On selge, et loodusseadustega paika pandut pole võimalik ega otstarbekas muuta. Kui veis on ette nähtud sööma heina ja silo, siis ettevõtjate raha kulutamine uuringutele, tuvastamaks, et äkki on mäletsejat võimalik sööta millegi kardinaalselt erinevaga, mis tekitaks vähem gaase, on pehmelt öeldes raha raiskamine. Mäletseja, kes heina ja silo ei söö, poleks ju enam veis, vaid mingi piima- või lihatootmisrobot!
Vähesel määral aga saab söödaratsiooniga muuta metaani väljastamise kogust. On uuringuid, mis näitavad, et pidev soolakivi olemasolu karjamaal võib vähendada metaani väljastamist või et metaaniväljastuse kogust mõjutavad isegi karjamaal lendavad mesilased. Mõned uuringud ja katsed on toonud välja asjaolu, et veiste regulaarsem roteerumine karjamaal värskema rohu peal vähendab samuti metaani väljastamist.
FAO viimane raport toob välja asjaolu, et metaani tootmine on jäänud viimasel ajal stabiilsele tasemele. Samal ajal on veiste arv planeedil Maa jõudsalt suurenenud.
Selle asemel, et juurelda maheveiste keskkonnaohtlikkuse üle ning otsida ideid, kuidas võidelda loodusseaduste vastu, tuleks teadlastel vaadata laiemat pilti ja näha positiivseid aspekte, mida maheda veiseliha tootmine kaasa toob. See rikastab meie toidulauda puhta ja looduslikult kasvanud tootega ning selle liha tootmine ei ole kuidagi keskkonnaohtlikum näiteks sealiha või piima tootmisest. Teadlased saavad töötada ettevõtjatega koos, kuid seejuures ei tohi teadlane eraldada detaili tervikpildist, vaid peab nägema probleeme terviklikult. Piltlikult öeldes – kui me käsime kirbul hüpata ja pärast iga hüpet kisume tema küljest ühe jala ning kui ilma jalgadeta kirp enam meie käsu peale ei hüppa, siis ei saa järeldada, et kirp kuuleb jalgadega.