Mesilased hoiavad Antu Rohtla vaimu värske

Antu Rohtla sõnul on mesinikud meie põllumajanduses justkui lindpriid, kelle mesilasi ja mesilaste elupaiku (korjemaid) võib sisuliselt karistamatult hävitada. Foto: Elmo Riig / Sakala

1938. aastal sündis Sangaste vallas talupidajate perre neljanda lapsena poiss, kellele pandi nimeks Antu. Kooliteed alustas ta kohe pärast suurt sõda 1945. aastal. Toona ei osanud keegi arvata, et mesilased saavad poisile nii hobiks kui ka elukutseks.

Mesilasi on ta pidanud tänaseks 67 aastat, nad on tema elus olnud alati aukohal. Aastatepikkusi kogemusi on ta püüdnud edastada sõnas ja kirjas. Tema sulest on ilmunud üle poolesaja mesindusalase trükise, mitmed küllaltki mahukad. Tal on 30 mesilasperet, kes talle arvestatavat pensionilisa annavad ja, nagu mees ise ütleb, hoiavad vaimu värskena. Viimased päevad on valmistunud Karksi-Nuias homme ja ülehomme toimuvaks üheksandaks meefestivaliks.

Esimese päris oma mesilaspere sai Antu 1949. aastal kingiks tädimehelt. „Tingimus oli, et teen ise oma kätega valmis mesilastaru. Üheteistaastase poisi kohta tuli päris hästi välja. Aega võttis paar nädalat. Õppimisest oli kasu, sest tänase päevani pole ma ostnud ühtegi taru,” räägi ta. Samuti ei ole ta mesilastega tegeledes kunagi kindaid kätte pannud. „Mesilaste elu on hästi huvitav ja nendega tuleb sageli ette ootamatuid olukordi. Ma pole nõus nendega, kes väidavad, et mesiniku ameti saab selgeks mõne aastaga, mina olen 67 aastat mesilastega tegelenud, sellest 25 teaduslikul tasemel, ja minul ei ole küll kõik selge.”

Kindel klientuur tagab sissetuleku

Praegu on Rohtlal 30 mesilasperet. „Riik annab mulle ühe pensioni kuus, mesilastega teenin ümmarguselt kaks juurde. Mul on väga kindel klientuur, mee turustamisega ei ole raskusi,” kiidab mees mesilindude pidamisega kaasnevat majanduslikku kasu. Samal ajal kinnitab ta, et ainult mesilastega rikkaks ei saa. Ei saanud vanasti, ei saa ka praegu.

Tänavuse meeaasta hindab Rohtla keskmiseks. „2012 oli rekordaasta, tänavu on mett poole vähem. Eks saagist sõltub ka hind, aga seda tõsta, arvestades eesti inimese keskmist sissetulekut, on keeruline.”

Eestlaste meetarbimine õnneks kasvab. „Kasvab nii meesööjate kui ka mesilaste pidajate hulk. Ressurssi on piisavalt. Arvatakse, et Eestis on umbes 35 000 mesilasperet ja neid peab 6000 inimest. Looduse meeressurss võimaldaks pidada ligi 140 000 mesilasperet,” kinnitab mees, kes on Eesti meetaimestiku kaardistamise käigus kümne aasta jooksul läbi rännanud kõik meie sood, rabad ja metsad.

Põhimure ikka pestitsiidid

Muresid on piisavalt ja nende kõrvaldamine ei sõltu sageli mesinikest. Rohtla jutustab: „Mesinikud on meie põllumajanduses justkui lindpriid, kelle mesilasi ja mesilaste elupaiku (korjemaid) võib sisuliselt karistamatult hävitada. Põhimure on ikka pestitsiidide kasutamine. Olen ise palju kordi põllupidajaid palunud, et ärge pritsige põlde, kus on õitsvaid taimi. Paraku on see jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes, kuigi selle häälega on ühinenud tuhandeid mesinikke.“

Kui põllumeeste enamikuga saab pritsimiste suhtes kokku leppida, siis viimastel aastatel on hakanud levima maanteeäärse umbrohu hävitamine glüfosaatidega. „Edelaraudtee paneb lihtsalt lehte kuulutuse, et meie hakkame nüüd Roundupiga raudteetammisid pritsima, lisades soovituse mesilased kinni panna,“ räägib Rohtla. „Sama hästi võiks öelda, et tapke oma mesilased ära. Juunis-juulis, kui pere on maksimaalse suurusega ja peres on kuni 80 000 mesilast, on taru lennuavade sulgemine võrdne mesilaste hävitamisega. Samal ajal ei mainita sõnagagi, et kui siis mesilased hukkuvad, kas kinni panemise või mürgi tagajärjel, kellele saata kahjuhüvitamisnõue. Meie noored loomakaitsjad on mitu loomade väärkohtlemise probleemi tõstatanud, kuid iga-aastane mesilaste massimõrv ei ole nende tähelepanu veel pälvinud.“

