring, saledavõitu nokk on roosakas ning alapoolel on musti laike ja vööte. Rabahane selg on hallikasmust, pea ühtlaselt hallikaspruun, tugevavõitu tumeda noka keskosas oranž vööt, alapool aga hele (ka laukhane noorlinnud on heleda alapoolega, kuid nokk on ühevärviline hele). Lendava parve liiki on võimalik määrata häälitsuste järgi: rabahaned kaagatavad koduhane laadis, ent lühemalt, või lasevad kuulda lühida ngank; laukhanedelt kuuldub klähvivat kliu-kläu.

Lääne-Eesti rannaniitudel võib haruldusena kohata mõnd väike-laukhane. See liik oli Euroopa mägitundrais alles eelmise sajandi alguveerandil üsna arvukas haudelind ja talvitas tuhandetena Ungaris. Nüüd leidub neid Põhja-Norra looduses vaid mõnikümmend paari ja Rootsis käivad katsed nende mune Kanada lagle – Euroopasse sisse toodud haneliigi – pesades välja haududa lasta, et peale arvukuse suurendamise ka talvituspaika kasuvanemate kaudu nihutada linnusõbralikumatele aladele Loode-Saksamaal.

Niisiis oktoobrikuul võime oma põldudel-niitudel näha mitmetuhandelisi haneparvi, kes põlduritele peavalu ja loodusesõpradele silmarõõmu teevad. Mullapinna ja loikude külmudes aga jäävad need peatuspaigad tühjaks ning haned-lagled siirduvad talveks mahedama kliimaga Lääne-Euroopa lagendikele. Kel võimalust, sõitku vaatama!