Rannakalur viib linnavurled merele

Viimsi mees Rein Kääpa hoiab vanu traditsioone au sees ning viib ka linnavurledest huvilisi mereromantikat nautima.

FOTO: Tiit Efert

Enda püütud kala maitseb hoopis teisiti kui poest ostetud. Kui saab seda veel ise suitsutada, siis mida paremat veel tahta. Just sellise eesmärgiga suundume Viimsi rannakaluri Rein Kääpaga päikeselisel õhtul Tallinna lahele Naissaare alla lesta püüdma.

Rein Kääpa on kogenud rannakalur, kes elab Viimsi poolsaarel. Meri loksub tema koduaknast vastu kallast paarikümne meetri kaugusel. Kuid tema kodu juurest merele minna ei saa. Rannaala on hästi kivine ja sealt on paati vette lasta raske. Rein on leidnud endale koostööpartneri kogenud meremehe Bruno Einardi näol, kes elab Miiduranna sadama kõrval. Mehed on sinna rajanud koos väikse sadamakai, mille ääres Reinu valge paat seisab.

Ähvardav äike

Väljasõit Naissaarele on plaanitud õhtul kella kuueks, et jõuaks tunnikese paadisõidu järel kohale. Võrkude sisselaskmine võtab oma aja. Seejärel jõuaksime veel saarel keha kinnitada ning siis polegi muud, kui kotile pugeda, sest hommikune äratus on kalameestel varajane. Plaanime pool seitse väljuda, et siis saagiga kella kümne ajal hommikul mandril tagasi olla.

Päeval enne väljasõitu on taevas pilvine ja tundub isegi äikeseline. Reinu hääl telefonis on rahulik. Väljasõit toimub kindlasti. „Ainult kui kõvasti müristab, siis poevad lestad peitu,” teatab mees.

Kella kuueks on Rein ja Bruno sadamas kohal ning tõstavad kalapüügivarustust paati. Ometi jääb midagi maha, sest kui oleme kümmekond minutit teel olnud, keerab Bruno paadi ootamatult ringi ning suundume kodu poole tagasi. Isegi Rein vaatab küsivalt Brunole otsa. „Sudjad jäid maha,” teatab Bruno merekaruliku rahulikkusega. Sutjadeks nimetab Bruno poisid, mille külge sisselastud võrgud kinnituvad. Rein ütleb, et talle on ikka soovitatud teha nimekiri asjadest, mida tuleb kaasa võtta. „Nimekirja tegemine võtab kauem aega kui asjade kokkupanek,” naerab ta. Nii polegi muud teha, kui sõidame tagasi, võtame sudjad kaldalt peale ja asume uuesti Naissaare poole teele. Vastupidi päevasele kartusele on ilm pöördunud selgeks. Taevas on helesinine ning meri sillerdab silmipimestavalt.

Rein oli varem tegelikult hoopis kirglik jahimees. Tema jahimaad asusid Läänemaal. Ühel hetkel, paarkümmend aastat tagasi muutus Viimsist jahile sõitmine üleliia väsitavaks ja mees pööraski pilgu hoopis merele, mis talle koduhoovis vastu loksus. „Mõtlesin, et saan ju siingi oma kirge rahuldada,” sõnab Rein, kes tänaseks pensionär, kuid enne seda töötas Tallinna Tehnikaülikooli Tallinna kolledži haldusosakonna juhatajana ning kaubandusettevõttes juhina. Mees ostis paadi ning hakkas merel käima. Kui meri on kodule nii lähedal ja aknast on selline vaade, siis lausa tõmbab sinnapoole. Mees on osalenud ka väikest viisi kohalikus poliitikas. „Soovin, et Viimsis oleks mets ja puhas meri, säiliks traditsiooniline rannakalandus ja kohalik kala poleks toidulaual haruldus,” kõlab tema deviis. Eestlased on pidanud ennast ikka rannarahvaks, kuid tänapäeval elatakse vanades kalurikülades pigem kauni merevaate pärast. Viimsi mees Rein Kääpa hoiab siiski vanu traditsioone au sees ning viib ka linnavurledest huvilisi mereromantikat nautima. 

Alguses käis mees peamiselt merel koos sõpradega, aga kui sõbrad ikka ja jälle alt ära hüppasid, siis mõtles ta hakata pakkuma teenust huvilistele, kes on nõus selle eest ka maksma.

Võrgud vette

Bruno juhitud paat suundub kindlalt Naissaare suunas. Poolel teel läheneb Tallinki laev, kuid meie väikelaeva kaptenil on kõik kontrolli all. Ta näeb oma rooli taga asuvalt ekraanilt täpselt meie paadi ja suure laeva marsruuti. Kokkupõrkeohtu pole. Suur laev seilab meie silme alt läbi ning kaob horisondile, kus paistab veel teisigi kaubalaevu ja väiksemaid jahte. Soe õhtu on meelitanud inimesi mereõhku nautima.

Jõudnud Naissaare rannikust mõne kilomeetri kaugusele, leiavad mehed, et on õige aeg võrgud sisse lasta. Algatuseks seadistab Rein kajaloodi, mis näitab Bruno juhtrooli taga oleval ekraanil paadi all oleva vee sügavust ning kalade liikumist. Väljavalitud kohas on vall ning sügavus kõigub seitsme meetri kandis. Vaid mõned meetrid eemal võib sügavus ulatuda kuni 15 meetrini. Ekraan näitab kalaparvede liikumist, mis tegelikult võib olla ka merevee kantud prügi. 

