Teenust rohkem kui omatooteid
Omatooteid, mida saab tellida ka ettevõtte kodulehelt, on Freezedryl paarkümmend – külmkuivatatud marjad ja puuviljad, seened, maitsetaimed, marjajahud, teed. Omatoodete valmistamisest mitu korda enam täidetakse tellimusi. „Väga suur osa meie toodangust läheb Lõuna-Koreasse, kus väärtustatakse väga kõrgelt põhjamaist marja – mustikat, pohla, arooniat jne,” ütleb Kangur ja kinnitab, et nüüd, kui tehnika on korralikult tööle saadud ja kollektiiv piisavalt teadmisi ja kogemusi omandanud, on kindel plaan järjest enam rõhuda võimalikult suure lisandväärtusega omatoodetele ja keerulisemate tellimuste täitmisele: „Kui plaanipäraselt areneme, siis oleme kahe-kolme aasta pärast võimelised siia kõrvale hankima veel komplitseerituma külmkuivatuspüti, millega saab kuivatada baktereid, pärmiseeni jpm. Võimalusi on sisuliselt lõputult, maailmas külmkuivatatakse lilli, tehakse topiseid, taastatakse dokumente, mis on veekahjustusi saanud. Toit on siiski põhiline. Konservid on minevik, sest miks peaks tassima seljas vett, kui saab selle lihtsalt hiljem jälle sobivas kohas ja ajal lisada. Tänulikud külmkuivatatud toiduainete kasutajad on sõjaväelased, purjetajad, mägimatkajad, hoopis lihtsamaks saab muuta vanainimeste ja nende hooldajate elu.”
Igale huvigrupile ise tooted
Nimetatud huvigruppidega seob oma tulevikuplaane ka Freezedry, ei tee Kangur saladust. „Meil on valminud proovipartii Eesti Kaitseväele – kartulipuder peekoniga, pastad, risotod, puder, omlett, saame teha mida iganes. Seni oleme olnud mitteloomse toidu käitlejad: marjad, seened, maitsetaimed, aga hakkame nüüd taotlema ka loomse toidu käitlemisluba, see avardab võimalusi. Toitu on isegi kergem külmkuivatada kui näiteks marju. Praegu võtsime toidud sisse teistest suurköökidest, aga tulevikus võiksime teha oma köögi ja spetsialiseerudagi ümber toidu kuivatamisele. Sellise toidu tarbijal pole vaja mitte midagi peale vee. Kui pole kokkamisvõimalust, kui ei saa teha tuld, saab ikkagi produktile vee peale valada, see tõmbab vee sisuliselt kohe sisse ning saab süüa täisväärtuslikku toitu. Kui Eesti kaitseväelane saab tarbida eestimaist, miks ta peaks sööma Ameerikast tulevat külmkuivatatud toitu. Hind on täiesti konkurentsivõimeline, ühe portsjoni kartulipurdu külmkuivatamine maksab meil umbes euro, lisandub pakendi hind, aga näiteks transport ühelt mandrilt teisele jääb ju ära. Lisandväärtuse andmine ja kõik etapid, kus raha liigub, jääksid ju Eestisse. Tulevikuperspektiivis on meil tuua turule tootesari vanuritele, kes pole ise võimelised endale toitu valmistama. Hakkame nii Eestis kui ka näiteks Skandinaavias pakkuma ühepajatoite, suppe jms, millega vanainimesed harjunud on. Konkreetsed menüüd saaks välja töötada koos kohalike kokkadega, et arvestada iga paiga maitse-eelistustega. See on hulga lihtsam ja tervislikum kui purgisuppi keeta. Külmkuivatamise käigus jäävad alles kõik vääruslikud ained, kaotsi läheb ainult alkohol ja vesi.”