Seeneriigi saadik

Margit Härma sõnul eksib ta pigem ära linnas kui metsas. Foto: Tiit Efert

Tõelise mükofiilina uurib Margit Härma vihmaradareid, et näha, kus Eestimaa metsatukas ja kui palju vihma alla sajab. Aga kui ta paar nädalat tagasi väljavalitud metsatuka servas üritas parkimiskohta leida, jäi ta pika ninaga, sest kõik kohad olid hõivatud.

 „Ju minu töö seente ja seenelkäimise propageerimisel on vilja kandnud,” sõnab Margit, kes nimetab ennast auväärse seenekuningriigi esindajaks inimeste seas.

Esimese seeneretke tegi Margit metsa juba kolmeselt ning väidab, et armastab seeni juba sellest east alates, olles kohanud metsades ka enamiku siinseid asukaid. Ta tunneb iga metsatukka ja võib isegi öelda, et põõsatagust. „Eksin pigem ära linnas kui metsas,” sõnab ta. Ta mäletab ka paiku, mida külastas aastakümneid tagasi ja mis seeni sealt korjas, seda üle Eestimaa.

Margiti seeneteadmised on tulnud tohutust erialase kirjanduse lugemisest. Raamatuid uurib ta soome, rootsi, saksa ja inglise keeles. Margit teab, et Eesti metsades leidub 10 000 liiki seeni ja söödavad on neist vaid paarsada ning kulinaarse väärtusega 40 ringis. Ta teab seente nimesid ladina keeles ning loomulikult teab ta ülitäpselt, kuidas üks või teine seen maitseb ja kuidas seda serveerida. Suundumegi Margitiga seenele. Metsatuka valib välja loomulikult tema.

Punapuravike juhtum

Kohtume Margitiga Keilas asuva kaubanduskeskuse parklas, kust edasi läheme Harjumaa lääneossa. Mõned päevad varem oli Margit tänu oma vihmavaatlustele leidnud paiga, kust kogus kokku 25 kilo punapuravikke, uputades nendega oma Mamo kohvikuköögi sedavõrd üle, et täna tal neid juurde viia ei lubata. „Hoolimata sellest, et toitlustame päevas sadu kliente, jagub saaki kauemaks,” lisab Margit. Samuti on seeni täis kodused külmikud. Seeneretki tuleb tänavu veel ja veel, kuni lumi maha tuleb. „Kõik teavad, et käin metsas tihti ja toon palju saaki,” räägib Margit. Mükofiilina käib ta metsas nii tihti kui võimalik. Eelmisel nädalal oli kõndis seal suisa viiel päeval, mõõtes nutitelefoniga samme 10 000 kuni 20 000 vahel ühe korra kohta.

Vihterpalu kandis keerame maanteelt metsatukka. Metsateel tuleb vastu auto, mille roolis vanem mees. „Tema on proff. Sellised vanapapid teavad täpselt, kus seened kasvavad,” sõnab Margit. Autost välja astudes kuuleb ta jalge all sambla krabinat. „See ei ole nüüd küll hea,” ütleb ta ning lisab, et kui kõik ootavad vananaistesuve, siis tema mitte, sest seente kasvamiseks on vaja vihma. Kõige paremad tingimused on siis, kui kaks päeva varem on maha sadanud vähemalt kaks sentimeetrit vihma. Siin olevat aga sadanud viis päeva tagasi. Margit ei kaota siiski lootust ning sammume metsa.

Esimesena leiame porgandiriisika. „Üks mu lemmikseeni, delikatess. Suurepärane kiirelt koos sibulaga võis praetuna. Sobib nii omleti kui ka supi sisse,” kirjeldab Margit. See seen meeldib väga ka ussidele. Seekord on väiksed uuristajad jäänud hiljaks.

Järgmisena leiame rohelise sametpuraviku, mis on küll kenasti söödav, aga pole nii maitsev kui pruun sametpuravik. Oi, mis me nüüd leiame? Pilviku. Nendega on oma mure. „Eriti Lõuna-Eestis kiputakse neid kupatama koos kõigi teiste korjatud seentega ning tulemuseks on maitsetu lödi mass,” räägib Margit. Pilvikud on tegelikult vägagi maitsvad seened, millest magepilvik ja kollane pilvik on söödavad suisa toorelt, maitse on mõnusalt pähkline.

Leiame esimesed kivipuravikud. Margit näitab, et kui näpuga kübarat puudutades jäävad näpujäljed sisse, siis on seen korjamiseks juba liiga vana. Margit on kuulnud jutte, et tänavu on halb seeneaasta. „Täiesti vale jutt,” põrutab ta, kuid möönab, et igast metsatukast ei leia võrdsel hulgal seeni. Kui on kuivem aasta, siis tasub seeni otsida kraavipervelt. Näiteks läinud aastat peeti väga kehvaks seeneaastaks. Tõsi on see, et häid seenekohti oli äärmiselt raske üles leida, sest palju oli hoovihmasid, mis kihutasid üle metsade justkui kiirteel. Ühe meetri pealt jooksis kuiva ja märja piir.

Leiame kärbseseene. „Tihtilugu kasvavad need koos kivipuravikuga,” teatab Margit. Ronime väikse künka otsa. Selle nõlval leiamegi võimsa kivipuraviku. Sellest võib valmistada tervele perele korraliku õhtusöögi. Aga kahjuks on ussid selle juba avastanud ning praad jääb järgmist korda ootama.

