Leiame sambla seest kena kumeruse. Puravik? Ei, soopilvik. „See on mu poiste lemmik. Kergelt läbi praadida ning pakkuda võileival vorsti asemel,” räägib Margit. Edasi paistab kaugelt punane ja kõrge jalaga veinpunane pilvik. „Kübar pannile ja kõrgel temperatuuril küpsetada.”
Margit selgitab, et seene viljakeha eesmärk on kasvada võimalikult kõrgeks, et levitada eoseid. Teinekord võib seetõttu energia kokkuhoidmise eesmärgil jääda seene jalg seest poorseks, poorid meenutavad ussiauke. Lõikumise järel selgub, et seekord on soopilv siiski päriselt ussitanud.
Kuigi korv on kolmveerandi jagu täis, pole Margit saagiga rahul ning teeb ettepaneku minna lähedal asuvasse teise metsatukka. Muidugi!
Juba enne teele siirdumist räägib Margit, et metsades harrastatav valgusraie ei mõju seentele alati hästi. Mõned liigid sellest võidavad, aga teised jälle kaotavad, sest mets muutub kuivemaks.
Sõidame kümmekond kilomeetrit eemale metsatukka. Juba sisenedes paistab puude vahelt metsa kohta kahtlaselt ere päike. Siin on tehtud lageraiet. „Ma teadsin täpselt, mis seened kasvavad, jube kahju,” sõnab Margit nukralt. Ta lisab, et tegelikult jääb häid seenekohti iga aastaga järjest vähemaks. Kuigi tuju pole kiita, pingutame veel ning leiame mitmeid huvitavaid seeni, nagu lehterkukeseen ja looduses kasvanud šampinjon, mille vahe poes pakutavaga on nagu öö ja päev. Seenepäeva lõpetuseks on korv ääreni täis.
Suure seenesõbrana on Margit Härma kirjutanud „Seeneaabitsa”. Tänavu ilmus tema sulest raamat, kuidas valmistada aedvilju nii maitsvalt, et ka kõige skeptilisem „jänesetoidu” põlgaja neid meeleldi sööb. Lisatud on siinsetes retseptides kõige sagedamini esinevate köögiviljade tutvustused, kus leidub nii praktilisi nõuandeid kui ka Tervise Arengu Instituudi selgitusi, miks üks või teine vili kasulik on.