Bruno ulatab Reinule poi ning võrgud lähevad vette. Kaasas on seitse võrku, mis meetrite järgi vastavad kaheksale võrgule. Andmed märgib Rein oma kaustikusse, aruandluse tarvis.

Võrgud lasevad Rein ja Bruno Naissaare lähistele kahte paika. Võrgu püügile asetamine algab ankru haakimisega põhja. Võrgud lastakse vette allatuult liikudes, et tuul ei kannaks alust püünisele. Kui ankur ja otsapoi on vees, antakse vaikne käik edasi ja lastakse püünisel üle poordi või ahtri vette joosta. Viimasena lastakse sisse otsaankur ja poi. Otsaankur tõmmatakse pingule poinöörist.

Tavaliselt jäetakse võrgud püügile ööseks, kuid vahel ka pikemaks ajaks. Püügile jätmise aeg sõltub kalarohkusest ja püügioludest. Suvel, kui vesi on soe, hukkub ja rikneb kala võrgus kiiremini kui talvisel ajal, seepärast välditakse võrkude sees hoidmist päikselisel ajal.

Meie plaan on võrgud järgmisel varahommikul välja võtta.

Ööseks suundume Naissaarele. Siia on tulnud jahte nii Soomest kui ka Tallinnast. Soojus hoiab liikvel sääski ja kihulasi. Aga me ei anna neile palju aega, sest õnneks tõuseb päike koos meiega vara. Rein ja Bruno on entusiastlikud. Seome paadi lahti ning asume võrkude poole teele.

Saagiga võib rahule jääda

Võrgud võetakse välja vastupidiselt sisselaskmisele – liikudes vastutuult, et tuul ei saaks alust püünise peale kanda. Võrk tuleb paati võtta samas järjekorras, nagu see sisse lasti: alustades ja lõpetades poist ning ankrust.

Rein asub esimest võrku lappama. Algus ei näi sugugi paljutõotav. Esimese kümmekonna meetriga ühtegi kala paati ei kuku. Siis tuleb esimene lest, teine ja üht-teist ikka koguneb. Palav soov on siiga saada, aga esimeses püügikohas me seda ei saa.

Siirdume teise paika. Meie võrkudest paarisaja meetri kaugusel askeldavad paadis kalurid, kes lasevad võrke sisse. Bruno ja Rein tunnevad mehed ära ja teavad neid.

Asume teist võrgurida välja tõmbama. Kohe on paista esimene lest, teine, kolmas. Mõne väiksema viskab Rein kohe vette tagasi. Sekka koguneb mõni kammeljas, nii suur, et täidab üksinda praepanni ära. Kui viimane jupp võrgust on paati tõmmatud, peame tõdema, et siiga me täna hommikul ei saanud. Saagi üle ei saa nuriseda, aga kiita ka pole midagi. Rein räägib, et heaks saagiks peetakse kümmet kilogrammi ühe võrgu kohta. Me oleksime pidanud siis kaldale viima 80 kilogrammi kala. Kui Miiduranda tagasi jõudes kala kaalu otsa riputame, saame saagiks ligikaudu 20 kilogrammi lesta, koos kümmekonna kammeljaga. Aga sellest piisab, et õhtul suitsuahi kuumaks kütta ja värskelt suitsutatud kala nautida.

Mõnikord, kui saak on suurem, viivad mehed kala müüki Rohuneeme teel Viimsi Lihapoe kõrval asuvasse kalakioskisse. Läinud aastal viis Rein poodi üle 500 kilogrammi lesta. Täna aga pole see päev.

Rannakaluri elu

Õhtul suitsuahju juures tunnistab Rein, et tema eas mehele on sellised kalaretked küllaltki kurnavad.

Kui klientidega sõidetakse õhtul välja ja järgmisel hommikul ollakse kodus tagasi, siis sellele eelneb ja järgneb terve päev võrkude pesemist ning ettevalmistamist. Kui saak on suurem, siis tuleb muidugi ka kalaga tegelda, aga see on juba rõõmsam ülesanne.

Suvisel hooajal ta Naissaare retki rohkem kui ühe nädalas ette ei võta. Niisama Tallinna lahel võrkusid sisse panemas käib aga tihemini. Koos Brunoga on nad siiski ette võtnud ka hullumeelseid kalaretki. Kevadel proovisid mehed turska püüda. Selleks sõideti teisele poole Viimsi poolsaart Prangli saare poole ning võrgud lasti ligi saja meetri sügavusele. Mõned tursad õnnestus sealt ka välja tõmmata. Rannakaluri elukutse on muidu aastaringne. Suvel, ilusa ilmaga on tööd ja kliente kõige rohkem. See ongi lesta püüdmise aeg. „Kõige paremad kalad on ilma seisukohast kõige ebamugavamal ajal,” sõnab Rein. Sügisel ja kevadel, kui vesi on jahedam, võib õnnestuda siiga saada. Hilissügisel ja talvel tuleb Pirita jõe suudmesse lõhe, siis on ka Rein koos kõigi teiste kaluritega kohal. Läinud aastal püüdis ta sada kilo lõhet. Lõhepüügiks tuleb ka ise vette ronida ja kivide vahelt kala püüda, see nõuab erivarustust, et mitte külmetada. Mais toomingate õitsemise ajal pakub Tallinna laht aga ka vimba ja ahvenat.

Üldiselt on kalasaak aasta-aastalt vähenenud. Seda räägivad teisedki kalurid ning Reinu kalaretked muutuvad järjest pikemaks ning häid püügikohti tuleb täpselt teada ning võrgud sinna osavalt sisse lasta. „Käin seal püüdmas, kus on kala,” tõdeb Rein.

Populaarne

Tagasi üles