Margit muutub murelikuks

Kõnnime nõlvalt alla pikki kraavi ja seeni me ei leia. Margit räägib, et tänavu on loodus kuidagi sassis. Mõnes paigas nägi ta juba augustis seeni, mis peaksid kerkima alles oktoobris. Aga mõnes paigas näeb ta septembri keskpaigas alles suviseid tingimusi ja seened peaksid alles tulema nädala-paari pärast. „Siin on talvekahjustus,” põhjendab Margit, miks me pole leidnud niipalju seeni, kui ta ootas. Talvekahjustus tähendab seda, et võib-olla polnud siin talvel piisavalt lund, mis oleks kaitsnud seeni külma eest või pole siin olnud kevadel piisavalt lumesulavett, mis seeneniidistikku toidaks. Soe kevad on seentele küll soodne, aga kui see on ka põuane, võib see halvasti mõjuda. Selgub, et tegelikult ei piisa ainult paarinädalasest ilmajälgimisest korjamishooajal. Seenehuviline peab ilma jälgima aasta ringi.

Vahelduseks leiame taas kärbseseene. „Alati ei ole sellel täppe peal,” räägib Margit. Lihtne soovitus: korjama peaks neid seeni, mida kindlasti tunneme. Kui tekib kahtlus, siis raamatuga ei tasu siiski metsa minna. Kaasa võiks võtta tühja koogikarbi või kuivatatud puhta piimapaki, kuhu korjata seeni koos kogu jalaga. Kodus tasub määramiseks kasutada kõikvõimalikke abivahendeid, kaasa arvatud internet. Tuleb võrrelda pilte, loori, jalga, kuni selleni, kuidas muudab kübar värvi õhuga kokkupuutel. Otsustavaks võib saada ka seene lõhn.

Leiame erepilviku. „Selle puhul ei kehti reegel, et mida väiksem, seda maitsvam,” lausub Margit. Aga see seen tahab hautamist ja küpsetamist. Jälle vaatab teel vastu kärbseseen. „Nagu näha, ei ole kõigil seelikut, nagu arvatakse,” viitab ta.

Margit räägib, et kui käiakse kambakesi metsas, siis korjab tema ikka suurima saagi. Sel ajal, kui teised käivad nutuste nägudega ringi, on tal korvid juba täis. Vastu vaatab tuhmuv pilvik. „Hea täiteseen. Paned puravike hulka ja saad suurepärase toidu,” mainib ta.

Leiame tundmatu seene. Margit küll aimab, aga kõhkleb. Sama põnev kui korjamine on tema jaoks uute avastamine ja tundmaõppimine. Ta võtab kõik tundmatud seened metsast kaasa ja proovib neid hiljem kodus tuvastada. Iga uue seenega tutvumine on tema jaoks pisike pidupäev.

Leiame hallitanud seene. Eriti kipub hallitus pugema sisse seentele, mida on nälkjas purenud. Hallitanud seeni aga ei tohi kindlasti korjata, sest hallitus ise on ju ka seen ning nende koosmõju võib olla inimese organismile ettearvamatu. Samuti ei tohiks süüa vanu ja valesti hoitud seeni. „Seened peavad olema ainult värsked,” kinnitab Margit.

Täiesti vale arvamus on see, et kui tõmmata seen koos jalaga välja, siis uut seent enam ei kasva. „Seeni tuleb välja tõmmata just koos jalaga. Muidu läheb sinna vesi sisse ja see hakkab mädanema, nii kahjustub seeneniidistik. Seen elab tegelikult maa sees ja see, mida me nimetame seeneks, on seene viljakeha. Seeneniidistikud on kilomeetrite pikkused ja neile pole võimalik haiget teha.

Kerge šokk

Leiame sambla seest kena kumeruse. Puravik? Ei, soopilvik. „See on mu poiste lemmik. Kergelt läbi praadida ning pakkuda võileival vorsti asemel,” räägib Margit. Edasi paistab kaugelt punane ja kõrge jalaga veinpunane pilvik. „Kübar pannile ja kõrgel temperatuuril küpsetada.”

Margit selgitab, et seene viljakeha eesmärk on kasvada võimalikult kõrgeks, et levitada eoseid. Teinekord võib seetõttu energia kokkuhoidmise eesmärgil jääda seene jalg seest poorseks, poorid meenutavad ussiauke. Lõikumise järel selgub, et seekord on soopilv siiski päriselt ussitanud.

Kuigi korv on kolmveerandi jagu täis, pole Margit saagiga rahul ning teeb ettepaneku minna lähedal asuvasse teise metsatukka. Muidugi!

Juba enne teele siirdumist räägib Margit, et metsades harrastatav valgusraie ei mõju seentele alati hästi. Mõned liigid sellest võidavad, aga teised jälle kaotavad, sest mets muutub kuivemaks.

Sõidame kümmekond kilomeetrit eemale metsatukka. Juba sisenedes paistab puude vahelt metsa kohta kahtlaselt ere päike. Siin on tehtud lageraiet. „Ma teadsin täpselt, mis seened kasvavad, jube kahju,” sõnab Margit nukralt. Ta lisab, et tegelikult jääb häid seenekohti iga aastaga järjest vähemaks. Kuigi tuju pole kiita, pingutame veel ning leiame mitmeid huvitavaid seeni, nagu lehterkukeseen ja looduses kasvanud šampinjon, mille vahe poes pakutavaga on nagu öö ja päev. Seenepäeva lõpetuseks on korv ääreni täis.

Propageerib juurvilju

Suure seenesõbrana on Margit Härma kirjutanud „Seeneaabitsa”. Tänavu ilmus tema sulest raamat, kuidas valmistada aedvilju nii maitsvalt, et ka kõige skeptilisem „jänesetoidu” põlgaja neid meeleldi sööb. Lisatud on siinsetes retseptides kõige sagedamini esinevate köögiviljade tutvustused, kus leidub nii praktilisi nõuandeid kui ka Tervise Arengu Instituudi selgitusi, miks üks või teine vili kasulik on.