Talud, kus kasvatatakse kanu, on Eestis suures hädas nii rebaste kui kullidega. Tihti tulevad rebased koduaedadesse ja jäävadki sinna käima. Kui nad kana kätte ei saa, sobib ka koeratoit. Mis on parim lahendus rebaste ja teistegi metsloomade humaanseks tõrjumiseks?
Kui linnainimene või välismaalane jääb autoga sõites rebast nähes seda vaimustusega vahtima ja teeb pilti, siis Eesti talunikel teeb reinuvader tihti tuju pahaks. Eriti nendel, kes kasvatavad kanu, parte, kalkuneid või küülikuid. Teiseks vaenlaseks, kelle üle talupidajad head meelt ei tunne, on õhus tiirutavad kullid.
Raplamaa Märjamaa vald Sillaotsa talu Viire Martma ütleb Maa Elule, et kullid ja rebased on neil igasuvine nuhtlus, kes teevad ikka väga palju pahandust.
„Kanade jalutusala on küll võrguga ümbritsetud, kuid sel aastal see rebast kinni ei pidanud – kes kaapis aia alt augu, kes ronis üle aia. Ja kuna jalutusala on oma paari hektari suurune, siis ei tule kõne alla ka selle pealt võrguga katmine,ˮ selgitab Viive Martma. Nii käivad kullidki kanadega maiustamas, vahel on nad Martma sõnutsi isegi igapäevased külalised. „Iga suvi läheb meil kullide ja rebaste nahka 30 linnu ringis. Oma koer küll hoiatab ja jookseb hädakisa peale kohale, kuid vahel on juba liiga hilja. Kanade vabaltpidamine on küll tore, aga need pahalased teevad kohati meele väga mõruks,ˮ ütleb ta.
Rebane teeb uskumatuid trikke
Läänemaa Kullamaa valla Koka talu perenaine Lii Toht teab väga hästi, mida tähendab metsast tulev kutsumata külaline. „Jah, rebased on üritanud tungida ja on tunginud. Varakevadel said saagiks umbes 15 kana, osa murdsid, osa suri saadud vigastustesse. Viimaste hulka kuulub ka isane kalkun,ˮ ütleb ta. Pisikahjurite arv on Tohti kinnitusel viimastel aastatel kordades kasvanud ja teistelt kasvatajatelt tulevat peaaegu iga päev teateid, kuidas rebane, kull vm on kahju teinud. „Kui kullide vastu aitab veel aedikute pealt võrguga katmine, siis rebast nn linnuvõrk (peenike traat, kuusnurkne silm) ei pea, samuti kaevab ta aia alt ning suudab ronida üle aia. Meie puhul hukkus osa linde just seetõttu, et rebane tegi metallvõrgu sisse augu, mille kaudu sisse puges ja kanalasse pääsemiseks ronis üle 1,5meetrise traataia. Kui ma ise tema väljumist poleks näinud, ei usuks,ˮ märgib Toht.
Ebameeldivaks teeb olukorra seegi, et enamik ringiliikuvaid rebaseid on kärntõves, mis nakkab väga hästi koertele ehk siis nendegi kasutamine kodulindude kaitseks on problemaatiline. Koerte hilisem ravi on aga kallis. „Peale rebaste on palju liikvel teisi pisikiskjaid, nagu kährik, tuhkur jt. Mis aitaks, on keeruline öelda,ˮ arutleb Lii Toht. Inimlikku tõrjumist tema eriti tulemuslikuks ei pea: „Rebaste puhul aitaks arvukuse piiramine. Meie puhul kaitseks rohkem turvata on keeruline. Kanaaia võrk on juba ehitamisel umbes 30 sentimeetrit maasse kaevatud, aed ise 1,5 meetrit kõrge, pärast kevadist rünnakut on kõik linnud ööseks ka kinni pandud.
Kuni sinnani oli neil võimalus ise reguleerida, kas nad tahtsid olla sees või väljas, luuk oli 24/7 avatud.” Asi on selles Läänemaa piirkonnas isegi selleni jõudnud, et Toht kaalub linnukasvatuse lõpetamist.
