Maa Elu on end Eesti poliitilisest mudamaadlusest küll eemale hoidnud, kuid presidendivalimised ja selle ümber toimuv sunnib siiski seisukohta võtma.
Põhiseaduse ja südametunnistusega
24. septembril koguneb Estonia kontserdisaali valimiskogu, kes peab Riigikogu suutmatuse tõttu nüüd oma sõna ütlema. Loodetavasti see ka õnnestub. Hiljemalt 17. septembriks peavad kohaliku omavalitsuse volikogud valima oma esindaja, suuremad linnad ja paar valda (Viimsi ja Rae) kaks esindajat, Tartu neli ja Tallinn koguni kümme esindajat valimiskogusse.
Valimiskogus on kokku 335 liiget ning kui sellest 101 riigikogulast maha lahutada, jääb järele 234 kohaliku võimu esindajat, mis on üsna suur jõud, enam kui kaks korda suurem kui Riigikogu. Teisipäeva hommikuks oli neist valmiskogu liikmeks juba kinnitatud 23. Nii et lähinädal kujuneb kohalike volikogude jaoks üsna tegevusrohkeks.
Riigikogus toimunud hääletus presidendikandidaatide üle ja sellele järgnenud erakondade seisukohavõtud, vastastikused süüdistused ja telgitagused kokkulepped muutsid need valimised üsna inetuks. Ja seda riigi esimese mehe või naise valimisel. Kahju, kui meie võimukandjad unustavad Eesti põhiseaduse, mis ütleb, et meie riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning et igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.
Millisest südametunnistuse- ja mõttevabadusest saab aga kõnelda Riigikogus toimunud hääletuste puhul. Erakonnad on oma liikmetelt selle vabaduse sõna otseses mõttes usurpeerinud: vaid erakonna juht või juhatus teab ning ütleb, kelle poolt sa tohid või ei tohi valida. Ma küll ei ole gallupite suur austaja, ent kui rahva meelest ühest kõige ebakohasemast kandidaadist saab esimene number ja kõige enam tunnustatud kandidaat (täpsemalt küll kandidaadi kandidaat) üldse mängust välja jäetakse, siis tahaks küll küsida: mis toimub? Kas rahvas on või ei olegi kõrgeima võimu kandja?
Valdade ja linnade esindajail on nüüd valimiskogus võimalus erakondadele nende koht kätte näidata ning hääletada vabalt, oma südametunnistuse järgi. Toimida nii, nagu seda ütleb meie põhiseadus, mitte aga üks või teine partei.