Peenramaal kestab saagikuu

Külmakartlikud kõrvitsad tooge peenramaalt tuppa enne öökülmade algust. Foto: Erakogu

Omakasvatatud sibulad ja küüslaugud on kõigil kindlasti juba kuivamas, nüüd tuleb riburada üles võtta ka teised sügisel ja talvel tarbitavad köögiviljad.

Loodetavasti kingib september meile aiatöödeks ilusaid päikeselisi päevi, sest vihmaga koristatud märg saak ei säili ja läheb ruttu mädanema. Kiirel tööajal ei pruugi kõik lihtsad tõed kohe meelde tulla. Seepärast panengi siia kirja tähtsamate köögiviljade koristusjärjekorra ja -nõuded.

Oad, kõrvits, punapeet, varsseller

Aedubade kaunu korjan peenrast augusti lõpus hästi usinalt, sest öökülm võib tulla ootamatult ja külmanäpistus rikub kaunad ära. Jahedas sahvris säilivad need küll pealtnäha üsna hästi, kuid nende toiteväärtus kahaneb ruttu. Talviste toitude jaoks võib aedoakaunu kupatatult hoida sügavkülmas, kuid nende suvist hõrku maitset pole mul õnnestunud sedasi säilitada. Kui saak on hea, tasub oakaunu marineerida ja lisada teistele köögiviljahoidistele. Lattoa püramiidile laotan õhtuti igaks juhuks katteloori, suvi oli jahe ja osa kaunu alles kasvavad, kuid pikalt nagunii ilma üle ei kavalda ja needki tuleb nüüd ära korjata –

süüa kõlbavad ka väiksemad poolvalminud kaunad, ülekasvades lähevadki need vintskeks.

Põldubadel tõmbusid alumised kaunad juba augustis tumedaks ja see ongi saagi valmimise märk. Siis võib taimed välja tõmmata või maha lõigata ja varjualusesse kuivama riputada. Nüüd pole midagi oodata ka ülemiste kaunadega, sest oad pudisevad sealt kergesti välja. Et oaterad hallitama ei läheks, kuivatage neid vajaduse korral veel kuivas soojas ruumis.

Väga külmakartlikud on kõik kõrvitsad, need viige hoiule enne öökülmi, ka kerge külm rikub kõrvitsa maitset ja säilivust. Valminud kõrvitsaid taime küljest lahti lõigates jätke viljale alles paari sentimeetri pikkune korgistunud varrejupp, siis säilib kõrvits paremini. Kõrvitsaid tohi varrejupist tõsta! Vigastatud koorega või ka alles poolvalminud vilju pole mõtet säilitada, need kasutage kohe toitudes ära. Kõrvitsad säilivad hästi kuivas jahedas ruumis, kuid ka toas, kui ruumi üle ei köeta.

Ka varsseller kardab öökülma, kuna külmanäpistus teeb varred vintskeks ja rikub nende hea maitse. Varsi ärge koristage ükshaaval, need lõigake maha juurekaela tükiga, et varred koos püsiksid. Eemaldatud lehed kuivatage supiroheliseks. Kilekotiga külmikus säilivad varred paar nädalat. Kui kaevate taime üles, saate seda keldris niiskesse liiva istutatult säilitada umbes kuu. Kupatatud varretükke tasub sügavkülmutada.

Umbes septembri keskel alustage juurviljakoristust punapeetidest, sest külmad rikuksid nende maitset ja säilivust. Hiiglasteks polegi mõtet neid kasvatada: sordist olenevalt on kõige maitsvamad 5–12 cm läbimõõduga peedid. Peedid tulevad pealseist tõmmates kergesti mullast välja. Pealsed lõigake või väänake ära, sest muidu peedid närtsivad ruttu. Jätke juurviljale paari sentimeetri pikkused lehevarretüükad. Peedid säilivad hästi 3–4 kraadi juures keldris, soojemas ruumis need närtsivad ruttu. Peete hoiule pannes katsuge neid mitte vigastada, kindlasti ei tohi kärpida peedi peajuurt! Keetes kaob muidu vigastatud kohtade kaudu ruttu peedi õige värv. Teiste juurviljade juuri võib kärpida.

