Ketikoergi tahab päevas tunni jalutada

Koer saab aru, kui inimene ei ole abivalmis.

FOTO: Publicdomainpictures.net

Maakoju võetakse tihti majavalvuriks suur koer, kes siis enamiku elust lühema või pikema keti otsas istub ja võõra tulekust haukumisega märku annab.

Ketikoerad kipuvad käitumiselt olema kurjad, mille peale peremees tihti rõõmustab, et küll sai hea valvuri. Tegelikult on agressiivse käitumise ja lõputu haukumise taga tihti looma rahuldamata liikumisvajadus. Lisaks napib ketikoeral sageli omaniku tähelepanu ja hoolitsust, mistõttu märgatakse tervisehädasid liiga hilja.

Möödakäija kipub enamasti keti või nööri küljes tiirutavat koera vaatama kaastundega, kuid mitte alati pole pilt mustvalge. Näiteks maal, kus maja ümber pole aeda.

„Milline variant sellisel juhul parem oleks? Kas see, kui koer lippab vabalt ringi, satub kõikjale ja terroriseerib ümberkaudseid või on koerale ehitatud aedik või on nööri või keti otsas?” küsib Pärnu väikeloomakliiniku loomaarst Marti Lasn. „Mulle tunduvad mõistlikumad kaks viimast varianti. Küll on tõsine teema koerte liikumine.”

Liikumine on kõige alus

Kati Koertekooli koerte käitumisnõustaja Kati Ernits tõdeb, et kui koer ei saa piisavalt liikuda, on tema kehas pidevalt üleliigset energiat ja pinget. See omakorda loob eelduse agressiooni tekkeks.

„Koer on karjaloom, mistõttu on tal instinktiivne vajadus olla kellegagi koos, kas inimesega või liigikaaslasega,” selgitab Ernits. „Kui koer on pandud inimesest ja teistest loomadest eraldi ketti, võib see tema psüühikale negatiivse jälje jätta.”

Liikumine on üks koerte baasvajadustest. Mõnele piisab paarist kilomeetrist päevas, teine vajaks 20. „Koer peab saama nii palju liikuda, et ta pärast jalutuskäiku oleks mõõdukalt väsinud,” sõnab Ernits. „Üldistades võib öelda, et keskmise suuruse ja keskmise aktiivsusega ning füüsiliselt terve koera minimaalne liikumisvajadus päevas on üks tund. See on inimese mõõdukas kõnnitempos umbes viis kilomeetrit.”

Pole sugugi vähe. Veel enam, kui pidada jahi- või kelgukoera tõugu, siis nende liikumisvajadus on mitu korda suurem kui tund päevas.

Ernits räägib, et parem oleks käia jalutamas kord päevas, aga pikemalt. Kui jagada see tund neli korda 15 minutiks, siis loom ei väsi piisavalt ning kuna tal ei teki pärast jalutuskäiku küllastumistunnet ja rahunemist, siis sedasi võib koeral ärevus hoopis tõusta.

Loomaarst Mart Taggel rõhutab samuti koerte liikumisvajadust. „Neile, kes ketis on, pannakse hommikul toit ette, vesi ka ja õhtul jälle ning sellega kogu hoolitsus tihti piirdubki,” nendib ta. „Loom peab liikuda saama, siis on tema tervis parem, seedetrakt ja ainevahetus töötab korralikult, liigesed liiguvad.”

Kuna ketikoerana peetakse enamasti suuri segaverelisi koeri, siis nemad võiksid Taggeli hinnangu vähemalt tunni päevas jalutada. „Kui ta saab päevas piisavalt jalutada, siis võib ju ülejäänud aja ketis olla,” sõnab ta.

Paraku piirduvad väga paljude majavalvurite, aga ka toakoerte jalutuskäigud igapäevaselt kahe kiire pissilkäigu tiiruga.

„Kui me koeraga 10–15 minutit jalutame, ei paranda see tema füüsilist seisu mitte üks raas. Samuti ei paranda koera füüsilist seisu see, kui ta on päev läbi omas aias,” nendib Lasn. „Rääkides koerte treenimisest ja füüsisest, siis märkimist väärivad koormused algavad alles 10–20 kilomeetrist. Ja seda mitte jalutades!”

Aias tiirutamine ei asenda

Tihti arvatakse, et kui koer saab oma piiratud aias ringi joosta, siis jalutamas polegi enam vaja käia – koer ju liigub terve päeva. Tegelikult tahab isegi pisike koer iga päev aiast väljas jalutada ja lõhnu nuusutada. Avastavad ju koerad maailma peamiselt läbi lõhnade – umbes 60 protsenti infost jõuab koera ajju haistmismeele kaudu.

Nii olekski hea, kui koer saaks vähemalt aeg-ajalt liikuda looduslikus keskkonnas, kus saab ennast lõhnu nuusutades psüühiliselt maandada.

„Koeraga tuleb käia regulaarselt jalutamas, see on kõige olulisem tegevus, mida koeraga teha,” rõhutab Ernits. „Panen südamele, et ka majavalvurist koer tahab, et omanik teda vahel aiast välja viiks. See on vähim, mida me saame pakkuda koerale selle töö eest, mida ta meie heaks teeb.”

Õuekoera toitmisel tuleb jälgida, et toit oleks mitmekesine. Kuna külma ilmaga kulutab koer keha soojas hoidmiseks rohkem energiat, peab talvel tõstma toidu energiasisaldust. „Koera energiaallikaks on rasv, seega saab tavatoidu energeetilist väärtust tõsta näiteks toiduõli lisamisega,” soovitab Lasn.

