Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/09/15/5835757t1h8b42.jpg)
Hiljuti ajakirjas Maamajandus ilmunud artiklis arutles maaülikooli teadlane Marko Kass, mida küll peale hakata veiste igavese nõndanimetatud metaaniprobleemiga – kas asja aitaks kontrolli alla saada „lehmapeerumaks” või tuleks leida veistele sööt, millega gaase vähem tekiks.
Lihaveiste kasvatajad leiavad, et mahedatel rohumaadel kosuvate veiste süüdistamine keskkonna saastamises on vildakas ja lühinägelik.
Veised, keda karjatatakse rohumaadel, ei osale kuidagi ulatuslikus kasvuhoonegaaside tootmises. Vastupidi, rohumaadel kasvanud maheveised tagavad näiteks süsihappegaasi sidumise mulda, mis on vajalik, et mulla viljakus säiliks ning selles kasvaksid taimed. Juba 2005. aastal Suurbritannia Mulla Ühingu tellimusel tehtud uuring näitas, et rohumaa suudab siduda 670 kilo süsinikku ühe hektari kohta. See tähendab, et kogu Suurbritannia lihaveisekasvatusest ning pool piimakarjakasvatusest tulevast metaanist tasakaalustatakse ainuüksi rohumaadel karjatamisega. Kuna rohusööjad mäletsejad loomad aitavad vähendada kasvuhoonegaase süsiniku mulda sidumise kaudu, on nad muutumas kõige keskkonnahoidlikumaks lihaliigiks inimese toidulaual.
Metaaniprobleemi kontekstis on rohumaaveiste roll väga väike. Põllumajanduses toodetakse vaid 10–12 protsenti metaanist, ülejäänu aga tuleb inimtegevuse tagajärjel ning kasvõi näiteks riisipõldudelt. Kümnest protsendist põllumajanduse arvelt tulevast metaanist enamiku annab sealäga ja piimakarjakasvatajate sõnnikuhoidlatest eralduv metaan. Seega kui ka kõik veisekarjad hävitada ja lihaveiste kasvatamine üldse ära lõpetada, ei lahenda see metaaniprobleemi mitte kuidagi.
Võõrutame lehmad mäletsemisest?
Tõsi on see, et veise maos metaani tekib. Samas on unikaalse neljakambrilise maoga veis ainuke loom inimese toidusüsteemis, kes suudab ise ainult taimi süües toota inimese toidulauale liha ehk valku. Keskenduma peaks just sellele positiivsele aspektile ning alles seejärel mõtlema, kas ja kui suur roll üldse on maheveise metaaniväljastusel mäletsemise kaudu. Sellist analüüsi maailma teadlased ka teevad.
On selge, et loodusseadustega paika pandut pole võimalik ega otstarbekas muuta. Kui veis on ette nähtud sööma heina ja silo, siis ettevõtjate raha kulutamine uuringutele, tuvastamaks, et äkki on mäletsejat võimalik sööta millegi kardinaalselt erinevaga, mis tekitaks vähem gaase, on pehmelt öeldes raha raiskamine. Mäletseja, kes heina ja silo ei söö, poleks ju enam veis, vaid mingi piima- või lihatootmisrobot!
Vähesel määral aga saab söödaratsiooniga muuta metaani väljastamise kogust. On uuringuid, mis näitavad, et pidev soolakivi olemasolu karjamaal võib vähendada metaani väljastamist või et metaaniväljastuse kogust mõjutavad isegi karjamaal lendavad mesilased. Mõned uuringud ja katsed on toonud välja asjaolu, et veiste regulaarsem roteerumine karjamaal värskema rohu peal vähendab samuti metaani väljastamist.
FAO viimane raport toob välja asjaolu, et metaani tootmine on jäänud viimasel ajal stabiilsele tasemele. Samal ajal on veiste arv planeedil Maa jõudsalt suurenenud.
Selle asemel, et juurelda maheveiste keskkonnaohtlikkuse üle ning otsida ideid, kuidas võidelda loodusseaduste vastu, tuleks teadlastel vaadata laiemat pilti ja näha positiivseid aspekte, mida maheda veiseliha tootmine kaasa toob. See rikastab meie toidulauda puhta ja looduslikult kasvanud tootega ning selle liha tootmine ei ole kuidagi keskkonnaohtlikum näiteks sealiha või piima tootmisest. Teadlased saavad töötada ettevõtjatega koos, kuid seejuures ei tohi teadlane eraldada detaili tervikpildist, vaid peab nägema probleeme terviklikult. Piltlikult öeldes – kui me käsime kirbul hüpata ja pärast iga hüpet kisume tema küljest ühe jala ning kui ilma jalgadeta kirp enam meie käsu peale ei hüppa, siis ei saa järeldada, et kirp kuuleb jalgadega.