Metsamarjade korjamine pole töö, vaid teraapia

Foto: Taavi Alas

Kui enamasti jääb mulje, et turul müüvad metsamarju vanemad naised, siis metsas marjul käivad üha enam nooremad linnanaised, kelle jaoks marjade korjamine on kui teraapia ja parim viis argikiirusest välja tulla.

„Metsas on alati tore käia – loodus on ju imeline,” kiidab Maa Elule massöör ja tervendaja, tallinlane Katrin Mesilane, kes on marju korjanud juba lapsest saati, kui ta koos vanematega metsas käima hakkas. Kuid metsaskäik pole ammu tema jaoks pelk marjakorjamine, vaid palju enamat. „Lisaks maitsetele, mida mets pakub, annab see ka iseendaga olemise võimaluse, rahustab närvi ja võtab aja maha. Alahinnata ei saa ka värvi-, aroomi- ja osooniteraapiat, mõõdukast kehalisest koormusest rääkimata.”

Kui inimesed on harilikult kärsitud ja tahavad iga kord uusi kohti avastada, siis Katrin tunnistab, et alati on midagi uut avastada ka seal, kus juba korduvalt ja korduvalt käidud.

Kui lastele on marjakorjamine reeglina igav ja tüütu töö, siis Katrin Mesilane ütleb, et talle meeldis juba lapsena korjamisprotseduur: „Kui mindi ikka korjama, siis marju eriti ei söödud. Keegi muidugi ei keelanud mul marju suhu pista, kuid see oli minu jaoks justkui auküsimus – panustada moosi- või kompotikeetmisesse. Kui korjamisnõud täis olid, siis oli aega ka suhu korjata.”

Päris kirglik marjuline sai Katrinist siis, kui ta kümmekond aastat tagasi kolis linna lähedale metsade vahele elama. „Meie pere lemmik taksikoer Saxe vajas pikki jalutuskäike metsas ning mul oli alati korv või vähemalt kilekott kaasas, kuhu alati midagi korjata sai. Kodu lähedal metsas kasvasid sõltuvalt aastaajast metsamaasikad, mustikad, pohlad, jõhvikad, murakad ja natuke vaarikaid. Veel sai korvi pista seeni, pähkleid või ravimtaimi. Tol ajal keetsin marju enamasti moosiks. Eriti meeldis mulle erinevaid marju kokku keeta. Kui sobivad marjad valmisid eri ajal, sai esimesi ju sügavkülmas ootel hoida. Olen oma moosidega ka paar kohalikku konkurssi võitnud.”

Mustikad, murakad ja siis alles muud marjad

Kõige lõbusam on Katrini meelest korjata mustikaid. „Pärast on hea võrrelda, kellel käed ja nägu huvitavama mustri on saanud,” selgitab ta. Kõige maitsvam on Katrini väitel käia murakal, neid marju armastab ta üle kõige. „Samas jõhvikal käimine on ka vahva – kasvõi juba seetõttu, et heal jõhvika-aastal võib seda teha aasta ringi. Nüüdseks juba neli aastat põhiliselt siiski külmutan marju, kuna suhkrut ma ei tarbi ja meega moosi keeta oleks liiga kulukas.”

Seepärast külmutab Katrin marju karbikestes tervelt. Kui tekib moosiisu, saab ju alati väikese koguse sulatatud marju meega segada. Samuti lisab ta külmutatud marju toorsmuutidesse või pressib mahlaks. Kuid seda tuleb teha vahetult enne tarbimist. „Teine meeldiv moodus on marjade kuivatamine, kuid selles pole ma veel eriti osav.”

