Mahelihaloomade kasvatajate seas on Kantsi sõnade kohaselt nii ideeinimesi kui neid, kes tegelevad mahelihaga vaid seetõttu, et maheda puhul on toetused suuremad: „Viimasel ajal on teatud toetusi kärbitud ja juba on kuulda, et mõni kasvataja loobub loomade mahedana kasvatamisest. Siin on oma nõuded, mida peab täitma ja see ei ole nii lihtne. Kui loomad on nii või naa mahedad, tasub see tunnustus ära teha.”
Koziku hinnangul võiksid kasvatajad hoolida sellest, et kui lihal on maheda omadused juba olemas, siis võiks see maheda tingimustele vastates jõuda nendeni, kes seda hinnata oskavad. „Kui me hakkame maheloomi varuma, teeme kõigepealt selgeks, kas loomakasvataja on mahetunnustatud. Põllumajandusamet annab välja vastavaid tõendeid, mida meie kontrollime. Ette tuleb sedagi, et müüja kostab süütu näoga, et paberit ei ole, aga muidu on täitsa mahe. Nii ei saa, tunnustus peab olema. Väga paljudel on mahedad loomad, aga ilma tunnustuseta läheb lisandväärtus kaotsi. Kui kõik on korras, siis meie võtame looma vastu ja märgistame neid majasiseselt samuti nii, et mahe on tavalihast eraldi. Pakendi pealt saab tarbija lugeda, missugusest tööstusest maheliha pärineb, igal tööstusel on oma numbrikombinatsioon, mis tõendab päritolu. Meie tunnustamise number on 10/05, mida kiputakse kuupäevaga segi ajama. Varem panime paki peale sellegi info, kust algselt meie poolt pakutav liha pärineb, aga selle vastu oli huvi liiga väike. Kui müügipakendile on kleebitud ökomärk ja ELi märgis, siis võib kindel olla, et tegu on mahetootega,” kinnitab Kants.