Kütt ei lähe metsa unistusega loom tappa

Triin Roostfeldt selgitab, et kütitud loomale avaldatakse alati austust. Rododendroni oks Sloveenia mägedes kütitud mägilamba suus sümboliseerib viimast söögikorda. Foto: Erakogu

Eesti Jahispordi Liidu tegevjuht ja Eesti Naisküttide Seltsi juhatuse liige Triin Roostfeldt möönab, et naisena on tal tulnud jahinduses end üksjagu rohkem tõestada, kuid tänaseks on ta jõudnud nii kaugele, et jahindus ja kõik sellega seonduv on peale hobi saanud ka tema põhitööks.

Lisaks tööle jahispordiliidus ja naisküttide seltsis turundab Triin Roostfeldt jahitarbeid, juhib Eesti ainsat jahisaadet „Kahekesi püssi ja panniga”, korraldab koolitusi ja loomulikult käib ise jahil. Ulukite küttimine on aga ainuke tegevus, mis sisse ei too, sest liha jätab naine kas oma tarbeks või varustab sõpruskonda. Kombinaati ta seda müügiks ei vii. „Kui tegelen nii kalli alaga nagu jahindus, oleks tobe müüa see kvaliteetne liha maha ja käia ise poest liha ostmas,” selgitab ta.

Varem töötas haldusjuhtimise magistrikraadiga Triin Roostfeldt aastaid keskastmejuhina: näiteks piirkonnajuhina Eesti Postis ning lillemüügifirmas Jardin. „Päris raske oli selle töö kõrvale ära mahutada veel kõike muud,” meenutab ta. Aasta eest sügisel oli naine olukorras, kus jahindusega seotud töid ja kohustusi oli kogunenud sedavõrd palju, et ta nägi võimalust muuta jahindus oma põhitööks. „Nüüd olen sisuliselt ettevõtja, oma aja peremees. Eestis on võimalik jahindusega ära elada, kui teed ka muud peale jahilkäimise ja muudad oma sissetulekuallikad mitmekesiseks,” ütleb ta.

Isa ja venna eeskuju

Jahinduse juurde leidis laskespordi taustaga Triin Roostfeldt tee juba teismelisena isa ja venna jälgedes. „Olin nendega metsas kaasas käinud ja kui sain kuusteist, ütles vend, et mul on aeg nüüd endale ka jahiluba teha,” meenutab Triin Roostfeldt. Vend lubas koolituse kinni maksta, kuid ühel tingimusel – õde peab tegema eksami paremini kui vend. „Vend tegi ühe vea. Mul ei jäänud muud üle, kui eksam veatult teha ja nii ka läks,” täpsustab ta.

Triin Roostfeldt möönab, et astus noore tüdrukuna sisse meestemaailma uksest. „Kui läksin esimest korda jahiseltsi, oli minu ümber sada meest. Olin ainuke naine ja esimesed kaks aastat vaadati, et ma olen justkui ära eksinud. Kogu aeg pöörduti ainult jahimeeste poole, aga kolmandal aastal öeldi viimaks: tervist, jahimehed ja jahinaine. Lõpuks olin austuse välja teeninud, sest nad nägid, et naine peab metsas hästi vastu, suudab teha samu asju ja ta ei vaja mingeid eeliseid meeste ees,” kõneleb Triin Roostfeldt.

Ta tõdeb, et naised jahinduses tekitavad tihtilugu eelarvamusi ja ta oli ka ise skeptiline, kui esimest korda koos naistega jahile läks. „Aga mu eelarvamused kadusid, kui nägin neis naistes iseennast. Hea on ära tunda, et sa pole üksinda metsa poole, vaid on veel terve hulk naisi, kes suhtuvad jahindusse samasuguse kirega nagu sina. Üksinda on alati raskem kui teistega koos,” jutustab Triin Roostfeldt, kes kuulub ka Eesti Naisküttide Seltsi juhatusse.

Eestis on ligi 15 000 jahimeest ning 333 jahitunnistusega naist, kuid Triin Roostfeldti sõnul on toimumas suhtumise muutus, mis toob järjest rohkem naisi jahindusse. „Võrreldes näiteks 2001. aastaga on naisküttide arv tõusnud 80 protsenti,” toob ta välja. Soomlased teevad praegu uuringut põhjustest, mis on rohkem naisi jahindusse toonud. „Kiviajal ei olnud tegelikult nii, et ainult mehed küttisid. Naised käisid samamoodi jahil, aga mingil ajal muutusid soorollid niimoodi, et jaht tundub põline meeste ala,” räägib ta. Triin Roostfelt leiab, et naised mõjuvad jahindusele tasakaalustava jõuna. „Naised on palju kaalutlevamad ja neil jääb sagedamini näpp sirgeks. See tähendab, et kui sa ei ole kindel, mida sa näed, siis sa ei lase. Mehed on tormakamad,” kõneleb ta.

Ainus, milles naised jahil meestele alla jäävad, on füüsiline jõud. Näiteks põdrapulli metsast väljatassimise au jääb Triin Roostfeldti sõnul üldjuhul meestele, kuid muude töödega, ka looma puhastamisega, saavad naised edukalt hakkama.

