Traalpüüdjad kontrollivad kogu ahelat püügist müügini

Morobell OÜ juhtide sõnul jääb Eestisse nende püütud kalast vaid imeväike osa. Foto: Vello Laanemaa / Morobell

Haapsalu ettevõte Morobell OÜ asutati 1997. aastal praeguste omanike ühe varasema äripartneri pankroti tulemusena. „Ise müüsime hulgi toidukaupu, aga ettevõte, kellelt tellisime Ukrainasse viimiseks suure koguse kala ja kellele tegime soliidse ettemaksu, sattus raskustesse ja nii ei jäänudki meil oma raha tagasi teenimiseks muud võimalust, kui asi üle võtta,” meenutab Raivo Baum, kes on koos abikaasa Aldona ja Ain Saarkopliga varsti juba 20 aastat kalandusettevõtet vedanud.

. Raivo Baum on Eesti üht suurimat kalandusettevõtet varsti juba kakskümmend aastat vedanud. „Pankrotipesast saime 8-tonnise külmutusvõimsusega külmhoone ja ühe laeva rendilepingud. Kui alguses oli eesmärk oma raha tagasi teenida ja seejärel firma ära müüa, siis peagi hakkas valdkond meile meeldima ja otsustasime täispurjedega edasi liikuda.” Eesti kilu- ja räimepüügifirmade seas ollakse koos Hiiu Kaluriga eesotsas. Mitmel aastal on Morobelli tunnustatud Läänemaa edukaima ettevõtte tiitliga. Krediidiinfo ASi koostatud turuülevaade „Kalapüügi, -tööstuse ja hulgimüügiettevõtted 2015” tõi välja, et tasutud tööjõumaksude osas oli Morobell 2015. aastal nimetatud valdkonnas esikohal.

Kui algusaastatel olid ettevõttel kasutuses väiksemat tüüpi laevad, siis need on tänaseks utiliseeritud ja mindud üle moderniseeritud traallaevade peale. Morobelli külmutusvõimsus on kasvanud kahesaja tonnini ööpäevas. Külmutusseadmete ostul saadi olulist tuge ELi fondidest. Kuna ollakse Haapsalus asuva Eesti Kutseliste Kalurite Ühistu liige, millel on samuti 200tonnise ööpäevase külmutusvõimsusega külmhoone, on Morobellil olnud päevi, kus külmutatakse üle 300 tonni kilu või räime. Kokku külmutab ettevõte umbes 18 000 tonni kilu ja räime aastas. Hoone on välja ostetud, külmutusvõimsus tänapäevane, töötajaid saja ringis, kusjuures hooajal kasvab töötajate arv mitmekümne inimese võrra, püügilaevu Eestis viis, 2011. aastal Soomes asutatud tütarfirmal Shedfish OY kolm. „Sealsed alused on Soome registris, et meil oleks Soome kvoot, püüavad umbes 13 000 tonni aastas,” kommenteerib Raivo Baum. „Keerukaid aegu arvestades läheb hästi,” on Morobelli koos juhtivad Baumid rahul.

Eesti lipu all sõitvaid laevu on ostetud osalt selleks, et kvoot kaasa saada. Ainult kvooti ei taheta müüa, sest ainult laevaga pole midagi peale hakata, selgitab mees: „Kui meie tegevuse algusaastatel oli Vene kriis, siis paljud loobusid püüdmisest. Öeldi, et jääme ainult külmutama, sest püük ei tasunud ennast sel ajal justkui ära. Meie õnneks mõistsime, et tooraineta ei saa, et sellega tasub jätkata. Mida sa külmutad või töötled, kui toorainet pole?”

Aldona Baum rõhutab, et Morobelli ja teistegi „ellujäänud” traalpüüdjate edu taga on kogu protsessi kontrollimine: „Kui näiteks praeguse piimandusega võrrelda, siis meie suur eelis nende ees – kogu ahel on meie kontrolli all, aga paljudel piimakarja omanikel pole oma tööstust. Meil on kogu tsükkel: püük, külmutamine, ladustamine, transport, müük. Kui kalapüüdja jääks kokkuostjate peale lootma, oleks kindel, et kõige viletsamini läheks just temal. Kui saad ise kalaga midagi peale hakata, saad sõna sekka öelda ka hinna osas. Kes tundis, et ei suuda peale püüdmise muud teha, müüs oma kvoodid ja laevad ära. Traalpüügisektor korrastus üsna kiiresti.”