Teraapia mõju kestab pikalt

Üks teine linnanaine, kes ei kujuta suve ja sügist metsas marjul käimiseta ette, on tallinlane Kaire Uusen. Kui august kätte jõuab, sõidab ta tuttavatesse paikadesse marjule – Läänemaale Nõvale, vahel ka Vihterpallu või Kuusalu kanti, et korjata mustikaid, pohli või siis mõlemaid. Kui on hea aasta, marju jätkub ning ilm ei sega, korjab ta lausa 15–20 liitrit päevas. „Tõtt-öelda ma ise suur marja- või moosisööja ei olegi, seepärast olen palju marju tuttavatele-sugulastele ära andnud, aga korjamine ja metsas olemine mulle väga meeldib. See on minu jaoks teraapia. Olen aru saanud, et mõnele tundub metsaminek sunnitööna, nii et miks mitte korjata ka neile, kes tahavad marju, aga ei taha metsa.” Küll paneb teda imestama, et eestlaste kui väidetavalt metsainimeste seas leidub nii palju neid, kes ei käi kunagi metsas ega ole kunagi marju korjanud.

Metsas olles suudab Kaire enda sõnul unustada kõik tööd ja mured, mis iga päev peas kummitavad. Teiseks on marjade korjamine väga rahustav. Kui marju on väga palju, siis tekib küll hasart kõik endale korvi saada, kuid see hasart on tervislik ja mõnusalt rahustav. Õhtul metsast tulles on inimene täiesti teine ning Kaire on märganud, et korjamisteraapia mõju kestab päevi. „Talvel või kevadel, kui enamasti unistatakse suvest, unistan mina juba augustist-septembrist, et saaks marjule minna.”

Kaire Uusen ütleb nagu Katrin Mesilanegi, et marjakorjamise kui hobi avastas ta enda jaoks tõsisemalt alles kümmekond aastat tagasi. Kui tema kooliõde kolis päriselt Tallinnast Läänemaale elama ning jutustas maja taga asuvast metsast, mis sinetab mustikatest, punetab pohladest, rääkimata seentest, mis oleksid nagu maha kallatud, tekkis Kairelgi suur huvi sellist looduspilti ise näha. Varem oli töö pingelisem ning muid tegemisi rohkem ning noortele naistele tundub ju linn meelitavam kui mets. „Arvan, et metsas marjul käimine hakkabki meeldima siis, kui muud rõõmud hakkavad mööda minema,” naerab toimetajana töötav naine. „Võib-olla päris nii ka ei ole, sest mäletan, kuidas teismelisena avaldas mulle sügavat muljet Tammsaare „Kõrboja peremehe” lõpuosas olnud kirjeldus pohladest punetavast metsaalusest. Vanaema kodukandis selliseid metsi polnud, alati oli marju pigem vähe, seega arvasin, et sellised marjametsad kuuluvadki mineviku Eestisse.”

Lapsena käis Kaire vahel vanematega metsas, aga sel ajal olid veel piiritsoonid ning siis oli Vihterpallu või Dirhami kanti metsa minek suur sündmus. „Kui aga olime mitu tundi metsas veetnud, hakkasin tavaliselt juba kojusõitu ootama ning korjamisest ei tulnud enam midagi välja. Õhtul olin nii väsinud, et marjad käisid magama minneski silme ees ringi,” meenutab ta. Oluline erinevus on see, et vanasti mindi metsa marjule terveks pikaks päevaks, mis oli eriti lastele väsitav ja vastumeelne. „Nüüd korjan metsas tavaliselt kolm-neli tundi ning saan sama palju marju kui vanasti terve päevaga. See on tootlikkus, millest kogu aeg räägitakse. Lühemat aega korjates on inimene efektiivsem, liigutused on kiiremad. Lisaks käin võimalusel meres ujumas ja imetlen niisama loodust. Metsas avastan igal aastal üllatusega, milliseid imelikke ja suuri sitikaid Eestis leidub, mõni näeb päris hirmutav välja. Terve pika päeva metsas küürutades väsib kes tahes, lisaks ründavad parmud, kärbsed, sääsed ja põdrakärbsed, vahel on liiga palav, vahel külm. Nii on raske rõõmuga korjata.”

Kaire Uusen toob välja metsaskäimise üllatava aspekti neile, kes arvavad, et metsas ei kohta inimesi ning kergesti tekib üksindustunne. „Metsas ei tunne ma end sugugi üksikuna, pealegi käib metsas üllatavalt palju inimesi ja maal looduses on nad tavaliselt väga suhtlusaltid. Olen sügavas Eesti marjametsas isegi itaallasi kohanud.