L, 26.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Isevärki Peipsiveer: üks vald, kolm alevikku, kaks küla ja neli erapoodi

Vilja Kohler
, Tartu Postimees
Isevärki Peipsiveer: üks vald, kolm alevikku, kaks küla ja neli erapoodi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kõrgharidusega zootehnik Olga Poljakova on koos abikaasa Nikolaiga Peipsiääre vallas Varnjas oma erapoodi pidanud ligemale paarkümmend aastat.
Kõrgharidusega zootehnik Olga Poljakova on koos abikaasa Nikolaiga Peipsiääre vallas Varnjas oma erapoodi pidanud ligemale paarkümmend aastat. Foto: Margus Ansu / Postimees

Linlasele harjumatult krõbedad hinnad, tihe konkurents, vähe ostjaid, aga kümmekonna kilomeetri peal neli erapoodi – Tartumaal Peipsiääre vallas on kõik, sealhulgas kaubandus, pisut teisiti kui mujal Eestis.

Valla keskuses Kolkjas on kolm erapoodi, kaks toidukauplust ja ehituspood. On ka kalafirma kiosk, kust saab Peipsist püütut soetada. Kolkjast seitsme kilomeetri kaugusel Varnjas kaupleb samuti erapood. Kuidas see võimalik on, mujal Eestis tuleb maakohtades ju väikseid erapoode otsida tikutulega, karmid nõuded ja suured ketipoed on need kohad enamasti välja suretanud?

Tööga rikkaks ei saa

„Kõik imestavad, et töötame veel, ise ka imestame,” kostab naerdes Olga Poljakova, kes koos abikaasa Nikolai Poljakoviga on viimased paarkümmend aastat pidanud Varnja servas poodi. Aina naerdes ja naeratades räägib perenaine, et tema ja ta abikaasa on kasvanud Tartus, kuid nende mõlema juured on Peipsiääre vallas Varnjas ja Kolkjas, sinna nad ka jäävad, abikaasadel on Varnja suurel vanausuliste kalmistul endale platski valmis vaadatud.

Pärast Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) lõpetamist said zootehnik Olgast ja insener-mehhanisaator Nikolaist Varnja sovhoosi töötajad. Kui sovhoosid 1990. aastate keskel „laiali aeti” ning sigalat pidanud Nikolai Poljakovi ja ta sõprade aktsiaselts pankrotti läks, mõtlesid kaasad linna tagasi minna. Mõtteks see jäigi. „Kus ja kellele meid, kõrgharidusega põllumajandusspetsialiste, seal vaja oleks olnud,” põhjendab Olga Poljakova otsust.

Poljakovide päästerõngaks sai ETKVL, mis oma poed Peipsi ääres kinni pani. „Kooperatiiv pakkus meile Varnjas poodi, see meid hädast välja aitaski,” ütleb perenaine. „Tööga me rikkaks pole saanud, ei saa ka, ma ei tunnegi ühtegi tööga rikkaks saanud inimest. Aga kurta ei tasu, elame.”

Ta ei kurda ka poodnikele kehtestatud nõuete üle, kuigi riik ja ametnikud käituvad tema hinnagul oma inimestega stiilis „keelan, käsen, poon ja lasen”. „Selle sajandi alguses kehtestas riik väikepoodnikele väga karmid nõuded,” räägib Poljakova. „Kedagi ei huvitanud, kas sul oli selleks raha või ei, oh, kui palju väikseid erapoode nende nõuete pärast kinni läks. Pidime oma poodi panema seitse kraanikaussi, pingutasime, saime kuidagi hakkama. Ja teate – nüüd neid kraanikausse enam ei nõuta! Õnneks on nõuded mõistlikumaks läinud, suhtuminegi on inimlikum, ei pea enam kontrolli ees värisema nagu siis.”

Varnja pood on avatud iga päev 10–20, ainult üks päev aastas, 1. jaanuaril, on kauplus suletud, lootuses, et „vast kõik magavad sel päeval”. Poljakovide palgal on kaks müüjat. „Rahvast jääb aina vähemaks, vanad kaovad, noored lähevad kaugemale tööd otsima, me ei jõudnud enam neljale müüjale miinimumpalka maksta ja riigile nende sotsiaalmaksu tampida,” selgitab perenaine. „Abikaasa ütleb ikka naljaga pooleks, et meie kandis töötavatele inimestele peaks riik siin elu hoidmise eest lisa maksma. Midagi sellist, nagu nõukogude ajal oli niinimetatud Põhja koefitsient. Siin ju tööandjaid eriti pole, suurem jagu tööealistest, ka meie, oleme füüsilisest isikust ettevõtjad.”

Võlaraamat ei kao

Aga „Põhja koefitsenti” ei ole ega tule ning jutukas Poljakova pajatab kohalikust elust nii, nagu see on. Näiteks on nii, et Varnja poes on võlaraamat. „Mis teha, omad inimesed ju,” ütleb perenaine lihtsalt. „Mõni teeb pattu ka, ei maksagi võlga ära. Kes pattu teeb, seda pean tükk aega meeles, aga siis unustan, vanus mul ju selline juba, lugesin lehest, et 60aastased ja vanemad on eakad,” naerab väljanägemiselt kõige rohkem 45, passi järgi aga 61aastane Olga Poljakova.