Jahi poolt ja vastu

Triin Roostfeldt nendib, et tal tuleb ikka ja jälle vastata küsimusele, miks on loomi üldse vaja metsas küttida. „Inimene ise on ehitanud teed ja majad sinna, kus oli metsloomade kodu. Kui me ei taha, et metsloomad tuleksid meie hoovi, sõiduteele ja lambaaedikusse, siis tuleb kuidagi nende arvukust piirata,” kõneleb ta. Seda, kui palju loomi küttima peaks, otsustab juba riik jahilubade väljastamisega. Kahjude tekkimise süü lasub aga jahimeestel. „Kui näiteks RMK ütleb, et tal on 200 hektari suurusel maa-alal puud ära söödud, siis peab kohalik jahiselts selle kahju kinni maksma. Jahimehed on süüdi, et põder puud ära sõi, mis siis, et riik määras, kui palju põtru küttida tuleb,” toob Triin Roostfeldt näite.

Jahimeeste rolli on hakatud mõnevõrra paremini mõistma seoses seakatku levikuga Eesti metsades, mis on seadnud jahimeeste õlgadele suure koorma küttida varasemast mitu korda rohkem metssigu. „Tuleb meeletult vaeva näha, et leida loomad üles, küttida, puhastada, hoiustada külmas, kuni proovide vastused tulevad. Alles siis saad teada, kas saad lihakehaga midagi teha või pead maha matma. Tööd on tohutult palju, aga me saame aru, et seda on vaja teha,” jutustab ta.

Neid, kes jahi vajalikkust mõistavad, ja neid, kes hukka mõistavad, on Triin Roostfeldti arvates umbes pooleks. Samuti on naine kokku puutunud päris äärmuslike jahivastastega. „Olen saanud isegi tapmisähvarduse, et järgmisena seisan ma ise püssitoru ees,” meenutab ta üht Facebooki laekunud anonüümkirja. Naine nendib, et on ilmselt piisavalt paksu nahaga selleks, et lasta end sellistest vahejuhtumitest tõsisemalt häirida. „Loomulikult võin ka politseisse pöörduda, aga ei pidanud seda vajalikuks. See oli lihtsalt ühe inimese pahameel pärast seda, kui ta oli vaadanud minu tehtud jahisaadet, kus kütiti üks seakatkus metsseapõrsas,” täpsustab ta.

Triin Roostfeldti häirib aga hukkamõistjate topeltmoraal: lihakombinaatide liha süüakse hea meelega, kuid jahile vaadatakse viltu. „Mille poolest on lihakombinaadi toodang kuidagi eetilisem? Loomad kasvad kitsastes oludes, neil lõigatakse kõri läbi. Kui stressivaba elu elanud põder kütitakse eetiliselt ja seda liha vääristatakse, siis miks see liha halvem on?” küsib ta.

Üheks eesmärgiks on naine võtnud õpetada inimesi ulukiliha õigesti kasutama, sest paljud eelarvamused ulukiliha suhtes tulenevad selle valesti valmistamisest. „Mulle meeldib kogu uluk ära kasutada. Söön kopra saba, põdra neeru … Seegi on aastate jooksul tekkinud kirg, kuidas midagi teha nii, et saab looma maksimaalselt ära kasutada,” räägib ta ja meenutab, et isegi kogenud jahimehed on hakanud kobrast sööma nii, et nad ei saa aru, mis lihaga on tegu. „Ulukiliha kasutamine algab tegelikult juba sellest, et kui metsas lasu teed, eemaldad kohe sisikonna, liha on puhas ja läheb mõneks päevaks laagerduma. Ei hakata seda kohe rapsima ja tükeldama. See on pikk protsess õpetada liha õigesti kasutama.”

Teadmiste vahetamiseks algatas Eesti Naisküttide Selts koostöös Võrumaa partnerluskoguga Leader-meetme abil rahvusvahelise projekti, tänu millele saavad Eesti ja naaberriikide jahimehed oma traditsioone vahetada, koolitustel osaleda ja valmib rahvusvaheline kokaraamat.

Iga nädal metsa

Kõikide tegemiste kõrvalt jõuab Triin Roostfeldt siiski väga tihti metsa jahile. Oktoobrist alates igal nädalavahetusel kuni ajujahi hooaja lõpuni välja veebruari lõpus. Suvel veidi harvemini. Lõppenud suve kõrghetk oli naise jaoks aga jahilkäik Sloveenias. „Mägedes jaht on hoopis teine kui Eesti metsas jalutamine. Kaksteist tundi, kuus kilomeetrit tuhande meetri kõrgusel oli füüsiliselt hästi raske jaht,” räägib ta. Kütitud mägilamba tõi Triin Roostfeldt külmakastis Eestisse ja viis trofee tegemiseks taksidermisti juurde. „Üldiselt ma trofeesid ei tee ega kogu. Ma ei pea lugu nendega uhkustamisest, aga selle looma suhtes tundsin, et tahan seda jahilugu edasi rääkida,” selgitab ta.

Niisamuti on Triin Roostfeldti sõnul väga vale arvamus, et jahimees läheb jahile sooviga küttida mõni konkreetne loom. „Ei ole nii, et mul on unistus lasta täna keegi maha. Lähtun sellest, et Eestis on jaht ikkagi asurkonna vaos hoidmiseks ja kui mulle meeldib looduses olla, tunnen hästi metsa ja loomi, siis ma teen seda,” selgitab ta.

Triin Roostfeldt leiab, et jahimehed on üks tervem osa ühiskonnast, kuigi nende tegevust ei pruugita alati mõista. „Kes mõistab loodust, see mõistab ka maailma. Jahimeheks ei saa. Öeldakse, et jahimeheks sünnitakse. Ilmselt see nii ongi,” mõtiskleb ta.