Eesti lipu all sõitvaid laevu on ostetud osalt selleks, et kvoot kaasa saada. Ainult kvooti ei taheta müüa, sest ainult laevaga pole midagi peale hakata, selgitab mees: „Kui meie tegevuse algusaastatel oli Vene kriis, siis paljud loobusid püüdmisest. Öeldi, et jääme ainult külmutama, sest püük ei tasunud ennast sel ajal justkui ära. Meie õnneks mõistsime, et tooraineta ei saa, et sellega tasub jätkata. Mida sa külmutad või töötled, kui toorainet pole?”
Aldona Baum rõhutab, et Morobelli ja teistegi „ellujäänud” traalpüüdjate edu taga on kogu protsessi kontrollimine: „Kui näiteks praeguse piimandusega võrrelda, siis meie suur eelis nende ees – kogu ahel on meie kontrolli all, aga paljudel piimakarja omanikel pole oma tööstust. Meil on kogu tsükkel: püük, külmutamine, ladustamine, transport, müük. Kui kalapüüdja jääks kokkuostjate peale lootma, oleks kindel, et kõige viletsamini läheks just temal. Kui saad ise kalaga midagi peale hakata, saad sõna sekka öelda ka hinna osas. Kes tundis, et ei suuda peale püüdmise muud teha, müüs oma kvoodid ja laevad ära. Traalpüügisektor korrastus üsna kiiresti.”
Kuni üle-eelmise aastani müüs Morobell kala peamiselt Venemaale, aga pärast suhteliselt valutult läinud ümberorienteerumist on ettevõtte peamised kliendid hoopis ukrainlased. Praegu pole enam vahet, kas ja millal Venemaa meie kalale ukse taas avab. „Me polnud Ukrainasse varem kuigivõrd müünud, aga praegu on meil seal mitukümmend head klienti. Taani ostab rohkem karusloomadele söötmiseks ja hind on selle võrra lahjem. Aga kvaliteeti kiidavad ja ootavad meie kala väga. Sel aastal leidsime enda jaoks kaks soliidsel järjel Läti tehast, neile lõikasime kala juba valmis – fileed, rümbad. Võtsid ja võtavad veel päris suuri koguseid. Eestis on meie suurim klient Maseko, nende sprottidest on 90% meie püütud kalast tehtud. Iga uus klient alustab tavaliselt väiksema koguse tellimisest ja kui hind ning kvaliteet sobivad, kogus kasvab. Meie kala tahetakse ja soovitatakse oma ringkonnas edasi. Lätlastelt küsisin, miks nad oma püüdjatelt ei osta, ütlesid, et olevat kvaliteediga probleeme. Külmutatud räime ja kilu hind sõltub turul parasjagu olevate pakkumiste hulgast ja kala omadustest. Tuleb arvestada, et Ukrainale on orienteerunud peale meie veel lätlased ja teised. Sel aastal on väga palju väikest kilu. Suure eest makstakse paremat hinda,” avab Raivo Baum kalaäri tagamaid. „Suures plaanis ei ole meil kala müümisega muret olnud. Kui tekkis ootamatuid turutõrkeid, mis oli üks Vene turu „eripäradest”, või on suure pakkumise tõttu hind odav, on abiks see, et meil on olemas oma külmlaod, kus kala säilitada. Teame, kuhu on mõtet toodangut pakkuda ja seetõttu pole uusi turge paaniliselt otsinud, kuid töö ekspordi suunal potentsiaalsete ja olemasolevate klientidega käib iga päev. Kui Masekot mitte arvestada, siis Eestisse jääb meie püütud kalast imeväike osa. Kui kellelgi on väga vaja väiksemat kogust osta, siis oleme pigem vastutuleku korras paar-kolmsada kilo müünud, aga meie spetsialiteet on ikkagi tööstuslik kalapüük, mis tähendab suuri koguseid. Et koostööpartnerid meie kala jätkuvalt ostaksid ja teistelegi soovitaksid, oleme nendega ausad ning tagame lubatud kvaliteedi. Kunagi ei tohi kehvema kvaliteediga kaupa müüa hea kauba hinnaga, usaldus maksab rohkem. Stabiilsus on kvaliteedi juures esmatähtis. Kui on tegu väiksema kalaga, siis alati informeerime sellest klienti ja langetame hinda. Vanasti olid meilgi räimel ja kilul oma kategooriad, mille järgi küsisime tasu, aga oli neid, kes ostsid odavalt, müüsid kallimalt edasi, aga kvaliteedivahe ajasid meie süüks. Nüüd müümegi ainult varasema järgi võttes esimese kategooria kala ja kehvema saadame Taani karusloomadele. Kvaliteet sõltub külmutusest. Kala tuleb võimalikult kiiresti jääga maha jahutada ning kindlasti peab vaatama, et 450kiloses konteineris parasjagu vett oleks. Külmhoones ongi meil inimesi tööl nii palju selleks, et kui kala tuleb, saaks selle võimalikult kiiresti ära külmutada.”