Valgamaal Palupera vallas Nõuni külas on end sisse sättinud metallsepiste firma Nõuni Metall OÜ, kus valmivad erisugused metalltooted. Möödasõitjate tähelepanu tõmbamiseks on omanik kohe maantee äärde üles seadnud ühe viilhalli – nende kõige kuumema kaubaartikli.
Peale viilhallide valmistatakse Nõuni Metallis varikatuseid, treppe, aia- ja rõdupiirdeid, väravaid, tuulelippe, puukorve, lilleamplite hoidjaid ja veel palju-palju muud. „Praegu teeme kõige rohkem viilhallide metallist konstruktsioone. Tellimusi on nii palju, et väiksemaid asju ei jõuagi teha ja olen sunnitud nii mõnelegi inimesele ära ütlema või tema soovi kaugemasse tulevikku nihutama,” räägib firma omanik Raivo Pauskar.
Kui vähegi aega, püütakse väiksemaid tarbeasju ette valmis teha, et kohale tulnud klient saaks neid soovi korral kohe osta. Üldiselt aga tehakse töid ikka tellimuste alusel. Firma teeb ka restaureerimistöid. „Näiteks on Valgas kahe surnuaia metallväravad minu restaureeritud,” nimetab ettevõtja.
Tihedat koostööd teeb firma tenditootjatega. „Meie teeme valmis viilhalli karkassi, viime soovi korral kohale, paigaldame ning katame PVC-tendiga. Viilhalle saab tellida eri mõõdus vastavalt vajadusele ning kattagi saab eri värvi ja sorti tentidega. Kõik käib ikka tellija soove arvestades,” räägib ettevõtja. Mehe sõnul tellivad viilhalle asutused ladudeks, talunikud hoidlateks, autoomanikud garaažideks. Hiljuti anti üks hall näiteks üle Tallinna elektrijaamale.
Jätkub igasse Eestimaa nurka
Kõige rohkem on seda kuuma kaupa läinud Harjumaale ja Tallinnasse, kuid valmistatud on neid igasse Eestimaa nurka, mõni ka Soome. „Huvitav fakt on, et kõige vähem on viilhalle tellitud minu mäletamist mööda Valgamaale. Soome ma väga ei kipugi, sest seal on asjaajamine nii paberimahukas, lisaks veel täiendav kulu kohale- ja tagasisõiduks. Kokkuvõttes ei tasu see ära, sest ega hinda eriti suuremat saa küsida,” selgitab Pauskar.
Viilhallide müügihind sõltub põrandapinna suurusest ja see kõigub 80 kuni 87 euro vahel ruutmeetri kohta, sõltub ka kõrgusest. „Tavaliselt on halli kõrgus neli kuni viis meetrit, kuid tellitakse ka kolme meetri kõrguseid. Kõik valmistatud viilhallid on millegi poolest erinevad,” nendib firma omanik.
Kuna nõudlus nende järele on kasvamas, rentis Pauskar lisaks Nõunis asuvale töökojale ühe kaarhalli veel Kambjas. „Juba järgmisel nädalal plaanin ka sinna inimesed palgata ja töö käima panna. Seal on ruumi rohkem ja saab suuremamõõduliste hallide detaile kergema vaevaga ja kiiremas tempos tegema hakata,” lisab Pauskar. Vajalikud seadmed – keevitus, puurpingid, lintsaed – on firmal kõik olemas. Töö käib rendipinnal.
Puudus on oskajatest kätest
Probleemidest rääkides tunnistab Pauskar, et kõige keerukam on leida tööle asjatundjaid, metallitööd teha oskavaid mehi. „Abitöölisi veel leiab, kuigi nendegi hulgas on palju ühepäevaliblikaid, kes tulevadki tööle ainult üheks päevaks ja järgmisel päeval on juba kadunud. Kui leiaksin metallitöö oskajaid, võtaksin kohe paar-kolm meest tööle,” kinnitab mees.
Tellimusi arvestades võiks firmas tööl olla koos abitöölistega seitse-kaheksa inimest, praegu on koos omanikuga töömehi aga ainult kolm. Just selgi päeval, kui Nõunis käisin, olid sinna tööga tutvuma tulnud kaks meest Tartust.
„Tihtipeale võtan tööle vanglast vabanenud mehi. Minule pole oluline inimese minevik. Kui ta soovib tööd teha, annan talle võimaluse. Kahjuks aga jõuavad paljud neist üpris kiiresti vanglasse tagasi. Töö on tegelikult raske ja must, õhtuks on meestel ainult silmavalged näha, sest rauatolm teeb oma, seepärast sellele tööle tormi ei joosta.”
Meest häirib, et paljud noored soovivad küll saada head palka, kuid soovi tööd teha pole. Raha taha aga asi ei jäävat – mehed, kes korralikult tööd teevad, saavad firmas ka normaalset palka.
