Põllumees peab rabelema, nii nagu oskab

Sargvere PÜ juht Toomas Uusmaa rõõmustab häda sunnil ehitatud uue lauda õigel ajal valmimise üle, sest ettekirjutused ähvardasid loomapidamist hoopis lõpetada.

FOTO: Dmiti Kotjuh / Järva Teataja

Üks farmer rõõmustab uue lauda valmimise üle, teine ponnistab ehitada olematute vahenditega ja kolmas on piimanduse viletsa olukorra tõttu ehitusest loobunud, kuid lehmade pidamisest mitte, sest pole südant küla ainsa tööandajana 30 inimest tööta jätta.

Selline läbilõige peegeldab üsnagi ilmekalt praegu põllumajanduses toimuvat. Nii ei söanda uue lauda valmimise üle väga kõlava häälega rõõmustada Järvamaal Sargvere põllumajandusühistut 25 aastat juhtinud Toomas Uusmaa. „Tundub kuidagi kohatu rääkida siin lauda avamisest, kui samal ajal levib meedias uudis, et farme hoopis sulgetakse ja põllumehed kogunevad Toompeale piimanduses pikalt kestnud kriisiolukorrale tähelepanu juhtima,” tunnistab ta.

Riik on teinud põllumeestest naerualused

Kuigi kriis on Uusmaa sõnutsi tõsine ja praegune põllumeeste nöökimine toetuste äravõtmisega on teinud neist teiste riikide põllumeeste silmis naerualused, tuleb kõige kiuste ajada siiski oma asja. Nii on temal ajal, mil riigi tegematajätmised on sundinud lisaks paljudele väiketootjatele loomakasvatust lõpetama ka terve rea suuremaid ettevõtteid, uue lauda avamiseks oma põhjused. Et aktsioonide jõusse ta tõsise põllumehena väga ei usu, eriti sellistesse, kus ühtede peas olevat mõtet püütakse edasi anda sõnade asemel piimapudelite ladumisega. „Seekordne aktsioon tundub rohkem tsirkusena, sest liiga pikk vahe jäi eelmisest, traktoritega korraldatud aktsioonist,” lausub ta. „Kui oli näha, et lubadusi ei täideta, tulnuks kohe uuesti reageerida. Praeguse tulemus jääb küsitavaks.”

Nii otsustas ta ajada parem oma asja ja avada teisegi lauda 13. septembril, nagu sai avatud esimene uus lehmalaut 13. septembril 2013.

Kui esimese miljonieurose lauda ehitas ettevõte oma raha eest, siis teine valmis häda sunnil ning PRIA antud 450 000 euro ja panga poolemiljonilisele laenu toel. „Sügiseks pidi mul erivajadustega loomalaut 110 kinnislehmale ja 170 vasikale valmis saama, sest vasikate pidamisnõuete eiramise eest olin saanud juba ettekirjutusi,” tunnistab ta.

Tähtajaks valminud laut on selline, nagu Uusmaa soovis. „Olen rahul, et vana lüpsilauda asemele ehitatud uuel laudal jäid vanade aegade mälestuseks alles paekiviseinad. Teisipäeval lõikasime lindi läbi ja kohe järgmisest päevast hakkasime vasikaid lauta tooma. Edaspidi toome ka karjamaal olevad kinnised lehmad,” ütles ta.

Uues laudas on vasikaid rohkem ja nad hakkavad elama, nagu peab, näiteks varasema käsitsi jootmise asemel joovad nüüd automaadist. „Töötajaid juurde võtma ei pea, ja ega neid poleks võttagi, kuid olemasolevatel läheb elu kergemaks,” lisab ta.

Uusmaa valik on loomakasvatus, ta ei usu teraviljakasvatusse. Nii kasvatab ta aastaid lehmade kõrval üles kõik vasikad. Pullid müüb lihaks ja lehmvasikad on seni ära kulunud oma karja uuenduseks. „Nüüd saan loomadele paremad pidamistingimused, suurendada piimakarja saja looma jagu ehk 600 lehmani. Vaatame, mis tulevik toob, kuid mõttes on hakata uuendama ka kahe lauda kõrvale jäävat kolmandat lauta. Nuumpullidele näiteks, sest ega kaks 13. septembrit ei saa ju kolmandata jääda,” selgitab ta.

Teravilja tasub Uusmaa meelest kasvatada üksnes loomasöödaks ja müüa hea saagi korral ülejääki. Kliima lihtsalt ei soosi rohkemat. „Kui kaks aastat sai vilja hästi kätte, siis tänavu on saagi põllult kättesaamine üks rist ja viletsus ning kui kulukaks läheb veel niiske tera kuivatus. Tulevikku näen ainult loomakasvatuses, kui ei tule välja, siis tuleb lihtsalt lõpetada,” arutleb ta.

Erivajadustega loomalauda kõrval, mis mahutab 110 kinnislehma ja 170 vasikat, valmis Sargvere põllumajandusühistu Pala laudakompleksi juurde kaks siloauku, silohoidla ja sööda varjualune, uuendatud on ka sõnnikuhoidlat. „Kui mingit katastroofi ei juhtu, peaks viie aasta peale võetud laenu tagasimaksed saama makstud, kuid Eestis ei tea põllumees ju midagi ette. Nüüd, kus laudad korda tehtud, peaks mul kergem neid müüagi olema.”

Igatahes praegu pole Uusmaal veel müügimõtet, sest märgata on piimahinna tõusu. „Kui Eestis tõusis piimahind 200 eurolt 230 eurole tonnist, siis Leedus lausa 190 eurolt 260 eurole. See annab ju lootust, et asi hakkab viimaks liikuma.”

