Väike mööblitootja: kui lollusi ei tee, saab hakkama

Matti Lempu sõnul näitab Libatse puidutöökoja taset seegi, et on kliente, kes tellivad endale siit juba kolmanda või neljanda köögi.

FOTO: Sirje Niitra

Osaühingu Matti & Puit omanik Matti Lempu (55) ajab oma väikest mööbliäri kolme töömehega Pärnu lähedal Libatses tasa ja targu, sest äri suuremaks ajada pole väikeses kohas mõtet. Tema moto – kui lollusi ei tee, tuled omadega välja.

Lolluste all mõtleb Matti & Puit omanik seda, et ei saa kohe ettevõtmisega alustades hakata tegema tootmisväliseid kulutusi ehk uhket maja ehitada või kallist autot osta. Ta tegutseb Libatses, endise Edasi kolhoosi puidutöökojas, mille vahepealselt soomlasest omanikult välja ostis. Seda, et ta ei pea ruumide eest renti maksma, peab firma juht üheks oma äri eeliseks. Nagu sedagi, et ta on ise samas nii-öelda rohujuure tasandilt ehk lihtsa töömehena alustanud, tunneb seda tööd läbi ja lõhki ning paneb vajadusel ka ise käed külge. Talle ei tasu öelda, et mingit tööd teha ei saa, sest alati on mingi lahendus. Muidu on Matti hooleks ikka juhtimine, aga selle kõrvalt tuleb väikeses ettevõttes teha veel müügimehe, ostujuhi, mööbli paigaldaja ja vahel isegi disaineri tööd.

Kvaliteet müüb                         

Mis tänapäeval müüb, on kvaliteet. Ja muidugi tellimuste täitmise täpsus. Umbes pooltel juhtudel tuleb klient mööblit tellima sisekujundaja tehtud kavandiga. Kliendile, kellel on omatehtud eskiisjoonised, tuleb vahel selgitada, mismoodi oleks ehk parem. „Tähtis on tellijale selgeks teha, milline on lõpptulemus, et hiljem üllatusi ei tuleks,” räägib Lempu.

Et tänapäeval on materjalide valik väga lai ja tavainimesel raske neis orienteeruda, peabki kogenud spetsialist appi tulema. Libatse puidutöökoja taset näitab seegi, et klientide hulgas on neid, kes tellivad endale siit juba kolmanda või neljanda köögi. Moed ja materjalid muutuvad, inimesed tahavad vaheldust ja nii tullaksegi tagasi firmasse, mille tööga varem rahule jäädud. Reklaam liigub põhiliselt suust suhu ja tööst pole seni puudu olnud: tellimusi on praegu kahe kuu jagu, ühe komplekti valmimine võtab kaks nädalat. Eestis on 600 mööblitootja ringis, nii et konkurente jagub. Enamik neist teeb siiski masstoodangut, eritellimuste täitjaid on vähem.

Kes tahab tavalist kandiliste kappidega laminaadist mööblit, see võib osta ka netipoest, kust saab lihtsama komplekti kätte mõnesaja euroga. Ega selliselgi mööblil ettevõtja sõnul midagi häda ei ole, sest värvivalik on suur ja mööbel peab mõne aja vastu. Omanäolise eritellimuse puhul tuleb arvestada vähemalt kahe tuhande euroga. „Huvitav on see, et mõnel näeb köök ka mitme aasta pärast välja nagu uus,” teab öelda mees, kes oma töö tõttu palju kodudes käib.

Ega tõmbekeskustest eemal toota lihtne pole, sest materjal tuleb kohale tuua kas Pärnust või Tallinnast ja valmiskaup hiljem tellijale viia, mis tähendab, et transpordile kulub lisaraha. Kodust kaugel tuleb meestel käia ka mööblit paigaldamas, milleks kulub tavaliselt üks päev nädalas. Ega alla omahinna keegi tööd ei tee, sest ka maksud tuleb ära tasuda. Samas, ega eritellimusel tehtud mööbli valmistamisega suurt raha kokku ei aja. „Aga me saame hakkama,” hindab Matti olukorra rahuldavaks. Hoone on enda oma, seadmeid ostetakse siis, kui raha on, laenu pole võetud. Väikese ettevõtte eelis on suurem paindlikkus, sest mahukate tööde vahel võetakse ka väiksemaid ette ja nii tagatakse töö järjepidevus.

Keegi ei julge nullist alustada

Siiski leiab mees, et maal võiks ettevõtja maksukoormus väiksem olla, sest maakohas on tingimused töö tegemiseks paratamatult raskemad. See on tema sõnul põhjus, miks ettevõtlust maale juurde ei tule – on need, kes on, aga nullist alustada keegi suurt ei julge. Ega tööjõuga ka priisata ole. Kui näiteks ettevõtja tahaks oma äri laiendada, peaks ta 40 kilomeetri kauguselt Pärnust töötajaid tooma hakkama, aga see on jälle lisakulu.

Lempu teab, et töömehele on ühtviisi tähtsad nii palk kui ka töötingimused – viimased järjest rohkem. Seetõttu on tal vaid kolme mehe jaoks sisustatud korralikud olmeruumid: puhketuba einestamiseks ja pesuruum, kus päeva lõppedes saab puutolmu maha loputada. Mehed peavad söögi kodust soojendamiseks ise kaasa võtma, sest ühtki söögikohta enam ümbruses ei ole ja keegi ei taha nüüdsel ajal enam kusagil kuuri all võileiba nosida. See ongi üks väikese maakoha eripära, et kõigega tuleb ise hakkama saada.

Häid töömehi tuleb hoida, see on firmaomanikule selgemast selgem. Ega muidu ole üks neist temaga juba viisteist aastat koos tööd teinud. Aasta algul käisid kõik koos Rootsis Skandinaavia suurimal mööbli- ja sisustusmessil vaatamas, mis mujal maailmas tehakse. Üks tarkus on Lempule veel aastatega selgeks saanud: õppinud inimesest saab asja, seetõttu on ta eelistanud uue töölise valikul ametikoolist tulnuid. Nemad teavad, kuidas tööriista käsitseda ja kuidas töökohta korras hoida, nii et ei pea kogu aeg sabas käima. Uutele ütleb ta tavaliselt: „Esimesed kaks kuud õpid uksest sisse-välja käima,” mõeldes selle all elementaarsete töövõtete omandamist.

Matti Lempu tütar on Tartus arst, poeg õpib viimast aastat EBSis majandust, abikaasa töötab Halinga vallavalitsuse pearaamatupidajana. Perel on oma majapidamine siinsamas Pärnu-Jaagupi külje all. „Ega ma oma lapsi maale tulema ei sunni, sest tean omast käest, et kerge siin ei ole. Raha liigub ikka linnades,” ütleb mees jutu lõpetuseks.

Populaarne

Tagasi üles