Alles mõni nädal tagasi tulid kaks Valgamaa meest liinibussiga kohale tööd otsima. „Rääkisime siis omavahel tehtavast tööst, kui juba küsisid, kas mul on laenata tagasisõiduraha. Ütlesin, et visake need väljas olevad raudlatid töökotta ja maksan teile selle eest tasu. Tegid küll selle töö ohkides ja puhkides ära, kuid siis arvasid, et töö on ikka raske ja et homme nad vist ikka enam ei tule,” jutustab ettevõtja.
Väga tublid olid suveabilised
Kiitust jagab mees aga kahe kohaliku noormehe kohta, kes õpivad Otepää gümnaasiumis. „Tahan neid kohe nimepidi ära nimetada: Aavo Tilga ja Graivo Hallikas. Terve suve olid koolipoisid siin tööl ja ütlen nende töötegemise ja töössesuhtumise kohta ainult kiidusõnu. Uskumatult tublid poisid olid,” ütleb ettevõtja ja lisab, et vähe on noorte hulgas neid, kes taolist rasket füüsilist tööd üldse teha tahavad.
Konkurentsist rääkides tõdeb Pauskar, et metallitööde tegijaid on nii lähedal kui kaugemalgi, kuid kõigil on oma käekiri ja koht metallitööde turul ning konkurentsi ta ei tunneta. „Aastad on küll erinevad, kuid aasta-aastalt on tellimused suurenenud ja praegugi pole tööst puudus, ole aga mees ja tee ära. Sellest on tegelikult ainult hea meel.”
Firma eelmise aasta käive oli 155 000 eurot. „Tänavune poolaasta käive oli 50 000 ümber, kuid tavapärane on see, et jaanuar-veebruar on vaiksemad kuud ning alles aprillis-mais läheb suuremaks töötegemiseks. Usun, et selle aasta lõpetame umbes 200 000 euro suuruse müügikäibega, sest tehtud on palju ja suur hulk viilhallide tellimusi on veel ees,” räägib ettevõtja.
Päidlas elav mees hakkas metallitööd tegema 1988. aastal. Esmalt eraisikuna, siis moodustas kooperatiivi, seejärel oli FIE ning kuus aastat tagasi asutas osaühingu Nõuni Metall. Algusaastatel valmistas ta lihtsamaid ja väiksemaid asju – väravaid, varikatused, aia- ja rõdupiirdeid. Viilhalle hakkas tegema alles viis-kuus aastat tagasi.
Õppinud on Pauskar müürsepa-monteerija ametit ning varem töötanud aastaid ehitajana Venemaal, metsavahina Räpinas ning autojuhina Valga EPTs. „Metallitöö alal olen iseõppija. Kuna ehitusel töötades oli vaja hästi jooniseid tunda, on see oskus marjaks ära kulunud ka metallitöid tehes. Käib ju kogu töö ikka jooniste alusel. Saan töös hästi palju oma fantaasiat rakendada. Töö on keeruline, kuid mulle meeldib. See, mida teen, pakub pinget ja rahuldust,” kinnitab Pauskar.
Töö ja hobi käsikäes
Kuigi mees on firma omanik, ei mängi ta mitte suurt ülemust, vaid lööb iga päev ka ise tööle käed külge. „Mind lausa solvab, kui mulle härra öeldakse,” rõhutab ta ja lisab, et tema töö on talle ka suur hobi.
Asi, millest ta rääkida ei tahtvat, on pension. „See on tänapäeval selline ebamäärane asi, ikka ja jälle lükatakse seda vanuseaastat edasi. Ma ei ole sellele teemale mõelnud ega mõtle edaspidigi. Kuna tervis on mul praegu enam-vähem, siis teen tööd seni, kuni jõuan ja vastu pean. Käed rüpes istuda pole minu moodi.”
Kuigi enamik ajast kulub tööle, leiab ta vahel ikka aega iseenda jaoks ja puhkamisekski. „Luban endale vahetevahel mõne ilusa õhtu kenas restoranis või käin pojaga Pärnus purjekaga merel seiklemas. Aega kulub ka majapidamistöödele, mul on väga suur õunaaed.”
Varem oli ta suur raamatulugeja ning poliitikahuviline, kuid nüüd olevat see huvi raugenud.
„Televiisorit ikka vaatan ja püüan end toimuvaga kursis hoida,” märgib ta ja tunnistab, et ega ta kultuuriüritustel käija suurt ei ole ja kohalikku rahvamaja eriti sagedasti sisse ei astu.
Küll on mees panustanud võimalusel heategevusprojektidesse. „Viimati panin oma toote valla kingikotti, mis pandi välja maakonna sünnipäeva puhul korraldatud aardeotsijate mängus osalejatele.”