Eesti mahelihapealinn on Märjamaa

Märjamaa Lihatööstuse OÜ tootmisjuhi Kalev Kantsi (vasakul) ning ühe omaniku ja juhatuse liikme Aleksandr Koziku sõnul on tööstuse käive ja kasum eelmise aastaga võrreldes kosunud ja ressurssi on enamakski. Foto: Toomas Šalda

Põhiline vahe mahe- ja tavaliha vahel on see, et esimese puhul on liha päritolu 100 protsenti jälgitav ning seda eelistavad inimesed, kes tahavad vältida toitu, kus võib olla teatud kemikaalide, ravimite või toidulisandite jääke, mille puhul ei saa kindel olla, et need on tervisele ohutud.

"Maheliha ökoloogilist puhtust saab tõestada. See on tavaliselt küll tavalihast veidi kallim, kuid see ei ole reegel, kõik sõltub turusituatsioonist,” selgitab veise- ja lambaliha pakkuva Eesti suurima mahelihakäitleja Märjamaa Lihatööstus OÜ tootmisjuht Kalev Kants. Ühtlasi ollakse üks väheseid lihatööstusi Eestis, mis tegeleb nii tava- kui mahelihaga. „Nende  hoidmine ja tootmine on rangelt lahus. Meil on enda välja töötatud innovatsioonid, mis suudavad tagada, et tava on tava ja mahe on mahe,” räägib tööstuse üks omanikest ja juhatuse liige Aleksandr Kozik.

Suuromanik vahetus

2004. aastal asutatud OÜ Märjamaa Lihatööstus on Eesti kapitalil põhinev ettevõte ja  2007. aastast on nad mahetunnustatud. Kuni eelmise aastani majandas ettevõtet tulundusühistu Eesti Mahe, mis aga paraku pankrotistus. Eesti Maheda asutajaliikmeteks oli 35 talupidajat, osaühingut ja aktsiaseltsi, ühistu eesmärgiks oli liikmete teenindamine tunnustatud mahepõllumajanduslike saaduste tootmisel, käitlemisel, turustamisel ja tulukuse suurendamisel. Eesmärgid olid tulundusühistul õilsad, aga peamiselt palju kõneainet pakkunud, kuid kokkuvõttes ebaõnnestunud piimaautomaatide projekti tõttu lõpetati mullu pankrotiga ja Märjamaa lihatööstus sai uued omanikud.

Praegune põhiosanik ja juhatuse liige Aleksandr Kozik kommenteerib eelkäija saatust nii: „Tulundusühistus oli hästi palju erinevate huvidega liikmeid, tegeleti nii porgandi, õunte kui lihaga. Nüüd on meie tegevus konkreetsem, keskendume ainult lihale ning pigem jaemüügile.” Aastaid siin töötanud tootmisjuht Kalev Kants täiendab: „Eesti Maheda põhimure oli enne Märjamaa lihatööstuse ostmist see, et liikmed kasvatasid küll mahelihaveiseid, aga korralikud turustamisvõimalused puudusid. Otsiti kohta, et leida korralik käitlemisettevõte ja nii Märjamaale jõutigi. Osteti kohalike meeste rajatud tapamaja, ehitati juurde lihalõikamise pool, olid plaanid teha algust vorstitööstusega, aga nii ta läks.”

Märjamaa lihatööstuse tänasest päevast rääkides rõhutavad ettevõtte juhid, et isegi Eesti mõistes on tegu küll väiketööstusega, aga jahutatud ja külmutatud maheliha pakkujatest ollakse kõige suuremad. Arenguruumi jagub siiski siingi. „Meil on mõned pudelikaelad, näiteks pole meil suuri külmutuskambreid, sõltume väga palju sellest, kui palju suudame müüa jahutatud liha,” ei tee Kozik saladust. „Üritame tootmisvõimsust tõsta. Optimeerides tootmist ja suurendades võimsust, on eelmise aastaga võrreldes kosunud nii meie käive kui kasum, kuid ressurssi on enamaks. Eelmisel aastal kasvas meie müügikäive 2014. aasta 1 388 000 eurolt 1 736 000 euroni. See aasta tuleb kehvem, sest aasta alguses kulus kaks kuud remondile. Töötame stabiilsemalt ja lihale keskendunult, see on meie töö ja leib.” Kants jätkab: „Otsime uusi tarnijaid ja kliente pidevalt juurde nii veise- kui lambalihale. Mõlema seas on meil küll hulk püsivaid koostööpartnereid, kuid suur hulk neist vahetub. Tarnijatest on paljud n-ö ühekordsed müüjad, aga on ka loomakasvatajaid, kes teevad aastas mitu müüki. Kasvatajatel on erinev hulk loomi. Mõni müüb aastas viis korda üks-kaks looma, teine müüb kümne kaupa. Arvan, et meil on umbes 100–150 tarnijat aastas, kellest stabiilsed on mõnikümmend. Meile tuuakse loomi isegi Võrumaalt ja saartelt, aga enamik tarnijaid tegutseb Tallinna-Tartu maanteest meie pool.”