Enamasti aga võlga ei unustata, sest poele ei jääda võlgu üle võimete elamise pärast. „Meie inimesed, korralikud naised, käivad siinkandis ametlikult tööl, aga firma ei maksa neile paar-kolm kuud palka,” räägib poodnik kohaliku elu varjuküljest. „Mis teha? Midagi ei ole teha – riigil ei ole seadust, millega sellist firmat karistada. Ja mis kasu siin kaebamisest oleks? Üks kirjutas Facebookis õigesti: eile otsisime töökohal õiglust, täna otsime uut tööd. Meie naised tööl õiglust ei otsi.”

Mis Varnja poe elus hoiab? Sigaretid ei tule kõne allagi, muidu naerune Olga Poljakova põrutab otse, et ta on riigi suitsupoliitika peale väga vihane. „Viinale võin kas või sada protsenti juurde panna, suitsudele mitte, aga miks, vaat ei mõista,” kurjustab ta. „Suitsude pealt jätab riik mulle ainult viis protsenti. Kui suitsude eest makstakse kaardiga, läheb sellest viiest protsendist kaks pangale, mulle jääb ainult kolm protsenti, seegi seisab tükk aega pangas kinni.”

Viin ja õlu? Nii ja naa. Suvel lähevad hästi kaubaks väiksema kraadiga napsud, viina eriti ei osteta. „Talvel seisab viin aga meil nagu mööbel, pühi ainult tolmu,” ütles Poljakova. „Meie poe on alles hoidnud pudi-padi, tööstuskaup, näiteks väetised, turvas, supipotid. Inimene ei sõida ju iga väikse asja pärast linna.”

Kala poest ei saa

Suvel on abiks Peipsi ääres liikuvad turistid, talvel Läti kalamehed. Aga kolm viimast talve on olnud viletsad – polnud jääd, polnud ka Läti kalamehi. Aga miks ei müü Peipsi ääres asuv Varnja pood kala?

„Abikaasa püüab kala, müüb kokkuostjale, sest siin seda müüa ei tohi, kalamüügi nõuded on eriti karmid,” vastab Poljakova. „Ega siin kala suurt olegi, meil ei saa inimesed enam järvelegi, suurem osa aastast on keeluaeg. Ja riik eeldab, et iga kalur on varas. Sel aastal pani riik paatidele GPSid, inimesed naeravad, et varsti paneb riik kaluritele jalavõrud nagu vangidele.”

Ta lisab, et järvel käimine pole naljaasi. Kalur peab enne järvele minekut helistama, et läheb sinna, tund enne järvelt tulekut peab ta jälle helistama ning teatama saagi suuruse kümne kilo täpsusega ja tellima endale sadamasse inspektori vastu. Siis peab ta kella pealt sadamas olema, ei tohi varem tulla ega hiljaks jääda.

„Vanasti tulid kalurid järvelt lauluga, paadid olid saaki täis, meestel meel hea, sadamas said kasti kala viinapudeli eest. Oh, kui palju toredaid mehei end sellepärast siin surnuks jõi,” räägib Poljakova. „Ma ei taha nõukogude aega tagasi, ei taha, et toredad mehed end surnuks jooksid. Aga väga tahan, et mehed tuleksid järvelt jälle lauluga, et meie elu ja töö oleks inimlikum ja mõistlikum kui praegu.”

Juttu jätkuks kauemaks, sest maapoe pidaja on kursis nii kohalike uudiste kui kohaliku elu hiilguse ja viletsusega. Aga töö ootab, uus kaup on vaja välja panna. „Külastage meid jälle, siis inimesed teavad, et Peipsi ääres on elu endiselt alles,” ütleb Olga Poljakova lahkudes rõõmsalt.

Lätlastele ei saa loota

Varnjast Kolkjasse sõites on näha, et elu käib, inimesed puhastavad kuurides kuivavaid suuri sibulamägesid. Elamiste ees on letid väljas, ostjaid ootavad sibulad, sibulavanikud, tomatid, kõrvitsad.

Ostjaid ootab ka Kolkja peatänava ääres toidupoodi pidav Larissa Dubina. Varem töötas ta sealsamas müüjana, aga aasta tagasi pani eelmine omanik poe müüki ja noor naine ostis selle ära. Kuid ta ei jäänud Kolkja ainsaks toidupoodnikuks, nagu see seni aastaid oli olnud – eelmine omanik rentis veidi eemal asuvast kohalikust ehituspoest ruumid ja tegi sinna veel ühe toidupoe. „Seni oleme ellu jäänud, aga väga raske on,” ei tee Dubina oma äri käekäigust saladust. „Elame tasakesi, ilma rahata, kõik raha on kauba all. Võlaraamatut meil ei ole, ei saa seda lubada, olen ise võlgu. Ootan iga ostjat.”

