Varblased hoiduvad inimeste naabrusse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Margus Ansu / Tartu Postimees

Varblasi-värvukesi arvab tundvat igaüks, ent siiski tuleb mõnelegi üllatuseks, et neid inimkaaslejaid linde elutseb-pesitseb meil kaks liiki.

Varblaste arenemispaik oli Aafrika nagu inimeselgi ja hilisema aja kohta arvatakse, et mitmed varblaseliigid seltsisid muistsete viljakasvatajatega Lähis-Idas juba 12 000 aastat tagasi. Ka inimesed on varblastega sedavõrd harjunud, et paljude väljarännanute nostalgia leevendamiseks toodi Euroopast teistele mandritele, eeskätt Põhja-Ameerikasse ja Austraaliasse palju linnuliike, sealhulgas ühe esimesena koduvarblane. Muinas-Euroopasse aga levisid varblased põlluharijate hõimude kannul.

Varblaste järgi nimetas kuulus süstemaatik Carl von Linné suurima linnuseltsi – värvulised (Passeres), kelle hulka kuulub 5300 liiki, seega enamik nüüdisaegseist linnuliikidest. Vanas Maailmas (ja algselt ainult siin) leidub kokku 27 liiki varblasi põhiperekonnast Passer ja veel 14 liiki varblaslaste sugukonnast. Nende hulgas arvukaim on koduvarblane, kelle üldhulk maakeral on hinnanguliselt pool miljardit isendit. Reeglina pesitseb see lind ikka inimasulates.

Lähemalt vaadates on meie kahel varblaseliigil üsna erinev välimik. Põldvarblased on kleenukesemad, neil on ruskjaspruun lagipea ja kukal, valge põsk ja selle keskel must laik, tiival on kaks valget vööti. Isas- ja emaslinnud on ühtemoodi. Koduvarblased on jässakamad, tiival üksainus valge vööt ja sugupooled erineva välimusega. Isasel on tinahall pealagi, üle silma tagakaelani ulatuv tumepruun triip ja kaelal lai must manisk, palju suurem kui põldvarblase must lõualaik. Emased on kahvatumalt pruunikashallid.

Harjunud kõrvaga võib neil vahet teha ka laulu ja hüüdude järgi. Koduvarblase laul on pikk, erinevatest silpidest koosnev aeglane sirtsumine, hoiatushüüd sädistav tetetet ja kutsehüüd ühesilbine tsirp. Põldvarblase häälitsused on heledamad: laul kiiresilbiline, kutsehüüd kahesilbine tsu-itt ja hoiatushüüd terav tärin.

Eestis pesitseb 70 000 kuni 100 000 paari koduvarblasi ja 80 000 kuni 110 000 paari põldvarblasi. Nad on kultuurmaastike üldlevinud asukad, kes pesitsevad väikeste seltsingutena eeskätt inimrajatistes: katusealustes, müüriõõnsustes, aga ka pesakastides ja vanades pääsupesades. Koduvarblased eelistavad elada tihedamates inimasulates, kuna põldvarblased on mõneti looduslähedasemad, pesitsevad üksiktaludeski ning võivad pesa teha ka puuõõnsusesse ja isegi tihedasse hekki või noore kuuse võrasse. Selline pesa on umbes käsipalli suurune peentest okstest ja kõrtest kera, sissepääs küljelt. Koduvarblastel, vähem põldvarblastel on tavapärane asuda valge-toonekure allüürnikeks – mõne kurepesa alumistes kihtides pesitseb teinekord pool tosinat varblasepaari. Poole sajandi eest oli põldvarblane Lääne-Eestis veel väikesearvuline, Saaremaal lausa haruldane, ent nüüd on ta sealgi üsna tavaline.

Ehkki enamik värvukesi on kohal aasta ringi, on osa meiegi põldvarblasi rändsed, jõudes Kesk-Euroopani. Koduvarblased võivad meilt uidata Lätini. Pesapaikadel on paarid varakult tagasi ja hakkavad endisi pesaõõnsusi varasemast pesaainesest ja talvejääkidest puhastama. Usinamad on koduvarblased: neil on juba mai alul kuni kuus heleda tausta ja hõreda mustja mustriga muna pesas ja kahe nädalaga haub emalind pojad välja. Alul on need paljad ja kinnisilmsed. Nüüd vahetavad vanemad senise taimtoidulise menüü loomse vastu ja kannavad noka vahel pessa selgrootuid, eeskätt putukaid ja ämblikke. Juuni alul on pojad pesast läinud, nad jäävad peagi ainult isalinnu hoolde, kuna emane haub juba uut munakurna. Enamik koduvarblasepaare saab juulis hakkama veel kolmandagi pesakonnaga.

Põldvarblased on oma lõimetishoolde juurde asumisega pisut hilisemad. Nendelgi on kurnas viis-kuus muna, mis on veidi tumedama tausta ja tihedama mustriga kui koduvarblase omad.

Pojad saavad tosin päeva putukaid, siis aga lisandub seemneid ja muud taimtoitu. Huvitav on, et pesapaigalt, kus pesitseb mitmeid paare lähestikku, lendavad varblasepapad kuni kilomeetri kauguselt toitu tooma hulgakesti koos – ilmselt tugevdab see turvalisust, sest parvest on röövlindudel ju raskem saaki kinni rabada kui üksikult lendavat lindu. Samamoodi käiakse lõikuskuust alates vilja-, meelsamini nisupõldudelt matti võtmas.

Tagasi üles