Pärnakatest korvimeistrite, isa Kalle ja poeg Kristjan Tamme valmistatud heledad kasest laastukorvid on nii kenad vaadata, et ei neisse raatsikski marju või seeni sisse pista.
Eesti meistrite laastukorve osatakse piiri taga hinnata
29. september 2016, 09:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Korvipunumisoskust on Tammede peres põlvest põlve edasi antud juba poolsada aastat. Kõigepealt omandas töövõtted Kalle vanaema, siis tema poeg ehk Kalle isa, kes omakorda oma poja välja koolitas. Kristjani õpetamine jäi juba Kalle ülesandeks.
„Vanaema ütles ikka, kui oskad korve teha, siis elad ära iga valitsuse ajal,” muheleb Kalle oma väikese korvitöökoja ukselävel.
Kuigi kaselaastust punutud korve on Tammed pununud aastaid, ei osanud Kalle arvata, et see käsitöökunst talle ükskord leiva lauale toob.
Perekondlik kutseoskus
Pärast poisipõlve marja-, seene- ja kartulikorve jättis mees korviteo aastateks kõrvale, õppis Võru omaaegses tööstustehnikumis mööblitehnoloogiks ning pöördus uue vabariigi koidikul eraettevõtlusse – oli tegev reklaamiäris ja ehitas siis hoopiski aedu.
Vana hea korviteema juurde naasis Kalle 2000. aastate alul.
„Olin lihtsalt poes kaupa ostmas, kui üks tuttav uuris, kas ma tean kedagi, kes oskab korve teha. Siis turgatas pähe – mina ju oskan!” meenutab Kalle, kel korvitegu oli muude toimetamiste kõrval täiesti soiku jäänud.
Õnneks on laastukorvi meisterdamisega nagu jalgrattasõiduga: kui see on korra käppa saadud, siis enam meelest ei lähe.
Korviäri algusaegadel ei olnud võimalik abikäsi palgata ja nõnda tuli kõik üksi ära teha ning mööda laatu ringi lasta. Esimestel aastatel suutis Kalle jagada end veel kahe ettevõtmise – korvide ja aiaehituse – vahel, ent lõpuks jäid peale ainult korvid. Siis sai alguse ka Kalle käsitööd ehtiv kaubamärk „Kallekorvid”.
Laatadel tuuritamisele tõmbas kriipsu peale 2009–2010 saabunud masu.
„Siis läks olukord kehvaks, sest rahval polnud enam raha,” tõdeb Kalle.
Poeg Kristjan, kes oli tollal Soomes palgatööl, soovitas isal üle lahe õnne proovida.
„Ise tundsin ka, et tahaks pigem pereäriga tegeleda ja kuna majandussurutise tõttu kuivas Eestis laadakaubandus kokku, siis tundus õige moment katsuda meie korve välismaale müüa,” võtab ülikoolis veeökosüsteemide majandamist õppinud Kristjan isalt jutujärje üle.
Kuigi põhjanaabreidki oli tabanud lama, õnnestus eestlastel juhuse abil leida Soomest edasimüüja, kes meie meeste näputöö hulgi kokku ostis ja Soome laatadele müüki pani.
Hõimurahvale meeldivad meie meistrite laastu- ja vineerkorvid väga.
„Soomlastele meeldivad üldse natuke vanamoelise malliga asjad, mille poole meie inimesed enam ei vaatagi,” märgib Kalle.
Kristjani sõnutsi on Soomes laastukorvikultuur jätkuvalt au sees.
Väliselt on meie ja nende marja- ja seenekorvid ühesugused, ent materjalis on vahe – Tammed teevad punutisi kasest, soomlasest põhiliselt männist.
Aastate jooksul on Tammede töökojas saanud märgise „Kallekorvid” peale kümneid ja kümneid eriotstarbelised laast- ja vineeresemeid: pesukastid- ja kirstud, laste mänguasjakastid, kaminapuudekastid, prahikorvid, seinaümbrikud, titehällid, kandikud, karbid, topsikud, maitseaineriiulid, ustega kappriiulid, piknikukorvid, sangaga korvid, leivakastid, tugitoolid, lambid, paneelid sisekujunduseks ja ümarad vormid.
Kui Kalle veel üksi töötas, valmis ainuüksi tema käe all üle saja tootenimetuse.
Eesti korvid Soome kodus
Soomlased ostavad meie laastukorve mitmeks ettevõtmiseks: seenel käimiseks ja küttepuude hoidmiseks, aga väga palju ka lihtsalt sisekujunduselemendiks.
„Kuumtehnikas painutatud vineerist puude hoidmise korv on soomlastel põhiline hitt, neil on ju igal perel oma mökki, kuhu on sellist abivahendit vaja,” märgib Kalle.
Tammede Soome partner käib eestlaste näputööd üle ilma sisustus- ja kodutarvetemessidel näitamas, otsib ostjad ja esitab tellimused.
Koostöö on viis aastat hästi laabunud. Iga kuu saadetakse Pärnust Soome poole teele 400–500 korvi.
Edasimüüja või vahendaja olemasolu tähendab samas, et põhjanaabrite kodudesse jõudvad korvid kannavad sealse edasimüüja Verso Design nime, mitte kaubamärki „Kallekorvid” ja Made in Estonia. Miski ei reeda, et tegemist on eheda Eesti käsitööga.
Peale au ja kuulsuse kaotavad korvide tegelikud loojad ka rahas: toote omahinna ja vahendaja kaudu tarbijani jõudnud korvi hinnavahe võib olla kahe- kuni viiekordne.
Ise enda esindamist ja oma toodangu otsemüüki on Tammed arutanud, kuid kuue töötajaga väikeettevõttel on äärmiselt raske omal jõul eksporditurule murda.
„Igasugused ettevõtlustoetused on jutuks head küll, aga igapäevapraktikas need paraku ei toimi. Oleme toetuse saamiseks liialt väikesed, kuigi tean, et meie toodetel oleks välismaal perspektiivi küll,” ütleb Kalle.
Mõningad otsekontaktid, näiteks jaapanlaste, norrakate ja sakslastega, on Tammed suutnud messidel käimatagi endale hankida. Siin on abiks internet.
Kodumaal on „Kallekorvide” müük väike ja toimib peamiselt samanimelise e-poe kaudu või siis laatadel, ent välimüükidele jõuab Kalle algusaastatega võrreldes harva. Sel suvel sai kirja vaid neli laadal osalemist.
Et kodumaiseid laastukorvitegijad võib ühe käe sõrmedel üles lugeda – vitspunutiste tegijaid on märksa rohkem kui traditsioonilise laastukorvi meistreid –, domineerib meie suvistel turgudel peamiselt Läti ja Leedu toodang.
Korvimeistrite tööaasta tiksub sedasi, et praegu lastakse kätel käia jõuluaja partiide kallal, jaanuaris-veebruaris läheb lahti kevadeks ja suveks valmistumine. Marja- ja õunakorvi tipphooajal ehk suvel müüakse korve vähe, sest korilased-aednikud on need endale kevadel aegsasti valmis soetanud.
Sõpraderingis Korvi-Kalleks kutsutud Kalle on peale poeg Kristjani koolitanud korvimeistriks abikaasa, kuid ta pole ka ise esivanematelt õpitut unarusse jätnud. Kontoritöö kõrvalt näpistavad isa ja poeg mõlemad aega puutööks ning uute lahenduste disainimiseks.