Kündmine pole lihtne midagi

Tõnu Posti sirged vaod (kohtunikust paremal) ja minu banaanikõverad (vasakul). Foto: Peeter Raidla

Läinud nädalalõpul Kehtnas toimunud Eesti künnimeistrivõistlustel piidlesin hakatuseks kogenud meisterkündjate ettevalmistusi. Muu hulgas imestasin, miks nad vaiu maasse tagudes tulevast künnisihti seavad. Sain selle mõttest aru alles siis, kui ise traktorikabiinist välja astusin ja oma kõverat vagu piidlesin.

Meisterkündjate sekka minusuguseid muidugi ei lastud. Küll lubati mind traktorirooli kiibitsejate ehk, nagu seal öeldi, VIP-klassis. See-eest oli üheksa kiibitseja kasutuses võimsam sõidu- ja künniriist kui meistritel: 300 hobujõudu ees kapoti all ja kaks ülisuurt viiesahalist atra selja taga.

Otsa tegi lahti põllumeeste keskliidu eesotsas seisev Tõnu Post, kes oma igapäevaleiba teenib Saaremaal põllumajandust edendades. Künnivaod tulid sirged kui joonlauaga tõmmatud. Et pidin järgmisena traktorisse istuma, uurisin kohtunikelt, kas Tõnu mõne vea ka tegi. Kuulsin vastuseks, et ta oli adra sekundivõrra vajalikust hiljem maasse vajutanud, mistõttu esimese vao algus jäi pisut madalaks.

Lootsin seda viga ise vältida ja panin traktorile hääled sisse. Juhendaja näpunäidete järgi mõistagi. Minu kogemustepagas oli kasin: seitseteist suve murutraktori roolis.

Avar traktorikabiin oli kõiksugu mõistmatuid imevidinaid täis, kõige olulisem oli seal aga väike juhtkang. Veidi suurem kui mängukonsoolide oma, kuid mitte lihtsalt kang, vaid nuppe täis tikitud. Vajutad ühele nupule ja traktor läheb edasi, vajutad teisel, läheb tagasi, kolmas surub adra maasse ja tõstab ka üles. Nuppe oli seal veelgi, aga nende ülesanne jäigi mulle saladuseks. Ja suur valik peegleid, mis lubasid igasse kaarde kiigata. Kõik see köitis mu tähelepanu sedavõrd, et unustasin sirge sihi hoidmise sootuks. Nagu kohtunikud hiljem seletasid, olevat ma traktorirooli hoides tegelenud millegi muu kui kündmisega. Ma polnud niisuguse hinnanguga päri, aga kohtunikega ei vaielda.

Minuga juhtus just see, mida ma üritasin vältida. Adra maasse vajutamise asemel panin traktori taga olevad hiidadrad hoopis tantsu keerutama. Kui lõpuks adra maasse sain, oli ilmselt juba hilja. Sama operatsiooni tuli korrata põllu teises otsas, kus sujus juba hõlpsamalt. Ent kui ma traktorist lõpuks välja sain ja oma küntud vagusid uurima asusin, oli pettumus suur: minu vaod olid kõverad kui banaanid. Ehk ma panin Endel Kellapit, nagu keegi kõrvalseisja ironiseeris.

Ainus, mis mu tuju lõpuks tõstis, oli see, et Maalehe palgal oleva kolleegi Jüri Aarma vaod olid veelgi julgema ja kaunima kaarega aetud. Kohtunikud isegi kiitsid teda hiljem. Mille eest täpsemalt, jäigi mulle arusaamatuks.

Kirjaneitsi Kati Vatmann ning lauluhääled Brigita Murutar ja Mait Maltis suutsid oma vaod samuti kaarjaks ajada, küll mitte nii julgelt kui Aarma ja mina. Jalgpallilegend Marek Lemsalu trumpas aga meid kõiki üle, kui ta traktoriga ootamatult kõrvalepõike tegi, justkui palli kellestki mööda triblades. Kohtunikud jõudsid enne Mareki tagasipööret öelda, et kui ta nüüd oma kõvera vao sirgeks ajada suudab, on tal võimalus tublisti plusspunkte teenida. Paraku tegi Marek ka tagasi tulles oma vagudele täpselt samasuguse siksaki sisse.

Tõnu Posti kõrval hoidsid rooli kindlalt peos ja ajasid oma vaod sirgeks veel vaid maaeluministeeriumi kantsler Illar Lemetti ja Kehtna vallavanem Indrek Kullam. Lemettist võis seda ka uskuda, on ju mehel juba 25 aastat traktoristiload taskus. Pakkusingi endamisi, et just tema tuleb kiibitsejate võistluse võitjaks. Aga ju nägid kohtunikud temagi vagudes midagi sellist, mis Posti vagudele alla jäid. Pealegi oli kantsler traktorit liiga aeglaselt tüürinud. Vallavanem teenis oma suure miinuse sellega, et oli kündi lõpetades adra liiga varakult üles tõstnud ning nüüd pidi ta viimase vao sapöörilabidaga järele aitama. Põldu ju ei narrita.

Kiibitsejate võistukündmise parimaks tunnistatigi Tõnu Post. Teisi paremuse järgi ritta ei seatud. Eesti künnimeistrivõistluste tegelikest võitjatest andis Maa Elu oma veebilehel teada juba nädala alguses.