September on lindudel suur lahkumiskuu. Järglased on tuule tiibadesse saanud ja vanemate eeskuju najal piisavalt elutarkusi omandanud, et tuhandete põlvkondade kestel kinnistunud instinktide varal lahkuda päev-päevalt kehvemaks muutuvate elutingimuste ja järjest lüheneva valge aja juurest.
Viimane ongi paljude lindude puhul ilmselt peamine ärarände „päästik”.
Ka pääsukesed – neid pesitseb meil Eestis kolm liiki – on tänaseks enamasti oma pojad üles kasvatanud, mõni liik kaks-kolmgi pesakonda.
Suitsupääsuke on valitud meie rahvuslinnuks, samuti Austrias. Nad on tõesti enamuse maa- ja paljude linnainimeste meelislinnud oma meeldivalt sädistava, pisut krigistava ja vidistava, säristava lõpuga pika laulu tõttu. Selle pikkus, valjus ja kordamistihedus näitavad seda esitava isalinnu valitsevust, nagu ka tema sabasulgede pikkus. Isased suitsupääsukesed jõuavad kohale pisut varem kui emalinnud, kelle esmavalikut mõjutavad nii laul kui ka sabavimpel. Enamasti jäävad paarid kokku eluks ajaks, mis on neil küll keskmiselt kõigest neli aastat. Sageli harrastatakse kõrvalhüppeid, enamasti pärast esimese muna munemist, nii et osa poegade DNA erineb pesaisanda omast.
Suitsupääsukese pesa on savikast mullast nokatäite haaval kohale toodud ja kõrrejuppidest „armatuuriga” mõne seina külge sülje kui sideaine abil kokku mätsitud poolkera, mis on seestpoolt heinapeprede ja sulgedega vooderdatud. Suitsupääsukesed ei pelga oma pesa rajada ka siseruumidesse. Pesaavaus on lai või on pesa pealt hoopis lahtine. 4–5 punapruuni tähnitusega muna haub emalind üksi kaks kuni kaks ja pool nädalat, pojad kasvavad lennuvõimelisteks keskmiselt kolme nädalaga. Vanemad toidavad-õpetavad neid veel nädala, siis aga asuvad uue kurna juurde. See on liigi säilimiseks ülioluline, kuna kadu on suur: lennuvõimestunud poegi on vaid 75% munade arvust, esimesel eluaastal küündib surevus isegi üle 70% ja vanalindegi jääb kevadeks peaaegu poole vähemaks. Mõni paar püüab üles kasvatada veel kolmandagi kurna, ent tihti hukkub see varasügisese putukanappuse tõttu.
Suitsupääsukeste levila on ülisuur ja hõlmab peaaegu kolmandiku maakera maismaast. Eestis pesitseb neid 100 000 – 200 000 paari, aga see arv kahaneb järjest, kuna maamajade juures pole enam küllalt kärbseid ja suurlautade juures linde lihtsalt ei sallita ...
Räästapääsuke on suitsupääsukesest pisem, lühema harksabaga, helevalge alapoole ja sabapealsega, jalad varvasteni valgesulised. Ta esialgsed pesapaigad olid kaljuseintel mäestikes, Eestis aga pankrannikul, kuhu praegugi mõnel pool pae-eendite alla pesi rajatakse. Enamjaolt on liik aga muutunud kivihoonetega seotud inimkaaslejaks. Eestis pesitseb 80 000 – 150 000 paari. Lausa linnasüdameis ei leia nad pesaehituseks vajalikku muda, mida kulub tuhatkond nokatäit, aga sobivates paikkondades võib räästa all näha pesi tihedasti üksteise kõrval. Pesasuue on ümmargune ja väike. 3–5 puhasvalget muna hautakse kaks nädalat, pojad kasvavad lennuvõimelisteks kolme-nelja nädalaga ja naudivad vanemlikku hoolt veel nädala. Vanalinnud pesitsevad enamasti teisegi korra.
Ärarände sihiks on räästapääsukestel Aafrika lõuna pool ekvaatorit. Kummati ei nähta neid seal kusagil ööbimas, suitsupääsukesed kogunevad sealgi õhtuti roostikku, paiguti mitmemiljoniliste seltsingutena. Oletatakse, et kogu aeg viibitakse kõrgel õhus nagu piiritajadki.
Kaldapääsukese selg on pruun, alapool valkjas helepruuni rinnavöödiga. Ta on inimesest sõltumatum kui teised pääsud, pesitsedes seltsingutena liivakivi- või kruusaseintes. Eelmise sajandi lõpuveerandil kahanes nende hulk kõikjal ja Eestis pesitseb nüüd kaldapääsukesi vaid 5000 –10 000 paari. Pisikese noka ja küüniste varal kraabitud kuni meetripikkuse lameovaalse ristlõikega uru lõpus olevas kuuesentimeetrise läbimõõduga pesakoopas leidub mai lõpul 4–5 muna. Haudeaeg on samuti kaks nädalat ja pojad jäävad maapõue kolmeks nädalaks, kuid hakkavad juba mitu päeva enne väljalendu käima urusuudmes toitu ootamas ja mangumas. Nagu teisedki pääsukesed, näeb kaldapääsukesigi enne pikka reisi Ida- ja Lõuna-Aafrikasse tihedate ridadena traatidel istumas.