Rebaseproua viis poegadele 30 kana
Pärnumaal asuva Sepa mahetalu perenaine Nele Tamm ütleb, et neil on olnud rebastega suuri probleeme seepärast, et nende lähedal on suur kanala, mille „jäägidˮ suurendasid rebaste populatsiooni. „Üle-eelmisel aastal vedas üks rebaseproua 30 kana ringis oma poegadele söödaks. „Sai asjast koeraga tõsiselt räägitud ja paar aastat pole enam probleemi olnud. Austraalia karjakoer Berry vastutab kanade eest ja on murdnud vähemalt kaks rebast, aga tõenäoliselt rohkemgi.
Sügiseti on muret olnud noorte hiireviudega, aga see ei ole väga ulatuslik olnud ja möödub ise. Murravad paar-kolm kana ja siis jätavad rahule.
Kanala on ka rottidele ahvatlev. Meid vabastas sellestki murest koer – murdis nii palju rotte, et järele jäänud kolisid välja. Igaks juhuks ei uuri, kuhu,ˮ seletab Tamm.
Mõnes kohas on linnukasvatajatel siiski õnne
Ida-Virumaa Aseri valla Männituka talu perenaine Kristel Allikmäe tunnistab aga, et neil on küll ümberringi näha olnud rebaseid ja kährikuid ja suurte männipuude otsas pesitsevad ka kullid, aga mingil põhjusel pole nad lindudele viga teinud. „Me oleme kohe eos ennetanud neid probleeme, kanad on oma aias ja peale on tõmmatud maasikavõrk, pealegi jookseb meil aias lahtiselt ringi hundikoer, kes ei seedi üldse suuri linde ja annab haukumisega teada aeda tulnud võõrastest loomadest,ˮ avaldab Allikmäe tõhusad vahendid rebaste jt ründajate vastu.
Mis aitab rebaste vastu?
Mis aitab kõige paremini rebaste jt teiste metsloomade vastu, et nad kanakarja ja teised koduloomad-linnud rahule jätaks?
Liivi Plumer, TÜ zooloogia osakonna doktorant:
Loomad tegelevad suure osa oma ajast toiduotsingutega ning kui kusagil on toit kergelt kättesaadav, siis on selge, miks koduloomade murdmisi aina jälle ette tuleb. Metsloomale ei saa pahaks panna tema tavapärast käitumist, toitu vajavad kõik. Enamasti on inimene see, kes rikkaliku toidulaua katab: lambad karjamaal, mida piirab vaid põlvekõrgune tara; kanad, kes majapidamise ümbruses vabalt siblivad. Hoopis loomapidaja on see, kes peab vastutama, et tema lemmikud poleks metsloomadele ligipääsetavad. Parim viis vältida üllatuslikke külaskäike kanaaedikutesse ja teistegi koduloomade juurde on ehitada korralik aed. Aed, mis hoiab eemal potentsiaalsed murdjad, mitte vaid koduloomad paigal. Kaks riba okastraati ei hoia hunte lammastest eemal, poolemeetrine võrk ei hoia rebaseid kanadest eemal. Ainus toimiv meetod on eraldada koduloomad muust faunast ja peagi kaotavad murdjad huvi. Korraliku aia tagant saagi vaatamine kõhtu ei täida ja metsloomade külaskäigud lõpevad.
Mati Kivistik, Võrumaa Jahimeeste Selts:
Esiteks, ega rebase vastu peale arvukuse piiramise mingit imerohtu pole. Kahjuks on karusnahaturg taas kord madalseisus ja seetõttu jahimeeste huvi rebasejahi suhtes leigevõitu. Kuna uue jahiseaduse järgi on aga väikeulukite arvukuse reguleerimine maaomanikele usaldatud, ei jäägi mittejahimeestest linnupidajatel muud üle, kui oma murega mõne tuttava jahimehe poole pöörduda. Rebase vastu annab kodulinde kaitsta ka aedikuga, aga arvestada tuleb sellega, et rebane on küllalt hea ronija. Miks aga rebased elamise lähedusse tulevad, on seotud ennekõike toidu otsinguga, s.t kui maaomanik kusagile elamise lähedusse loomseid (taimseid) jäätmeid poetab, siis on loodud juba kõik eeldused selleks, et rebasest krundil sage külaline saaks.