Kõverkael-kured

Haigur.

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Suvel näeme järve või jõe kalda ääres madalas vees liikumatult seismas mõnd suurt halli  pikajalgset lindu. Aeg-ajalt teeb ta kaelaga välkkiire liigutuse, et haarata oma kollase noka vahele väike kala või mingi teine veeloom, näiteks konn või ujur, kelle sealsamas tervelt alla neelab.

Ta on üsna inimpelglik ja tõuseb läheneja eest lendu vähemasti paarikümne meetri kauguselt. Tiivad on tal tublisti kumeramad kui sookurel või toonekurel, kael aga lennul S-kujuliselt kõverasse tõmmatud, nii et üks tema rahvapäraseid nimetusi on „käkrus kaelaga kurg”.

See meetrikõrgune kalakütt on hallhaigur. Praegusajal on ta levinud peaaegu kogu Euraasias lõuna pool 60. laiuskraadi ja Kagu-Aafrikas, Euroopas hinnatakse ta arvukust kuni 300 tuhandele haudepaarile; Vanas Maailmas arvatakse elavat kolm ja pool miljonit hallhaigrut. Eestisse asus liik pesitsema 19. sajandi lõpul ja tema asurkonda hinnatakse tänapäeval 2500 paarile. Kevadel on nad kohal juba enne jäälagunemist ja sügisel lahkuvad üsna aegamööda – enamasti novembriks, aga pehmetel talvedel võib mõni neist jääda külmumata allika- või muude vete äärde, kogu Eestis isegi paarsada lindu.

Hallhaigru toidusedelis on esikohal kuni kümne sentimeetri pikkused kalad, sealhulgas enamjaolt ahvenad (kuni 60 protsenti). Konnad on juhuslikum saak. Tabatu neelatakse kohe alla, kuid suuremad kalad tehakse enne noka abil tükkideks. Sügisel ja talvitusaladel jalutavad haigrud sageli mööda põlde ja niite ning rabavad seal nokka uruhiiri ja teisi pisinärilisi.      

Saaki jahtides hoiduvad need linnud eraldi ja koguni kaitsevad oma püügiterritooriumi, kuid pesitsevad üsna tihedasti koos – kusagil veekogust eemal metsasalus puude latva rohmakalt okstest ehitatud pesades. Maikuus muneb emalind ülepäeviti kokku 3–5 helesinise koorega kanamunasuurust muna ja jääb vaheldumisi isalinnuga hauduma kohe pärast esimese munemist, nii et pojad kooruvad paaripäevaste vahedega. 26päevase haudumise järel paljaste ja pimedatena ilmale tulnud pojad vajavad paar nädalat pidevat soojendamist. Umbes neljanädalaselt hakkavad nad juba pesaümbruse okstel turnima, kuna pesas jääb kitsaks, eriti lennuharjutuste jaoks, mil kerkitakse tiibu vehkides paari-kolme meetri kõrgusele. Pesast lennatakse välja seitsme nädala vanuselt, aga naastakse sinna veel paarikümneks ööks.    

Enamasti on koloonias kuni poolsada pesa, suurimas Eestis täheldatus aga isegi ligemale 300. Haudeasundites kihab elu kogu kevade ja pool suve, alates haigrute saabumisest märtsi lõpul. Mitmesugused häälitsused, enamasti krääksumine ja poegade ruigamine, kostavad isegi kilomeetri kaugusele. Leidub ka eraldi pesitsevaid paare.

Kogu valge aja vältel lendab haigruid kalavee poole ja sealt saagiga pesadele tagasi. Enamjaolt hangitakse toit pesapaigast päris kaugelt, isegi veerandsaja kilomeetri tagant. Poegadele tuuakse söödavat ikka alla neelatult ja öögatatakse pesal oma noka vahele, kust pojad selle välja kougivad. Suuremate poegade jaoks väljutatakse toit pesalamendile ja sealt  rabavad tugevamad endale rohkem, nii et paar nooremat jääb tihtipeale kängu ja võib nälgagi surra. Üldse on haigrukoloonia üsna ropp paik: pesade all vedeleb saagijätteid ja surnud poegi, vastikult lehkav haigruroe katab maapinda ja puid. Puistu ei kannata tihtipeale seda kraami välja ja vanemates kolooniates leidub palju kuivanud puid.

Eestis ja mujalgi pole hallhaigur kaitse all. Teda kütitakse kalakasvatuste ümbruses, meil kokku kuni sadakond lind aastas. Kuna haigur on niisama söödav nagu kormoran või kajakas  (soovitatakse nülitult keeta kolmes vees, lõpuks vesi ära valada, linnukere pärast maitsmist koerale anda ja pott minema visata), siis see lind erilist survet jahimeeste ja gurmaanide poolt ei tunneta ning võib edaspidigi meie looduspilti mitmekesistada nii vee ääres kui ülelendudel.

Viimase poolesaja aasta jooksul on meie linnufaunasse lisandunud veel kolm haigruliiki: lumivalge hõbehaigur, keda viimase 40 aasta kestel on meie ranna- ja järveroostikes näha üha sagedamini ning kes pesitseb ligi kahekümne paarina, suvilinnuna kohatav punapruun purpurhaigur ja neist pisem, seni veel haruldane valgesuline siidhaigur.     

Populaarne

Tagasi üles