Lemmikpannkoogid valmivad suviti Lemme nostalgias

Õllesaali sisustuse on püüdnud pererahvas ikka samasuguseks jätta, nagu see oli aastakümnete eest. Võib-olla on ainult kaubavalik leti taga veidi priskem.

FOTO: Sigrid Koorep / Sakala

Kui sularaha parasjagu rannapükste taskus pole ja üle leti teenindaja pärast esimest luhtaläinud kaardimaksekatset, terminal käes, õue tõttab ja sellega taeva poole viipab, on ta juba öelnud, et proovib sedakaudu makse sooritamiseks paremat internetilevi kätte saada.

See tähendab, et Pärnumaal Läti poole kulgeval rannaribal saabki puhata ja internetti alati ei tabagi.

Siiski polnud too päev see hea levi päev ja sõpradelt tuli hommikupannkookide raha kokku laenata. Ega see mõni euro südasuviselt sooja suvealguse ajal rannaseltskonnale suuremat korda läinudki. Juuli lõpus Lemme õllesaali külastades on kaardimaksega juba sootuks parem olukord. „Nüüd see töötab,” teatab teenindaja, kui enne kaardi ulatamist saab hakatud punaseid sente hunnikusse lugema.

Lemme puhkeala kõrval tee ääres paiknev õllekas on koht, mille Lenini pildiga külalisraamatusse on kiitvaid sõnu kirjutatud rohkem kui küllaga. „Seda loe kui juturaamatut,” lausub Tiina Saar, sel suvel pärast taasavamist juba kuuendat hooaega avatud õllesaali perenaine.

Võib-olla see, mis telkivat või matkaautos ööbivat rannalist köidab, ongi just õlleka lihtsus. Oma väljanägemiselt ja sisustuselt on see koopia sellest, mida oma noorusajast mäletavad praegu juba kuuekümnendaid eluaastaid käivad inimesed.

„Kuus aastat tagasi tegime ta uuesti lahti,” tähendab perenaine. Enne seda oli õllesaal tema sõnul lahti juba ilmatu kaua – vististi juba 1960ndatel. „Midagi sealkandis võis olla, ma ise ka täpselt ei tea, põhilised meenutajad on inimesed, kes ümberkaudsetes suvilates olid,” lausub ta. Saar jutustab, et suvilate inimesed ongi ajaloost kõige rohkem rääkinud: „Kõigest, mis seal oli ja kui pisike keegi oli sel ajal, kui maja veel töötas – kes siis käis kohvikupoolel jäätist ja liivarõngast või Moskva saia söömas, samal ajal kui mehed siis teises maja pooles olid õllekas.”

Külalisraamatu avas õllesaali rahvas taastöötamise viiendal, juubelihooajal ja kuigi enamik sissekannetest kõneleb seal tõesti kõigest toredast, on Saare sõnade järgi olnud nurisejaidki, kellele ei meeldi pikk ooteaeg, kui kuumal suvepäeval on söögikoht tõepoolest rahvast pungil. Nii kipubki see olema just hea rannailmaga, siis tuleb seal endale istumiskoha leidmiseks vaeva näha, aga kehva suveilma puhul haigutab tühjus. Augusti viimasest nädalavahetusest on sellekski korraks õllesaali hooaeg läbi. Pererahvas hoiab seda suviti lahti nii kaks kuud, alates jaanipäevast. „Minu arust see aasta oli üldse imelik,” tähendab Saar ja räägib, et nii kui august algas, oli rahvas rannast kadunud. „Kui ilma ei ole, on meilgi nutune, sest kõik põhineb siin ju sellel. Kuid mõne korra saime ka seda puupüsti varianti  täitsa nautida sel hooajal.”

Ooteaeg kipub aga rahvarohketel päevadel pikaks venima, kuna hea asi tahabki ootamist. „Ma ei tee ju mikrolaineahjus süüa. Praen panni peal selle kartuli ja šnitsli, aga pliidil on ju ikka neli auku,” ütleb Saar, kes vahepeal toimetab köögis, siis jälle leti taga. „Kui mina olen letis, siis abikaasa on tagatoas ja mul on tütar ka abiks, nii et see on rohkem selline perevärk.”