Taimekaitseinspektorid käivad küll põllumehi kontrollimas tegemas, aga jälgivad pigem seda, kas pritsid on korras, õigesti reguleeritud ja toimeaine normid õiged ja kas peetakse päevikut. „Aga kui prits põllul töötab ja tuul on lubatud neljast meetrist sekundis puhanguti valjem, siis selle vastu ei tunta huvi,“ tõdeb mesinik. „Tuulepuhangutega võivad mürgiosakesed aga kanduda väga kaugele. Kuidas muidu seletada fakti, et ka piirkondades, kus ei ole kunagi põlluviljelusega tegeletud, leidub mesindussaadustes taimekaitsevahendite jääke. Teiseks ei räägita sellest, et tolm, mis tõuseb üles koristustööde käigus, on pestitsiidijääkidega saastatud, sellest tekivad kondensatsioonituumakesed, nende ümber vihmapiisad, mis võivad levida kümnete, kui mitte sadade kilomeetrite kaugusele. Viimastel aastatel on levinud koristuseelne viljapõldude töötlemine glüfosaatidega. Loomulikult kergendab see kombainiga töötamist ja vähendab saagikadu, kuid kehtestatud ooteaeg kümme päeva on siiski liiga lühike, et vältida taimekaitsevahendite jääkide sattumist inimtoidu ja loomasööda sisse. Samal ajal on kirjandusest teada, et glüfosaatide lagunemine võtab mitu korda rohkem aega kui kümme päeva. Meil Eestis pole teadaolevalt selliseid katseid tehtud, aga Rootsi teadlaste uuringud tõestavad, et põhjamaade tingimustes võtab Roundupi lagunemine, mille tagajärjel selle toime poole võrra nõrgeneb, aega kolm aastat. Meie maaeluministeeriumi ametnik aga rahustab inimesi aga väitega, et Bahamal kasutatakse hektari kohta 60 kilo taimekaitsevahendeid, meil ainult kahe kilo ringis ja kõik on korras. See ei ole pädev selgitus, sest tingimused erinevad. Pestitsiidide lagunemine sõltub päikese intensiivsusest ja temperatuurist. Jahedas kliimas lagunevadki pestitsiidid aeglasemalt.”

Mesilased võtavad löögi enda peale

Rohtla jätkab murelikult: „Viimase kahekümne aasta jooksul ei ole leitud raha, et uurida näiteks pestitsiidide ja teiste saasteainete sisaldust mees, suiras ja vahas. Kuigi 60–70 protsendi ulatuses võtavad mesilased löögi enda peale ja filtreerivad mürke, mistõttu paljud ka hukkuvad, jõuab osa keemiat paratamatult tarusse. Kõige rohkem ladestub saasteaineid mesilasvahas. Varsti seisame fakti ees, et meie vaha ei kõlba enam kärjepõhja tootmiseks ja pestitsiididega saastatud vaha mõjutab üha uusi mesilaste põlvkondi. Olen veendunud, et mõned pestitsiidid tuleks keelata või nende kasutamist rangelt piirata. Sedasama Roundupi võib praegu igaüks poest osta ja selle kasutajalt ei nõuta mingit koolitust ega taimekaitsetöötaja tunnistust. Pestitsiide peab kasutama arukalt, mitte kümme päeva enne vilja koristamist neid põllule pritsima. Põllud on glüfosaatidega töötlemisest punased. Seda vilja sööme ise, anname lastele, söödame sigadele, veistele ja kanadele. Loomakasvatussaaduste kaudu satuvad saasteainete jäägid varem või hiljem ikkagi meie toidulauale ja rikuvad meie tervist.”

Jutuajamise Antu Rohtlaga lõpetame siiski positiivsel toonil, sest homme õhtul avatakse Karksi-Nuias 9. meefestival, kus ta on ametis nii mesindussaaduste müüjana kui ka lektorina ning ühe korraldajana. „Meefestival on mesinike ja ostjate seas järjest populaarsem, kokku tullakse tervest Eestist ja isegi Lätist. Meie eeskujul on sarnaseid üritusi mujalgi korraldama hakatud. Siin on ühendatud kaks tähtsat asja: mesinikud saavad müüa oma kaupa, propageerida mesindussaadusi ja mesilaste pidamist. Loengutega pakume mesinikele koolitust, teemad on Ameerika haudemädanik, apiteraapia, mesilasperede valik ja ülevaade Eesti Mesinike Liidu tegemistest.”

Kes on Antu Rohtla?

Antu Rohtla lõpetas 1956. aastal Antsla Põllumajandustehnikumi, 1964 EPA agronoomina ja 1971 Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi (EMMI) aspirantuuri; ta on majanduskandidaat (1971). 1965–67 oli ta Türi sovhoostehnikumi peaagronoom, 1972–75 Olustvere sovhoostehnikumi direktor, 1975–90 EMMI Polli katsebaasi puuviljandusosakonna vanemteadur, 1990–94 Viljandi Talupidajate Liidu esimees, 1994–96 aseesimees. Sealtmaalt on ta tegutsenud FIEna. Läbi aastakümnete on Rohtla uurinud põllumajandusökonoomikat ja mesindust, 1975–85 kaardistas ta Eesti meetaimestikku. Temalt on ilmunud üle 60 teadusliku ja informatiivse trükise, nende seas „Punase ristiku seemnepõldude tolmeldamine mesilaste abil”, „Mesilaste pidamine”, „Meetaimed ja mesi”, „Kevad mesilas”, „Suvi mesilas”, „Mesilastarud”, „Mesiniku abiline,” , „Teeme ise taru” jne. Üks tema mahukam töö on veebipõhine „Mesindusleksikon”, mille koostamisel abistasid teda Katrin Linask ja Uku Pihlak. Mõnevõrra väiksem osa sellest töös on tütretütrel Madlil, kes praegu viibib Hiina Rahvavabariigis, kus õpetab hiina noortele, kes tahavad minna edasi õppima Ameerika ülikoolidesse, inglise keelt. Leksikon sisaldab üle 1700 mesindustermini ja mõiste, millele on antud vasted inglise, saksa, soome ja vene keeles.