Tuntud ja tundmatud virmalised

Foto: Ardi Truija / Pärnu Postimees

Kuna augustis astronoomiliselt valged ööd lõpevad, siis tähendab see, et nähtavale ilmub Linnutee ja nõrgemad tähed ning taas saab vaadelda virmalisi. Üks selline võimas vaatemäng koos sammastega oli 24. augusti ööl. Kuna ilmad võivad lähiajal virmaliste vaatlemiseks sobida, tasub neil veidi peatuda.

Virmalised on peamiselt parasvöötmes ja sellest maakera nabade poole jäävas piirkonnas – sealhulgas Eestis – pimedatel öödel nauditav värvidemäng, mis on olemuselt atmosfääri ülakihtide hõredas õhus tekkiv valgus. Virmaliste teke on seotud päikesetuule ja Maa magnetvälja vastastikmõjuga: Päikeselt paisatakse maailmaruumi üsna juhuslikes suundades ja kiiresti muutuva intensiivsusega laetud osakeste voog, mis koosneb peamiselt prootonitest ja elektronidest. Sellised Maa lähedalt mööduvad laetud osakesed suunatakse Maa magnetvälja mõjul pooluste piirkonda, kus nad atmosfääri ülakihtides hõreda õhu molekulidega põrkudes viimaseid ergastavad. Ergastatud olekust tasakaaluolekusse tagasi pöördudes kiirgavad need molekulid ja aatomid valguskvante, mida näemegi virmalistena. Olenevalt sellest, millises kõrguses millised aatomid ergastatakse, võivad virmalised olla kas rohekad (atomaarne hapnik 100–150 km kõrgusel) või punakad (atomaarne hapnik ligikaudu 250 km kõrgusel ja molekulaarne lämmastik), harvem violetsed (molekulaarne lämmastik), sinakad või muudes toonides. Palja silmaga nähtavalt on see sageli valkjas või õrnalt rohekas helendus, tugevamate korral on värvid ja sambad selgemalt näha.

Eesti jääb virmaliste levikuala lõunaserva, kuid võimsad vaatemängud võivad nähtavad olla isegi Vahemere maades. Üks ajaloo rängemaid päikesetorme, mida tuntakse ka Carringtoni sündmusena, leidis aset 1859. aastal. Virmalisi võis siis näha üsna ekvaatorilähedastes riikides, näiteks Senegalis, Mauritaanias ja Kolumbias. Ka 2012. aastal toimus sellega võimsuse poolest sarnane sündmus, ent erinevalt 1859. aasta juhtumist möödus päikesepurskest väljunud osakeste mass Maast ja me ei märganud midagi erilist. Otse Maad tabades põhjustaks säärane sündmus suure tõenäosusega kommunikatsioonivõrkude kokkuvarisemise ja hävimise (1859. aasta sündmus põhjustas koguni telegraafside katkemise, aparaadid andsid tugevaid elektrilööke jne).

Aga tavaliselt siiski silmaga meil Eestis ei ole eriti virmalisi näha (valgusreostus, silm pole piisavalt tundlik), ent tundlikuma fototehnika abil võib virmaliste kuma kätte saada üsna sageli, eriti Eesti loodenurgas, nt Hiiumaal. Kahjuks ei osata virmalisi eriti hästi prognoosida, ent silma saab peal hoida vastavatel graafikutel, mis siiski üht-teist näitavad, vt nt http://virmalised.ee/graafikud/.

Mõnikord võib tähelepanelikum ööfotograaf pildile saada (või siis tundlikum ja kogenud vaatleja näha)  roheka helenduse. See virmaliste nn sugulasnähtus on õhuhelendus (airglow). Erinevalt virmalistest näeb seda kõikjal maailmas. See tekib samuti ergastatud aatomite (enamasti hapnik) kiirgusest.

***

Ilm on jätkunud suvistel radadel: on olnud päikest, on olnud enam kui 20-kraadist soojust (mõnel päeval on kohati koguni üle 25 kraadi õhutemperatuur tõusnud) ja öödki on olnud soojad (enamasti üle 10 kraadi).

Nädala algus tõi mitmel pool tugevat sadu ja äikest, Kagu-Eestis möllas tõeline äikeseraju, mõnel pool purustas hiidrahe näiteks kasvuhooned. See oli siiski Madalmaid, Taanit ja Saksamaad tabanud vapustava äikesemöllu kauge kaja. Seejärel ilm paranes, sest Kesk-Euroopas tugevnes antitsüklon, mille harjaga jõudis suviselt õhumass Eestini, tuues kaasa kuni 24-kraadise suvesooja.

Praegune ilm jätkub mõõdukal lainel: on muutlik ilm, kuhu jätkub nii päikest kui vihmahooge, aga suurt sooja või külmenemist ette näha pole. Mõnel päeval võib loota 20-kraadist sooja, aga enamasti kipub ilm jääma siiski jahedamaks, madalrõhulohud põhjustavad aeg-ajalt ka tuule tugevnemisi.