Kindlasti peab koeral pidevalt vesi ees olema ja talvel peab jälgida, et see ei külmuks.

Õuekoera eluase võiks olla selline, kuhu koer heameelega sisse poeb ja mida suudab oma kehaga soojendada. Kuumal ajal peab loomal olema võimalus varjuda ja külmal ajal sooja minna. Lisaboonusena võiks olla varjualune, kuhu saaks vihma eest peitu minna, aga säiliks võimalus ümbruskonda vaadata.

Kuuti võiks panna õled, mitte madratsi või muid tekstiilist esemeid, mis niiskust koguvad. Hea oleks, kui koer ei viibiks maja valvates pererahvast väga kaugel.

Arsti juurde viimases hädas

Pärnu Ülejõe loomakliiniku juhatajana töötav Taggel näeb töös, et ketikoerte terviseprobleeme märgatakse hilja ja nad jõuavad pahatihti arsti juurde viimases hädas. Algul loodetakse, et häda läheb üle, aga iga kord ei lähe.

Sageli on õuekoerad kimpus nahaprobleemidega, sest peavad palju aega veetma niiskuse käes, samuti ei hoolda kõik omanikud looma karva.

Koeraga peaks kutsikaeast alates korra aastas arsti juures käima, isegi kui mingit tervisehäda omanik näha ei oska. Koeri vaktsineeritakse ja tehakse tervisekontroll, mille käigus saab ülevaate lemmiku tervisest.

Lasna sõnutsi liiguvad vaktsineerimise skeemid selles suunas, et eelistatakse vaktsineerida harvema intervalliga. „Samas jällegi on lisandunud haigusi, nagu leptospiroos, mis vajab igaaastast vaktsineerimist,” lisab ta. „Vaktsineerimisskeem on väga individuaalne ja sõltub, millist elu loom elab. Oma aia ketikoerad peavad olema vaktsineeritud vähemalt kaheaastase intervalliga ning enne vaktsineerimist tuleks koerale teha siseparasiitide tõrje.”

Koduski tuleks koer aeg-ajalt läbi vaadata. Kui koer ei saa piisavalt liikuda, võivad tal küüned liialt pikaks kasvada. Karvastik peaks loomal olema läikiv ja kevadel tuleb talvekarv maha kammida. Vajadusel tuleks koera pesta.

Koolitusvajadus

Tihti juhtub, et kui koer võetakse majavalvuriks ja inimeste seas temaga liikuda plaanis pole, ei vaevuta koeraga kooli minema. Justkui pole põhjust.

Koolitamatus võib aga probleeme kaasa tuua, kui vaja näiteks arsti juurde minna: omanikul ei käi jõud lihtsalt üle, et loom rahulikult kohale tuua, ja kliinikus ei lase koer arsti ligi.

Juhtub sedagi, et kõige tugevam kett või kindlam aed ei pea vastu ja loom pääseb jooksu. Kui nüüd loom on agressiivne ega oska käsklustele reageerida, võib ta mõnd inimest või teist looma rünnata. Lisaks tekitab hulgaliselt probleeme koerte haukumine, mida peremees ei oska piirata.

Koera minimaalne õpe peaks olema selline, et oleks tagatud inimeste ja teiste loomade ohutus. „Üldreegel võiks olla, et inimene ja koer õpivad omavahel suhtlema nii, et nad üksteisest aru saaksid,” selgitab Ernits. „Selle jaoks ei pea koer tingimata oskama tohutult palju käsklusi või trikke. Eelkõige on vaja selgeks teha, kuidas koerad maailma tajuvad ja millised on koera vajadused.”

Omal käel on raske koera käitumist suunata ja omanikud vajavad õppinud spetsialisti abi ning vähemalt mõne koolituse võiks läbi teha.

Kui ikkagi võtta koer plaaniga teda ketis valvurina pidama hakata, siis Ernitsa jutu järgi on reeglina isane koer parem valik, kuna nad on territoriaalsemad. Krantside puhul ei ole alati teada nende iseloomuomadused. Kui sugulased pole teada, on keeruline ette ennustada, kas temast tuleb hea valvekoer või mitte.

Tõukoertel tuleks uurida, milliste iseloomuomadustega on olnud kutsikate vanemad ja sugulased. See on kõige kindlam viis saada aimu, milliseks koer võib kujuneda.

Lasn sõnab kokkuvõtteks, et koerad on väga kohanemis- ja õppimisvõimelised. „Omanik vastutab oma koera eest,” rõhutab ta. „Pidagu ta teda siis aias või ketis piiratud liikumisel. Tähtis on, et loom oleks sotsiaalne, talle oleks tagatud söök-jook ning temaga tegeletakse ja tema eest hoolitsetakse. Omaniku vastutada on, et loom ei pääseks sihipäratult hulkuma ega häiriks naabreid ning loomi, liikuvaid inimesi ja jalgrattaid.”

Koera heaks

Kõik koerad tahavad päevas umbes tunni jalutada ja lõhnu nuusutada.

Kutsikaga tasub vähemalt mõned korrad koertekoolis käia.

Kuut võiks asuda kohas, kus koer pererahva tegemisi jälgida saab.

Kuudis eelistage niiskust koguvale madratsile õlgi.

Talvel andke õuekoertele rammusamat sööki, toidule võib lisada õli.

Korra aastas tuleb arsti juures kontrollis käia ka terve koeraga.

Jälgige, et koera karv läigiks, vajadusel kammige teda ja lõigake küüsi.

Populaarne

Tagasi üles