Mõned lehtpeedi ehk mangoldi taimed, mida te ei ole jõudnud ära tarbida, võib peenrast välja kaevata ja istutada keldris või kasvuhoones liiva sisse, sedasi saab nende kasutusiga pikendada.

Porgand, pastinaak, kaalikas, naeris, rõigas, porrulauk

Nende juurviljade koristusaeg jääb septembri teise poolde ja lõppu, kerged öökülmad neid ei riku. Juurviljade mullast välja kergitamiseks on ehk abiks vaja aiaharki. Pikad porgandid võivad pealseist tõmmates kergesti murduda. Kui muld on märg, laske juurviljadel enne hoiulepanekut peenramaal taheneda ja kuivada.

Porgandite kasvu lõppemisele vihjab see, kui nende lehtedele ilmuvad kollased laigud ja träpsud ning pealsed lamanduvad. Pealsed lõigake või murdke ära, lühike varretüügaste jupp las jääb. Vigastatud porgandid kasutage kohe ära, sest katkise koore kaudu aurub niiskus eriti ruttu. Säilima pole mõtet panna neidki porgandeid, mille mullast välja ulatunud ots külmakraade tunda sai, need lähevad kähku mädanema. Porgandit oleks kindlam säilitada muldpõrandaga keldris, kuna seal on niiskust rohkem kui betoonpõrandaga hoiupaigas. Paras hoiutemperatuur on 1 plusskraad. Porgandeid võib keldris hoida salve kuhjatult, aga kui ruum pole piisavalt jahe või niiske, siis säilivad porgandid paremini kihiti kastis puhta liiva, turba või mulla sisse pandult. Head on näiteks liivaga täidetud suuremad plastnõud, kuhu saab porgandid püsti sisse pista. Õuntega ärge porgandeid samas ruumis hoidke, säilivus halveneb ja eralduv etüleen rikub porgandi maitse.

Aeglase kasvuga pastinaakidega kannatab nii kaua oodata, kuni porgandid on keldris, kerge külm teeb pastinaagi maitse isegi paremaks. Enne maa külmumist kergitage kergesti murduvad pastinaagid hargiga mullast välja. Tehke seda ettevaatlikult, sest vigastatud viljad lähevad mädanema. Pealsed väänake küljest ära. Keldris säilib pastinaak nagu porgandki niiskes liivas, kuid säilivusaeg on lühem. Pastinaake võib üritada säilitada ka kasvukohal. Pealsed tuleb siis enne külmade algust maha lõigata ja katta taimerea koht mullaga. Lumehange all säiliks juurvili ilusti, meie muutliku loomuga talvede tõttu ei maksa suure kogusega siiski riskida. Lumeta talvel tahaks pastinaak lisakatet, mis ei lase mullal läbi külmuda.

Kaalikad ja naerid võtke üles enne tugevamaid külmi, nende säilivust rikuvad 3–4kraadised kestvad öökülmad. Tõmmake või kergitage hargiga juurviljad mullast välja, nii et nende koort ei vigasta. Kaalikal lõigake maha nii pealsed (jätke umbes kahesentimeetrine tüügas) kui ka peajuur ja kõrvaljuured, naerile ei ole tarvis lehetüükaid alles jätta. Kaalika ja naeri hoiukohaks sobib kelder, kus temperatuur püsib nulli ja ühe kraadi ümber. Naerid sööge kiiremini ära, need säilivad halvemini, säilivusaega saab natuke pikendada, kui hoiate neid niiskes liivas.

Rõikaid kasvatatakse tänapäeval vähe. Neile sobivad samasugused hoiutingimused nagu kaalikale. Koristusaeg võib jääda oktoobri algusesse, sest see juurvili kannatab külma natuke paremini. Ümara viljaga sordid saab mullast kätte pealsetest tõmmates, pikliku kujuga rõikad tuleb hargiga välja kergitada. Pealsed väänake ära. Musta rõika lehed sobivad maitselisandiks kapsaid hapendades.

Porrulauk on nii vapper, et selle taime võib kuuseokstega kaetult talveks kasvukohale jätta: kevadel on siis kohe värsket võtta. Ülesvõetud taimedel kärpige pisut juuri ja lehti ning keldris istutage need niiske liiva sisse.