Sel aastal lisasid nad kööki teise pliidi, ent kui seitse inimest on juba näiteks pannkookide järjekorras, mis on kindla peale üks õllesaali hittroogi, siis ikkagi aega läheb ja teisiti ei saa.

Hittide hulka kuulub perenaise sõnul kindlasti veel seljanka. Pikaks pole nad menüüd meelega ajanud. „Ikka küsitakse, miks teil pruuni suhkrut ei ole, aga meie maja ongi see veneaegne nii on menüü kui nõude ja asjade poolest,” ütleb Saar. Ta lisab, et kõik sai alguse sellest, et juba õlleka avamisega oli aastal 2010 nii kiire, et lihtsalt ei jõudnud osta kõiki uusi nõusid ja nii see läks. Pealegi sobivad aastakümnete tagused taldrikud ja noad-kahvlid ideaalselt praeguse õllesaali väljanägemisega. „Kõik, mis kodus oli võtta, selle võtsime – oma kodu tassisime avamiseks praktiliselt tühjaks –, kõik need pannid ja potid ja makk, kust muusika tuleb, on sealt,” märgib Saar, kinnitades, et nad tahavadki, et oleks vanaaegne. „Seda peent lugu on mujal nii palju, et siin mere ääres lööngi pigem lihtsusega.”

Rannaelu maitset on Tiina Saar ise juba lapsest saati tundnud. Sündinud on ta Kabli külas, aga kooli ajaks kolis mujale. Abielludes jõudis ta taas rannariba äärde tagasi ja nüüd on siia jäänud. Küsimuse peale, kas tal endal jääb üldse aega nautida seda suurepärast elukohta, kus meri aknast paistab, arvab õllesaali perenaine, et ega sooja ilmaga küll randa pääse. „Nüüd ma kahel aastal olen jõudnud selgusele, et hommikul, enne Lemme minekut peab rannas ära käima ja nii olen teinud seda maikuust alates,” jutustab ta. Väljaspool õllesaali hooaega on perenaine Häädemeestel lasteaia kokk ja juba siis saab pool seitse hommikul mere äärest läbi lipatud. „Aga suvehooajal ju lasteaiatööd ei ole ja mulle see tõesti sobib. Siis on aega, mida saan Lemmes õllekas veeta,” lausub ta ja märgib, et puhkus see küll pole, aga talle just meeldivadki sügis ning talv. „Selline pime aeg – siis ma puhkan.”

Lemme Ranna õllesaali ehk siis nüüdse Lemme õlleka sai Saare perekond rendile aastal 2010. Perenaine meenutab, et sel kevadtalvel juhtus temaga palju pahasid asju. Abikaasa siis ütles, et nüüd hakkame midagi tegema ja mingi mõte oli temas vahepeal küpsenud. Koos mindi kõigepealt Kilingi-Nõmmesse õllesaali ruume rendile küsima. „See kuulus Kilingi-Nõmme majandusühistule nagu enamik maju siin, näiteks Jaagupi pood, ja Kablis ka,” seletab Tiina Saar. Linnast saadi positiivne vastus ja remont võis alata – ühistult oli jah-sõna ja rentnike poolt korrastamine. Pool Saarte suguseltsi tuli appi. „Enne ei olnud seal ju põrandat ega katust ega klaase seinte peal. Rabasime siis, et kõik korda teha, ja saime veterinaarametilt load kätte,” jutustab Saar. Ühe kuuga sai asi tehtud ja esimeseks hooajaks võis uksed avada.

Tänavu märtsis sai teoks mõte õllesaal endale päriseks osta. „Hindaja käis vaatas üle meie töö ja pani asjad paika, ostsime ära,” lausub perenaine, lisades, et nüüd on juba tunda, et saab teha enda asja – seni oli ikkagi rentnik oldud.

Populaarne

Tagasi üles