Konkurents on tihe

Maheliha kokkuostjate omavaheline konkurents on Koziku kinnitusel tugev, kuid peale hinna on teisigi faktoreid, mille järgi tarnija valiku teeb: „Mõistagi on tähtis teenuse kvaliteet – kas loomale tullakse järele, millal raha makstakse, kas üldse makstakse, kas makstakse kokkulepitud tasu. Meil on  palju kindlaid kliente, kes meid usaldavad ja teavad, et saavad kindlal ajal kindla summa.”

Mahelihaloomade kasvatajate seas on Kantsi sõnade kohaselt nii ideeinimesi kui neid, kes tegelevad mahelihaga vaid seetõttu, et maheda puhul on toetused suuremad: „Viimasel ajal on teatud toetusi kärbitud ja juba on kuulda, et mõni kasvataja loobub loomade mahedana kasvatamisest. Siin on oma nõuded, mida peab täitma ja see ei ole nii lihtne. Kui loomad on nii või naa mahedad, tasub see tunnustus ära teha.”

Koziku hinnangul võiksid kasvatajad hoolida sellest, et kui lihal on maheda omadused juba olemas, siis võiks see maheda tingimustele vastates jõuda nendeni, kes seda hinnata oskavad. „Kui me hakkame maheloomi varuma, teeme kõigepealt selgeks, kas loomakasvataja on mahetunnustatud. Põllumajandusamet annab välja vastavaid tõendeid, mida meie kontrollime. Ette tuleb sedagi, et müüja kostab süütu näoga, et paberit ei ole, aga muidu on täitsa mahe. Nii ei saa, tunnustus peab olema. Väga paljudel on mahedad loomad, aga ilma tunnustuseta läheb lisandväärtus kaotsi. Kui kõik on korras, siis meie võtame looma vastu ja märgistame neid majasiseselt samuti nii, et mahe on tavalihast eraldi. Pakendi pealt saab tarbija lugeda, missugusest tööstusest maheliha pärineb, igal tööstusel on oma numbrikombinatsioon, mis tõendab päritolu. Meie tunnustamise number on 10/05, mida kiputakse kuupäevaga segi ajama. Varem panime paki peale sellegi info, kust algselt meie poolt pakutav liha  pärineb, aga selle vastu oli huvi liiga väike. Kui müügipakendile on kleebitud ökomärk ja ELi märgis, siis võib kindel olla, et tegu on mahetootega,” kinnitab Kants.

Mahedana ka letile

„Maheliha puhul on kõige tähtsam, et mahe tooraine jõuaks mahedana maheletile, ahel peab olema algusest lõpuni jälgitav. Meie garanteerime, et maheliha on 100 protsenti maheliha. Kui mahelooma võib müüa ka tavalihana, siis vastupidi mitte. Tarbija eeldab õigustatult, et mahedana ehk ökoloogiliselt puhtalt kasvatatud looma liha omab mingeid eeliseid. Tavatootmises tohib kasutada aineid, mida maheda puhul ei tohi. Need ained, näiteks toidulisandid jms, võivad väidetavalt olla inimorganismile potentsiaalselt mitte just kasulikud ja kui inimene soovib neist hoiduda, siis on tal selleks mahetooteid tarbides suurepärane võimalus,” selgitab Kants. „Ise sööme mõlemat, nii tava- kui maheliha,” tunnistavad mehed. „Kõige suurem erinevus nende vahel ongi ehk see, et Eestis on hästi palju lihaveiste kasvatajaid ja suurem osa lihaveistest on mahedad. Nii saab tarbija kaks head asja korraga: tema toidulaual on liha, mis on saadud mahenõuete kohaselt ja  mis tavalisest piimakarjast pärit looma lihast on väga erinev.”

Loomade varumisel on Kantsi sõnul pidevalt lahendamist vajavaks probleemiks hooajalisus: „Kõik lambakasvatajad tahaksid loomi müüa sügisel, aga lambaliha ostetakse peamiselt suvel. Õnneks on neidki, kes müüvad muul ajal. Abiks on sügavkülmutamine. Veiste pakkumine on samuti sügisel kõige suurem, aga see ei ole nii hull kui lammaste puhul. Müüjad peavad mõistma, et kui kõik müüvad loomi sügisel, siis hind kukub ja mõnda looma ei võetagi vastu. Kel on võimalus, toob varem loomad ära ja saab paremat hinda.”

