Statistikaameti kommentaar Maa Elu juhtkirjale „Kes räägib tõtt?”
(vt 25.08.2016 Maa Elu)

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Artiklis on võrreldud Statistikaameti tehtud riiklikku statistikat ja registrite statistikat. Erinevused ei tähenda, et üks on õige ja teine vale – tegelikkus on keerulisem.

Riiklik statistika peab olema ajas ja ruumis võrreldav. Selleks peame kasutama metoodikat, mis oleks järjepidev läbi aastate ja sarnane teiste Euroopa Liidu riikidega. Töötute arvu rahvusvaheliseks võrdluseks kasutatakse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) definitsiooni – töötu on isik, kellel ei ole tööd, kes otsib aktiivselt tööd ja on valmis töö saamisel kohe tööle asuma. Kõigis Euroopa Liidu riikide statistikaametites tehakse tööturu kohta statistika saamiseks ühesuguse metoodika järgi tööjõu-uuringut. Registreeritud töötute arv sõltub igas riigis kohalikust seadusandlusest, seega ei ole registreeritud töötuse numbrid riigiti võrreldavad. Kui sotsiaaltoetused on paremal tasemel, siis on registreeritud töötute arv kõrgem kui tööjõu-uuringu põhjal hinnatud töötute arv – nii on näiteks Soomes. Eestis on olukord vastupidine, sest kõik töötud ei registreeri ennast Töötukassas, vaid otsivad muid võimalusi tööotsimiseks.

Statistikaameti (SA) ning Maksu- ja Tolliameti (MTA) avaldatava palgastatistika puhul tuleb arvestada, et andmete sisu ja kogumise eesmärk on erinev. Statistikaameti palgastatistika hõlmab ainult palgatöötajaid ning avaldatav keskmine palk annab tööandjale ülevaate täistööajaga ametikoha keskmisest hinnast tööturul ja selle muutustest. MTA ei avalda keskmist palka, vaid isiku kohta tehtud erinevaid väljamakseid, mis on seotud töösuhtega. Osalise tööajaga ja täistööajaga töötajate palga võrdlemiseks taandab SA töötajate arvu täistööajale. Näitena võib tuua õpilase, kes tegi suvisel koolivaheajal kaks nädalat tööd ja teenis 240 eurot. SA taandab teenitud palga täistööajale ja võtab seda arvesse ainult kuus, kus tööd tehti. Õpilase brutokuupalk oleks seega 240 : 0,5 = 480 eurot. MTA võtab teenitud palga arvesse aasta väljamaksena olenemata töötatud ajast, mille järgi kuu brutoväljamakse on 240 : 12 = 20 eurot.

Ei saa väita, et tulemus 20 eurot on õige ja 480 eurot vale või vastupidi. Oluline on, mis eesmärgil statistikat kasutada. Kui tööandja või töötaja tahab teada, milline on konkreetsel ametikohal ja tegevusalal makstav palk, siis selle kohta annab parema pildi SA keskmise palga statistika, mis näitab täistööaja eest saadavat palka. Kui soovitakse teada väljamakse saajate arvu ja väljamaksete kogusummat ning selle jaotust, siis on õigem andmeallikas MTA.

Artiklis oli juttu ka Eesti rahvaarvust: miks on Statistikaameti ja rahvastikuregistri andmed erinevad. Traditsiooniliselt tehakse rahvaarv kindlaks rahvaloendusel. Seda täpsustatakse igal aastal, liites rahvaarvule sündide ja riiki sisse rännanud inimeste arvu ning lahutades surnute ja riigist lahkunud inimeste arvu. Sel meetodil saab õige rahvaarvu siis, kui kõik lähteandmed on õiged. Kui aga osa andmeid on ekslikud, näiteks loendusel saadud rahvaarv on alahinnatud (niisugune oli olukord pärast 2000. aasta rahvaloendust), siis on järgmiste aastate arvutustulemused ekslikud ja, mis kõige halvem, viga võib kumuleeruda ehk kasvada aastatega järjest suuremaks. Pärast eelmist rahva ja eluruumide loendust (REL 2011) oli Eestis kolm erinevat rahvaarvu. Kõige suurem oli rahvastikuregistri rahvaarv, vahepealne oli 2000. aasta rahvaloenduse põhjal jooksvalt arvutatud rahvaarv ja kolmas, kõige väiksem, oli viimase loenduse tulemusena saadud rahvaarv. Suurima ja väikseima hinnangu erinevus oli mitukümmend tuhat inimest, see on keskmise maakonna jagu. Rahvastikuregistri andmetel põhinev rahvaarv oli tegelikust suurem, sest osa väljarändest oli jäänud registreerimata. Seetõttu oli registris Eesti elanikena kirjas hulk nii-öelda surnud hingi, kes elasid tegelikult ammu välismaal. Rahvaloenduse andmed näitasid aga rahvaarvu tegelikust väiksemana, sest osa Eesti elanikest jäi mitmesugustel põhjustel loendamata: nad kas viibisid oma kodust eemal või ei saanud loendajatega kontakti või olid põhimõttelised loendusevastased.

Sellest aastast võttis Statistikaamet kasutusele uue metoodika, mille järgi toimub inimeste arvestamine püsielanike hulka, kasutades elanike kohta registrites eelmistel aastatel tehtud toimingute põhjal koostatud indeksit, nn residentsuse indeksit. Kokku vaadeldakse aastas 14 registris 27 toimingut – näiteks kohtus tunnistajaks olemist, sotsiaaltoetuste saamist, ajateenistuses olemist jne. Kui mitme aasta jooksul on isiku toimingute arv registrites väga väike, siis loetakse ta mitteresidendiks ehk registreerimata väljarännanuks. Selliseid isikuid, kes on registreeritud rahvastikuregistris, aga residentsuse indeksi järgi tõenäoliselt Eestis ei ela, on üle 40 000.

Populaarne

Tagasi üles