Sel suvel neid õnneks on olnud. „Turiste on tänavu palju,” räägib Dubina. „Euroopas on ärev aeg, inimesed otsivad turvalisi kohti ja siin, Eestis, on veel turvaline. Lisaks on meil palju üritusi, mis siia rahvast toob.”

Talvel on Kolkjas poodi pidada väga raske, pole enam olnud jääd ja seega ka Läti kalamehi, lisab müüja Tatjana Krjohhova. „Nende lätlaste peale ei saagi loota,” ütleb Dubina. „Neil on siia tulles oma viinakott kaasas, Lätis on alkohol ju palju odavam kui meil.”

Kuigi Dubina konkurent, uus Sadamapood, asub Kolkja peatänavast veidi eemal, pole seegi pärastlõunal ostjatest tühi. Nagu tellimise peale tuleb poodi millegi vajaliku järele ka selle omanik Pjotr Kuznetsov. Omaniku sõnul tänavune aasta uuele poele nii hea pole kui mullune, siis olevat rahvast rohkem käinud. 

Kas Kolkja kannatab kaks toidupoodi välja – ehk miks Pjotr Kuznetsov ühe poe ära müüs ja teise asemele tegi? „Tegin kompanjoniga puhkeküla, võtsime laenu, raha oli vaja ja müüsin poe Larissale ära,” vastab Kuznetsov. „Aga puhkekülas oli vaikne, no mõtlesingi, et teen õige poe ka.”

Niidid, torud, tsement

Aeg näitab, kas Kolkja rahvas ja nende külalised suudavad mõlemad poed elus hoida. Uue toidupoega ühe katuse all olevat Tartus tegutsevale ettevõtjale kuuluvat ehituspoodi ei kaota sealt aga vist püssi- ega ussirohi. Ehituspoe juhataja-müüja-koristaja-kojamees Tatjana Kuzmina varustab koduvalla ja kaugema kandi rahvastki kõige vajalikuga kümnendat aastat.

„Meil on kõike,” kinnitab Kuzmina. „Tahate õnge, palun! On niiti, õhupüssi laskemoona, tsementi, telliseid, jalgratta kumme, hädavajalikke rotilõkse, torusid, sanitaartehnikat, kalamehevintskeid. Küsige ainult, ma kohe toon.”

Peipsiääre kaubanduse tutvmistuuri, 10. augusti lõunaks on Tatjana Kuzmina müünud kaheksa kotti tsementi, kastekannu, puidukaitsevahendit, lüliti, pisitkupesa, suure hulga kruvisid ja meetrite kaupa trimmerijõhvi. „Inimesed peavad siit saama kõike, mida vaja läheb,” kordab Kuzmina. „Ehitatakse ahje, soojustatakse maju, tehakse veevärke – no miks peaksid inimesed materjali järele linna sõitma.”

Kõige vajaliku pakkumine kodu lähedal on kindlasti üks põhjus, miks Peipsiääre valla neli erapoodi nüüdki avatud on. Aga see pole ainus põhjus. Läbi Kolkja, Kasepää ja Varnja sõites paistab sibulatega müügilettidelt kaugele selle kandi rahva kange kaupmeheveri. Seegi seletab Peipsiääre valla erakaubanduse fenomeni. Ja kindlasti ei ole sealsetel inimestel kahju oma raha omakandi inimese poodi viia, sest muidu oleks Kolkjas ja Varnjas poed ammu kinni, nagu see on juhtunud Eesti paljudes külades-alevites.

Peipsiääre vald Tartumaal

* Peipsiääre vald asub Tartu maakonna idaosas Peipsi järve rannikul, Tartust ligikaudu 40 kilomeetri kaugusel. Valla pindala on 30,95 ruutkilomeetrit, keskus Kolkja. Pindalalt on Peipsiääre Mandri-Eesti väikseim vald, kus vene vanausuliste tänavtüüpi asustus on koondunud Peipsi rannikule.

* Selle aasta 1. jaanuaril elas Peipsiääre vallas 660 inimest.

* Omavalitsuses on kaks küla (Savka, Sipelga) ja Peipsi kaldal tee ääres reas kolm alevikku (Varnja, Kasepää, Kolkja).

* Kolkjas asuvad vallamaja, vene vanausuliste muuseum, raamatukogu, kultuurimaja, kala- ja sibularestoran ning uuest õppeaastast liidetud põhikool ja lasteaed. Eelmisel õppeaastal käis vene õppekeelega Kolkja koolis ligi 40 õpilast, lasteaias alla paarikümne mudilase.

* Varnjas on vanausuliste muuseumi filiaal, raamatukogu, Varnja kordon. Varnjas, Kasepääl, Suure- ja Väike-Kolkjas on vanausuliste palvelad.

Allikad: Vikipeedia, Tartu Postimees

Märksõnad
Tagasi üles