 Märjamaa lihatööstuse müüdavad kogused sõltuvad turusituatsioonist: millised tingimused on parasjagu loomakasvatajatel turustamise seisukohalt, millised on ekspordivõimalused nii veiste kui lammaste müügi puhul ja muidugi on oluline hind, mida kohalikud kokkuostjad pakuvad. Kantsi kinnitusel on kõik omavahel seotud: „On olnud selliseid oste, kus meie oleme maksnud rohkem, kui samal ajal keegi teine oleks maksnud ja vastupidi. Hinnad on pidevalt muutuses. Lihatööstustel on erinevad tooted ja väljundid ning sellest, kuidas kellelgi parajasti läheb, sõltub paljuski  kokkuostuhind. Kui kõik Eesti maheloomade kasvatajad pakuksid oma loomi meile, ei suudaks me kõiki vastu võtta, aga selge on, et müüjatel on teisigi väljundeid. Ilus tavalihaloom võib olla kallim kui kehvemapoolne mahe. Väga üldiselt öeldes on samasuguse looma rümba kilohind üks euro kilo kohta maheda kasuks. Kokkuostuhinnad varieeruvad nii tava- kui mahetootmises. Jätkuvalt müüakse väga paljud mahedalt kasvatatud lambad ja veised maha tavalihana. Kasvataja on järelikult leidnud enda arvates sobivama müügikanali, tema jaoks ei ole mahedana realiseerimine oluline.”

Kokkuleppel liha otse koju

Märjamaa lihatööstuse peamised kliendid on toitlustusasutused, ökopoed ja teised lihatööstused, kes maheveist või -lammast ei käitle, kellel pole maheloomade tapamaja. „Meie rõõmuks on meie klientide seas päris palju eraisikuid, kes maheliha eelistavad. Kokkuleppel viime liha nende kodukohta. Mahetoode on tavalihaga võrreldava hinnaga, eriti kui otse osta. Meie kodulehe kaudu  on võimalik meie tooteid tellida, kindlatel nädalapäevadel viime tellitu eri sihtkohtadesse laiali.”

Suurtest ketipoodidest Märjamaa lihatööstuse toodangut praegu ei leia. „Selleks et mahetoode müüks, peaks kauplustes olema eraldi mahelett. Kui tooted on teise lihaga samal letil, siis määrab ostueelistuse hind. Mahe peaks olema esile tõstetud. Selliste lettidega on Eestis küll proovikatsetusi tehtud, aga need pole kuigi edukad olnud. Vaikselt jälgime turgu.”

Märjamaa lihatööstuse toodangust pool läheb ekspordiks. „Eesti on väikese maheturuga riik. Näiteks ei ole siin turgu mahedale vorstilihale. Viime oma toodangut Taani, kus meil on kindel pikaajaline klient, kes paistab silma stabiilsusega. Muidugi otsime  välismaal uusi kliente.” Kõige igatsevamalt vaatab Kozik Saksamaa, Austria, Rootsi, Hollandi ja Norra turgude poole, sest seal on mahetooteid kauem tehtud ja neid hinnatakse kõrgelt.

15 töötajaga Märjamaa lihatööstus on selle juhtide kinnitusel püüdnud end viia valmisolekusse jõuda uuele tasemele. Aasta alguses parandati inimeste töötingimusi, renoveeriti kogu tapamaja, kus nüüd on uued nii ruumid kui tänase seisuga korraliku võimsusvaruga liinid. „Tulevikus tahame hoonet veelgi täiustada, luua paremad külmutusvõimalused ning laiendada sortimenti. Meil on praegu ainult töötlemata lihatooted, siit võiks edasi minna. Valmistoodete tegemiseks pole meil ruume, tulevikus võiks need ehitada, aga siin on veel üks konks – kuna oleme mahetootjad, siis tahaks toota ka täismahedaid valmistooteid. Aga siis peavad peale liha kõik teisedki komponendid mahedad ja sertifitseeritud  olema. Neid on mahedana raskem valmistada ja need on kallid. Kas nende järele turul nõudlust oleks, pole me praegu veendunud. Rõõm on tõdeda, et Eestis on nii mõnigi tootja hakanud sellega tegelema, kasutades sealhulgas ka meie liha. Loodame, et neil läheb hästi. Kui kellelgi on huvi mahetoodete tootmise vastu, oleme väga huvitatud  koostööst,” võtavad Märjamaa lihatööstuse mehed jutu kokku.