Meistersukeldujad

Tuttpüti põhitoiduks on kalad, kelle tabamiseks ta sukeldub kuni kümne meetri sügavusele ja suudab vee all olla isegi minut aega. Foto: Wikipedia

Järveroostikus häälitseb keegi pisut korisevalt kerr-ärrr ja veidi hiljem libiseb veepinnale sügavalt vees istuv odaterava roosaka nokaga pardilaadne lind, suuruselt sinikaelaga võrreldav.

Tihti ujub ta kiiluvees ka mõni poeg, keda tunneb triibulisest sulgrüüst, mis küll järjest asendub ühtlast värvust pärissulestikuga, nii et sügisel on noorlinnul vaid pea triibuline. Enamasti on kohal teinegi hallikaspruuni selja, valge eeskaela ja tumepruuni peaga paariline. See on tuttpütipere. Kevadel ehivad vanalindude pead helevalged põsed ja kahar mustjas kaheharuline suletutt. Kõhualune on säravvalge, mida näeb küll harva – kas lendaval linnul või kevadisel mänguajal, mil paarilised ajavad end vees püsti.

Tuttpütt on meie viie pütiliigi hulgas suurim ja arvukaim. Eesti roostikurikastel järvedel ja madalatel tuule eest varjatud merelahtedel pesitseb neid kaks-kolm tuhat paari, eelmise sajandi lõpuveerandil oli nende asurkond peaaegu poole väiksem. Tuttpüti põhitoidus on kalad, kelle tabamiseks sukeldub kuni kümne meetri sügavusele ja suudab vee all olla isegi minut aega. Vee all sõuab ta ka tiibadega ja võib nii katta mitukümmend meetrit. Lendu tõuseb ta üsna harva ja vajab selleks pikka hoovõttu, mille lõpul nagu jookseks mööda veepinda. Jalad paiknevad kere tagaosas, varvastel on hõlmiklestad ja maapinnal suudab pütt liikuda vaid kõhuli, end jalgadega edasi tõugates.

Niiviisi kulgejail on pesitsemine võimalik ainuüksi vee ääres. Enamasti on pesa rajatud hõredas roostikus ujuvana. Pesamaterjal – vettinud roovarred, mändvetikad ja muu selline – hangitakse sukeldudes ja kuhjatakse korratuks, kuni meetrilaiuseks lasuks, mille ujuvusvõime üle on mõistatatud. Ilmselt on mängus ka selle ainese kõdunemisel-käärimisel tekkivad gaasimullid. Kuna pesalasund on soojem kui ümbritsev vesi, siis võib pütipaar jätta oma munakurna vetikatega kaetult mitmeks tunniks haudumissoojuseta.

Oma kindlat pesaakvatooriumi kaitsevad tuttpütipaarid väga aktiivselt, kuid siiski pesitsetakse hajusate kolooniatena, soodsas pesitsemis- ja toitumispaigas koguni 10–15 paari lähestikku. Oma pesa juurest tõrjub isalind eemale nii liigikaaslasi kui ka teisi linde, kusjuures tüli on mõnikord elu ja surma peale.

Emalind muneb pesa keskossa vajutatud lohku kolm kuni kuus valget muna ja asub neid hauduma juba poole munemistsükli pealt. Haudumine kestab peaaegu neli nädalat, esimene poeg koorub paar päeva enne viimast ja seejärel jäädakse veel mõneks ööks pesale ema soojust nautima. Isalind toob oma perele hoolsalt toitu, esialgu põhiliselt veeselgrootuid. Pesalt lahkunud pojad tavatsevad ronida ringiujuva emalinnu seljasulgede vahele ja suudavad seal püsida vanalinnu sukeldumise ajalgi. Kümmekonna päeva pärast hakatakse omal jõul ujuma ja siis lahknevad pesakonnad kaheks: pooled pojad jäävad ema, pooled isa kantseldada. Poegadele antakse toitu nokast nokka, ise hakkavad nad sukelduma ja saaki jälitama kuue nädala vanuselt. Ööbima ujutakse oma pesale. Vanemate hoolde jäävad pojad kaheks ja pooleks kuuks, lausa septembrini.

Koduvetelt lahkuma sunnivad tuttpütte järvi kaanetavad külmad ilmad. Järk-järgult siirdutakse lõuna suunas, veedetakse aega ka rannikumerel. Talveks jõutakse peamiselt Lääne- ja Lõuna-Euroopa kanti ning Loode-Aafrika ja Musta mere rannavetele. Euroopas arvatakse elutsevat üle 400 000 paari tuttpütte, neist kolmandik Venemaal.

Tuttpütte on taga kiusatud ja hävitatud kui kalameeste konkurente. Nad püüavad-söövad kuni vaksapikkuseid kalu, merel enamasti räimi ja ogalikke, sisevetel aga mudamaimusid, särgi, rünte, ahvenaid, rääbiseid, kohasid ja sobivas suuruses haugegi. Palju süüakse veepinnalt nopitud putukaid, vahel ka konni ja vesilikke. Poegadele söödetakse oma udusulgi, neid söövad vanalinnudki – on arvatud, et need aitavad puhastada soolestikku seedumatutest kalaosistest, toimides harjana või moodustades koos kalaluudega kerakesi. 19. sajandil kütiti tuttpütte ülirohkesti, et hankida siidvalget tihedasulist kõhunahka tollal daamidel moes olnud kraede, mütside ja muhvide valmistamiseks.