Kõrrelised kui asendamatu aiakujunduse element

Karvane piiphein „Igel” (Luzula pilosa)

FOTO: Ülli-Riina Sildnik

Tuleb ausalt tunnistada, et ma pole alati kõrrelistesse nii soojalt suhtunud kui praegu. Pigem tundusid nad mulle nagu ilma loata istutusalasse pugenud ja umbrohuna käituv muru.

Soovides rajada tõeliselt ilusat muru, oli see nagu raketiteadus, peenras aga suutsid murutaimed korraldada ikka ja jälle peavalu. Aegapidi on kõrrelistest saanud minu jaoks asendamatud kujunduselemendid – seda nii loodusliku ilmega kui ka geomeetrilise aiakujunduse elemendina.

Esimesena tulid, et jääda, minu juurde teravaõiese kastiku (Calamagrostis x acutiflora) sordid „Karl Foerster” ja „Overdam”. Esimene võlus mind oma ebahariliku püsti pandud pintsli kujuga. Oma nime sai see taim maailmakuulsa Saksa botaaniku ja aedniku järgi, kes kord rongiga sõites aknast ebahariliku kujuga taime märkas ja seepeale hädapidurit tõmbas. Meest karistati tookord küll rahatrahviga, kuid maailm on rikkam ühe väga tänuväärse haljastustaime poolest. Samuti on tõeline pilgupüüdja imeilusa puhasrohelise lehestiku ja priskete õiepähikutega lühikarvane kastik (Calamagrostis brachytricha).

Roog- ja hariliku sinihelmika (Molinia arundinacea, M. caerulea) hulgast leiab üsna eri ilmega sorte. Kõrgust on neil 60–250 sentimeetrit. Tänu tugevatele kõrtele püsivad nad hästi püsti tuuliseski kasvukohas ja rõõmustavad kaua silma talvises aias.

Kõrgete tugevate kõrtega ja samas õhuliste ja habraste õiepööristega roog-sinihelmikas „Transparent” on raskesti pildile püütav. Tema tõeline võlu ilmneb pärast paariaastast kosumist oma kasvukohal. Hariliku sinihelmika sordid „Variegata”, „Igel”, „Edith Dudszus” ja „Moorhexe” on hea valik kitsamatesse tingimustesse või siis hoopis lausistutusse.

Piiphein

Madalate mätaste seas leidub kõrrelisi nii varju kui ka kehva, aga hea drenaažiga pinnasesse päikese käes. Karvane piiphein (Luzula pilosa) „Igel” on eriti tore mätas, kes eelistab kasvada parasniiskes kasvukohas poolvarjus.  Põhiliigina on ta Eesti looduses üsna tavaline ja mättaid ei moodusta, küll aga levib hästi seemnetega. Sordi „Igel” pooligihaljas üsna laiade lehekestaga mättake moodustab ümara, 15–25 sentimeetri kõrguse poolkera ja õisikuid peaaegu ei ole – seega ei muutu ta ka umbrohuks.

Minu üsna mitmeaastasel kogemusel on „Igel” siiani väga hästi talvitunud ka potitaimena, taludes üllatavalt hästi kevadtalvist päikest. Kuiva hea drenaažiga kasvukohta kiviktaimlas või kruusaaias sobib nõelteravate lehekestega vaip-aruhein „Pic Carlit” (Festuca gautieri), mis laieneb aeglaselt ja püsib ilusa ümara mättana. Õisikuid moodustab ta vähe.

Preeria pillahein

Eestis üsna vähe kasutatav hea haljastustaim preeria pillahein (Sporobolus heterolepsis) on peeneleheline ja väga õhuliste pööristega. Kuigi ta pole nii graatsiline kui jõhv-stepirohi (Stipa tenuissima), on ta täiesti külmakindel ja vastupidav meie heitlikes liigniisketes talveoludes, peale selle veel väga ilusa sügisvärviga.

Üheks minu lemmikuks on palmilehine tarn (Carex muskingumensis) ja tema mitmed huvitavad sordid. Välja näevad nad siin põhjamaa kliimas pisut eksootilised ja õrnakesed, olles samal ajal väga vastupidavad ja külmakindlad. Kuigi liigina on enamik tarnadest tuntud oma niiskuslembuse poolest, talub palmilehine tarn hästi tavalist aiamulda ja põuaperioodigi elab hästi juurdununa üle probleemideta. Pigem sobib ta siiski avarasse loodusliku ilmega kujundusse.

Populaarne

Tagasi üles