Üksnes ühistulise piimakombinaadi ehitusest Eestisse ei saa Uusmaa aru, sest piiri taga on ju kombinaadid ja 200–300kilomeetrine vedu pole tänapäeval mingi takistus.

Kombinaadid on seal võimsad ja suudavad piima töödelda. „Pole olnud muret, kuhu piima viia, vaid kus seda turustada, sellepärast on kannataja põllumees. Kui Eesti riik oleks tahtnud piima pealt rohkem teenida, oleks ta pidanud selle piimakombinaadi ammu ise valmis ehitama,” arutleb ta.

Piimatootja on pangas pettunud

Oma raha eest pool lauta üles ehitanud Järva-Jaani vallas tegutsevale piimatootjale Metstaguse Agro keeras pank selja. „Kolmveerand aastat läbirääkimisi, viimase riski piiril omavahenditest ehitust ja nüüd siis lõplik ei. Olen väga pettunud: kui on ilus ilm, ulatab pank päikesevarju, kui sajab vihma, võtab vihmavarjugi ära. See pole ühe panga normaalne käitumine,” kurdab Metstaguse Agro juht Teet Kallakmaa.

Nii on PRIAlt teise maakonna ettevõtjana ligi pool miljonit eurot toetust saanud Metstaguse Agro uue lauda ehitus kuu aega seisnud. Enne sügist soovib Kallakmaa kuidagimoodi uue lauda katuse alla saada. „Katuse paneelid on olemas, kuid praegu pole mul võimalust raha liigutada. Riskisin ehitama alustades väga paljuga ja olen päris plindris. Piimahinna nüüd natuke juba tõusis ja mõtlen edasise ehituse korral panga vahetusele,” selgitab ta.

Praegu käib rapsivõtt, mis peaks Metstaguse Agro rahaseisu parandama. „Rabelen, püssi põõsasse ei viska ja piima tootmist lõpetada ei plaani, ka tootmist vähendada mitte. Piima toota on Eestis perspektiivikam kui teravilja. Küll lauda valmis saan, läheb ainult närvikulu ja aega rohkem,” usub Kallakmaa.

Metstaguse Agrol on lubatud keskkonnakompleksloaga pidada 1046 looma ja nii palju neid ka on, täpsemalt 550 lüpsilehma ja ülejäänud noorloomad. Ka tööd on Kallakmaa kinnitusel graafikus. „Ega mul kellelegi teisele loota pole kui iseendale, sest riik pööras meile selja toetuste äravõtmisega ja pole ju siiani meid ja olukorra tõsidust mõistnud. Räägitakse vaid piima ületootmisest ja praeguses olukorras nähakse ka tavapärast turuolukorra korrastust,” tõdeb ta.

Nii tulebki 20 aastat piima tootnud Kallakmaa sõnutsi hakkama saada. „Olen tööaastate jooksul igasuguseid aegu näinud ja neist välja rabelenud, küll tulen nüüdki. Kahju, et pole kolm aastat saanud töötajatel palka tõsta ja õnneks on palga ostujõud siiani püsinud.”

Ta on tänulik töötajale ja äripartneritele, kes praegu koos temaga kannatavad. „Vili on ammu võetud, eelmisel nädalal lõpetasime talinisukülvi ja silotegemise, küll hakkab paremaks minema,” loodab ta.

Farmeril pole südant külainimesi tööta jätta

Järvamaal kolmanda ettevõttena sai põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametilt (PRIA) põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks poole miljoni eurose toetuse Karinu PM.

Kaheksa kuud tagasi toetusotsuse saades kinnitas ettevõtte juht Erkki Freibach, et enne piimahinna tõusu ta uue lauda alustamisele ei mõtlegi. „Praegune piimahind on peatanud meie suured plaanid Karinul. Meil endil ehituse alustamiseks võimalust pole ja puudub ka rahavoog, et pangast laenu saada,” põhjendab ta.

Selline seis kestab siiani, sest praegune väike piimahinna tõus pole tulevikule mõtlemiseks veel piisav. „Kui piimahind tõuseb nii 30 sendile liitrilt, siis kannatab mõelda uue lauda ehitusele. Praegu tuleb piimandusele peale maksta,” sõnab ta.

Paar aastat tagasi ettevõtte juhiks valitud Freibach proovib osaühingu Karinu PM praeguses majandusseisus hakkama saada 500 lehmaga torusselüpsilaudas. Loobumismõtet pole, sest ta on küla ainus tööandja. „Mul töötab ettevõttes 35 inimest, kuidas ma jätan nad tööta. Mul pole selleks südant. Nii peangi edasi rabelema. Isegi kui majanduslikult pole see mulle ettevõtjana mõttekas,” lausub ta.

Et suuri investeeringulaene kaelas pole, saab ettevõte taimekasvatuse ja oma karja pullvasikate lihaks kasvatamise toel kuidagi hakkama. „Kuid tänavu on viljahind odav. Tundub, et nüüd hoiavad meid pullid üleval. Maal tuleb olla leidlik ja tegeleda mitme asjaga, teisiti lihtsalt ei saagi,” sõnab ta. Kaua niimoodi põllumajandusettevõtete konkurentsis vastu peetakse, ta ei tea. Kuigi riik lõi oma põllumehele käega siis, kui otsustas toetusi mitte maksta, loodavad põllumehed jätkuvalt paremale tulevikule. „Lootma ikka peab, lõpetada on ju lihtne,” tõdeb Freibach.

Populaarne

Tagasi üles