Kuni üle-eelmise aastani müüs Morobell kala peamiselt Venemaale, aga pärast suhteliselt valutult läinud ümberorienteerumist on ettevõtte peamised kliendid hoopis ukrainlased. Praegu pole enam vahet, kas ja millal Venemaa meie kalale ukse taas avab. „Me polnud Ukrainasse  varem kuigivõrd müünud, aga praegu on meil seal mitukümmend head klienti. Taani ostab rohkem karusloomadele söötmiseks ja hind on selle võrra lahjem. Aga kvaliteeti kiidavad ja ootavad meie kala väga. Sel aastal leidsime enda jaoks kaks soliidsel järjel Läti tehast, neile lõikasime kala juba valmis – fileed, rümbad. Võtsid ja võtavad veel päris suuri koguseid. Eestis on meie suurim klient Maseko, nende sprottidest on 90% meie püütud kalast tehtud. Iga uus klient alustab tavaliselt väiksema koguse tellimisest ja kui hind ning kvaliteet sobivad, kogus kasvab. Meie kala tahetakse ja soovitatakse oma ringkonnas edasi. Lätlastelt küsisin, miks nad oma püüdjatelt ei osta, ütlesid, et olevat kvaliteediga probleeme. Külmutatud räime ja kilu hind sõltub turul parasjagu olevate pakkumiste hulgast ja kala omadustest. Tuleb arvestada, et Ukrainale on orienteerunud peale meie veel lätlased ja teised. Sel aastal on väga palju väikest kilu. Suure eest makstakse paremat hinda,” avab Raivo Baum kalaäri tagamaid. „Suures plaanis ei ole meil kala müümisega muret olnud. Kui tekkis ootamatuid turutõrkeid, mis oli üks Vene turu „eripäradest”, või on suure pakkumise tõttu hind odav, on abiks see, et meil on olemas oma külmlaod, kus kala säilitada. Teame, kuhu on mõtet toodangut pakkuda ja seetõttu pole uusi turge paaniliselt otsinud, kuid töö ekspordi suunal potentsiaalsete ja olemasolevate klientidega käib iga päev. Kui Masekot mitte arvestada, siis Eestisse jääb meie püütud kalast imeväike osa. Kui kellelgi on väga vaja väiksemat kogust osta, siis oleme pigem vastutuleku korras paar-kolmsada kilo müünud, aga meie spetsialiteet on ikkagi tööstuslik kalapüük, mis tähendab suuri koguseid. Et koostööpartnerid meie kala jätkuvalt ostaksid ja teistelegi soovitaksid, oleme nendega ausad ning tagame lubatud kvaliteedi. Kunagi ei tohi kehvema kvaliteediga kaupa müüa hea kauba hinnaga, usaldus maksab rohkem. Stabiilsus on kvaliteedi juures esmatähtis. Kui on tegu väiksema kalaga, siis alati informeerime sellest klienti ja langetame hinda. Vanasti olid meilgi räimel ja kilul oma kategooriad, mille järgi küsisime tasu, aga oli neid, kes ostsid odavalt, müüsid kallimalt edasi, aga kvaliteedivahe ajasid meie süüks. Nüüd müümegi ainult varasema järgi võttes esimese kategooria kala ja kehvema saadame Taani karusloomadele. Kvaliteet sõltub külmutusest. Kala tuleb võimalikult kiiresti jääga maha jahutada ning kindlasti peab vaatama, et 450kiloses konteineris parasjagu vett oleks. Külmhoones ongi meil inimesi tööl nii palju selleks, et kui kala tuleb, saaks selle võimalikult kiiresti ära külmutada.”

Aga miks Taani saadetava kalaga ainult karusloomi söödetakse? „Läänemere riigid tahavad inimtoiduks kilu ja räime suhteliselt vähe, kui püütakse, siis kalajahuks või karusloomadele söödaks. Tarbija harjumus on teistsugune. Eestiski sööb noorem põlvkond juba ainult valget kala või lõhet ja forelli,” teeb äripere naispool võhikule asja selgeks. Samal ajal on enda jaoks sprotid avastanud jaapanlased, söövad neid muu hulgas ka wasabi’ga. „Maseko koostööpartneritest jaapanlased tahtsid kogu tootmisahelaga tutvuda, käisid meil kui püüdjatel külas ning jäid väga rahule,” on Baumidel hea meel.

Kogu traalpüügisektor on Eestis Morobelli juhtide hinnangul heas seisus. „Enamik meist tunneb end kindlalt. Sektoris on ligikaudu 30 ettevõtet, tehakse koostööd, suheldakse, seistakse oma huvide eest. 2015. aastal loodi Eesti Kalatootjate Keskühistu, mille eestvõttel rajatakse Paldiskisse kalakomponenditehast, mis heal juhul alustab tööd juba järgmise aasta lõpus. Siis saame püütud kala maksimaalselt ära kasutada. Aga veel kord – enamikul traalpüüdjatest on endal olemas tootmisvõimsus, keegi ei sõltu lõpuni kellestki teisest,” ütleb Aldona Baum Maa Elule kohtumise lõpus. Siit on teistelgi õppust võtta.