Nädal tagasi oli Riigikogus taas arutusel haldusreform, sedakorda kui olulise tähtsusega riiklik küsimus. Teiste seas sai parlamendi kõnetooli oma seisukohtade tutvustamiseks kasutada vandeadvokaat Paul Varul, kes arutles selle üle, kas haldusreformi seadus on vastavuses põhiseadusega.
Veel haldusreformist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Varul viitas sellele, et haldusreformi põhieesmärk on kohalike omavalitsusüksuste haldussuutlikkuse tõstmine ning et selle suutlikkuse mõõtmiseks on praegu kehtestatud vaid üks kriteerium – omavalitsuses peab olema vähemalt 5000 elanikku. Justkui 5000 elaniku olemasolu tagaks iseenesest omavalitsuse haldussuutlikkuse.
Tõepoolest, võib küll väita, et 5000 elanikku annab piisava tulubaasi, kuid iseenesest ei taga see suurt midagi. Kõik sõltub ikkagi sellest, kus vald asetseb. Kui vaadata üht mõttelist valda näiteks Tallinna lähedal, kus inimesed käivad enamasti Tallinnas tööl ja sissetulekud on suuremad, siis hoopis teises seisus on sama suur mõtteline vald, mis asub kuskil Eestimaa äärealal.
Keskne küsimus on muus. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, mis tuleneb nii meie põhiseadusest kui ka Euroopa kohaliku omavalitsuse hartast, seab kohaliku omavalitsuse põhimõtteks ikkagi selle, et oleks võimalik kohalikke küsimusi iseseisvalt otsustada. See otsustamise tasand peab tuleb inimesele, keda see kohalik elu puudutab, võrdlemisi lähedale.
Mis need kohaliku elu küsimused on? Eelkõige näiteks detailplaneerimine, kuhu midagi ehitada lubada, kuhu tuleb mingi tee, kuidas midagi korraldada. Need ei ole pelgalt teenused, vaid just kohaliku elu küsimused, kus peaks olema otsustamise õigus kohalikele elanikele võimalikult lähedal. Haldusreformi eesmärk "mida suurem, seda parem" läheb selle põhimõttega paraku vastuollu. Varul võrdles valdade sundliitmist sundabieluga: inimesi tahetakse vägisi õnnelikuks teha.
Mõistagi oli vandeadvokaadil veel muidki argumente, kuid kõik need viitasid sellele, et sundühendamine ei ole haldusreformi eesmärgi saavutamiseks sobilik, vajalik ega mõõdukas, vaid on ebaproportsionaalne ja rikub põhiseadust.
Paul Varul peatus ka ühinemistoetustel, leides, et vabatahtlikust ühinemisest keeldujate ühinemistoetuse ilmajätmine on karistus, mida riiklikul tasandil ei tohiks teha. On ju ühinemistoetus mõeldud kohaliku elu edendamiseks. Ja mida riik siis sellest ilmajätmisega öelda tahab? Nagu Varulgi ütles, tasub praegu ära oodata Riigikohtu seisukoht.