Juurpetersell ja juurseller, mädarõigas

Nendega ei juhtu enne maa külmumist peenras midagi. Juurpetersell ja -seller kergitage hargiga mullast välja, selleril kärpige külgjuuri. Pealseid ära lõigates võiks lehekodariku südamiku alles jätta, siis saate talvel peterselli ja sellerit ajatada. Keldris säilitage null kraadi juures niiskes liivas või turbas nagu porgandeidki. Kui tahate värsket maitserohelist pikemalt tarbida, istutage üks petersellitaim lillepotti, et seda aknalaual edasi kasvatada.

Mädarõikad on vintsked tegelased ja kasvamaminekuks piisab mulda jäänud juuretükkidestki. Tarbin neid suvel natukehaaval, talveks kuivatan pisut juuri. Üles ma neid ei võtagi ja mädarõikasugu on läänerannikul talved üle elanud ilma igasuguse katteta.

Kui maapind puulehtede, turba või muuga katta, nii et muld läbi ei külmu, siis saaks mädarõika juure talvelgi kasvukohalt kätte. Ülesvõetud mädarõigas säilib hästi keldris niiskes liivas, soojas keldris läheb taim kergesti kasvama.

Kartmatud kapsad

Valge peakapsa hiliseid sorte ja punaseid peakapsaid koristatakse enne suuremaid külmi. Kapsaid hoiule pannes jälgige, et lehtede vahele ei jääks vihmavett, keldris säilivad kapsapead nulli või ühe kraadi juures.

Kauaks võivad peenrale jääda ka rooskapsad, külmanäpistus teeb väikeste kapsakeste maitse veel paremaks. Kui need peakesed on aga kord varre küljest ära murtud, siis närbuvad need ka külmikus üsna ruttu. Kõige vapram on siiski lehtkapsas: see taim kannatab peenral ära ka miinus 15 kraadi ja maitse sellest ei kannata. Lehtkapsast tasubki ehk kasvatada just hilissügisele mõeldes. Kui lehtkapsas kuuseokstega kata, saab värskeid lehti talvelgi võtmas käia. Lehtkapsast kirjutasin pikemalt 19. mai Maa Elus. Kui lehtkapsast toidu tegemisest järele jääb, siis võib tükeldatud lehed korraks vees keema ajada, külma vee all maha jahutada ja siis sügavkülma panna. Muidu närtsivad lehed ka külmikus kähku.

Tomat ja paprika järelvalmima

Poolvalminud tomatitel ja paprikatel, mis kasvuhoones küpseda ei jõudnud, on küllap kõik lasknud pappkastis järelküpseda. Järelvalmimist soodustab soojus, 25 kraadi juures küpsevad ka täiesti roheliselt ära korjatud tomatid kuni kümne päevaga, päikesevalgust selleks tarvis pole. Järelküpsema on mõtet panna selliseid vilju, mis on kätte saanud oma sordiomase suuruse. Värvumist kiirendavat see, kui panna tomatitele seltsiks banaan või mustaträpsuline banaanikoor – proovige järele, ärge ainult koort sinna mädanema unustage.

Tomat säilib kauem, kui viljavarre juppi ära ei võta. Terveid tomateid saab puhtasse turbasse või lehtpuusaepurusse pakitult 1,5–2 kuud säilitada ruumis, kus temperatuur on 1–2 kraadi ja suhteline õhuniiskus 80–85%.

Ajakirja Aed 1938. aasta veebruarinumbrist leidsin soovituse: „Kui tomatitaimed ettevaatlikult maa seest välja võtta ja riputada keldrisse juured ülespoole (lehed jäägu külge), siis valmivad rohelised viljad aegamööda järele. Nii on võimalik novembris ja isegi detsembri algul veel punaseid tomateid saada.

Paprikad tõmbuvad soojas ruumis ja valguse käes ruttu krimpsu ja nende toiteväärtus väheneb. Neil saab lasta järelvalmida pimedas jahedas hoiuruumis 9–12 kraadi juures. Küpsed viljad säilivad nullilähedasel temperatuuril kuni kaks kuud.

Tähtsamate köögiviljade koristus- ja säilitusnippe leiate ka Kaja Kure raamatust „Peenramaa spikker”.