Kured lähevad, kurjad ilmad?

Sookured. Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Täna teeme juttu sookurgedest – põlistest Põhjala asukatest. See linnuliik on meie soodel pesitsenud ja siit läbi rännanud juba tuhandeid aastaid, mida tunnistavad muinasasulatest, näiteks Soontagana maalinnast leitud luud. Ta on aidanud nime panna ka hiljem siiakanti jõudnud pikajalgseile lindudele, nagu toonekurgedele.

Sookured on ühed meie suuremad-kogukamad linnud: nad kaaluvad kuni 6–7 kilogrammi ja võivad end välja sirutada inimese pikkuseks. Tiibade sirulaiuse poolest on nad võrdsed laululuige ja merikotkaga. Isaslinnud on pisut suuremad kui emased.

Sookurg pesitseb Põhja-Saksamaast ja Skandinaaviast Ohhoota mereni. Lääne-Euroopast on ta inimtegevuse survel pesitsejana taandunud, säilides vaid üksikute asurkondadena, Briti saartel on ta juba paarisaja aasta eest hoopis välja surnud. Mujal Euroopa metsavööndis on kurgede arvukus praegu tõusmas ning siinsetel rabadel, õõtsik- ja rohusoodel, viimasel paarikümnel aastal üha enam ka niisketel metsalagendikel ja hõredates soometsades pesitseb ligi 100 000 paari – umbes kolmveerand koguhulgast. Arvukuse tõus on hoogne: 60 aasta eest arvati Eestis pesitsevat kolm- kuni nelisada kurepaari, nüüd on neid aga tublisti 7000 haudepaari. Soomes on viimase 15 aastaga sookure arvukus kahekordistunud ja seal pesitseb neid juba üle 40 000 paari.

Sookurepaarid tunduvad olevat eluaegsed. Kevadel saabutakse kuni kümne isendi suuruste salkadena enamasti märtsikuu jooksul ja hajutakse pesapaikadele, mis on üksteisest vähemalt poole kilomeetri kaugusel. Aprillis võime lagedatel põldudel ja niitudel näha omalaadseid tantsuetendusi: linnud sebivad avatud tiivul edasi-tagasi, keerlevad, hüppavad õhku peaaegu paari meetri kõrgusele, aeg-ajalt hüüeldes, aga mahedamalt kui tavaline trompetjas hüüd.

Pesitsema asutakse alles kolme-nelja aasta vanuselt. Pesaks kantakse kuivemale soomättale kõrsi ja raage kuni meetrilaiuseks platvormiks, mille keskele surutud lohku emalind muneb ühe või kaks helepruuni tausta ja pruunide laikudega muna, mida asutakse kohe hauduma, nii et 30 päeva järel koorunud pojad on eri suurust. Järjest laiemalt ringi liikudes ilmuvad pesakonnad juuni lõpul ka sooäärsetele põldudele, kuid ööseks naasevad ikka vesisemasse-turvalisemasse kohta. Juuli teisel poolel saavad noorkured lennuvõimeliseks. Suvel võib näha ka noorte, alles mitte pesitsevate sookurgede koondisi; Matsalu luhtadel olen näinud korraga kuni 250 lindu.

Vaenlasi on sookured suhteliselt vähe. Neljajalgsed kiskjad neile naljalt ligi hiilida ei suuda ja ega nood rabaälvestele eriti tikugi. Suurte kotkaste, eeskätt kaljukotka menüüs on sookurg esindatud, ent üsnagi juhuslikult. Pesa võivad rüüstata metssead, rebased ja rongad, aga neile astuvad kured oma tugeva nokaga söakalt vastu. Varem lasid jahimehed sügisrändel olevaid kurgi, nüüd aga on sookurg terves Euroopas range kaitse all. Aafrika talvitusaladel on kurejaht enamjaolt väledate jooksjate harrastus, kui vaid õnnestub kuresalgale hästi ligidale hiilida. Vibu ja noole abil nüüd kurgi naljalt enam ei kütita.

Praegu algab meil kümnete tuhandete Soomes ja Kirde-Venemaal pesitsenud kurgede läbiränne. Meie oma sookured koondusid kümne- kuni poolesajalinnulisteks salkadeks selle kuu algupoolel. Eriti Lääne- ja Põhja-Eestis jäävad tohutud kureparved kohale mõneks nädalaks – päeval põldudel toitu otsides, õhtul päikese loojangu eel rannaniitudele, lagerabadele või madalatesse lahtedesse ööbima lennates. See tuhandete kurgede ülelend pakub nägijaile unustamatu elamuse. Nii toitudes kui ka ööbides on pesakonnad eraldatavad, kuna üks-kaks poega hoiduvad vanapaari juurde ja isalind peletab oma mikroterritooriumilt eemale iga ligidusse tulnud liigikaaslase.

Just sookurgede massilise kogunemise aegu organiseeritakse Lihulas Matsalu loodusfilmide festivale, tänavu juba 14. korda. Festivalil, mille sümboliks on sookurg, näidatakse 21.–25. septembril kolmes saalis kokku 115 looduses tehtud filmi kogu maailmast. Lisaks on üles pandud mitmed loodusfotode näitused; filmiseansse saab näha ka Haapsalus ja Tallinna loomaaias.

Samal ajal toimetavad sookured sealkandis üha omasoodu. Ent ühel hommikul ei siirdu ööbimast lendu tõusnud kureparv enam toituma, vaid võtab järjest kõrgust kogudes suuna „ikka, ikka lõuna poole – kus Egiptimaa”. Mahajäänuile aga saavad osaks järjest kurjemad ilmad.