Keravälguteooriad

Keravälk Foto: Wikipedia.org

Jätkan keravälku ja selle käitumist seletada püüdvate teooriate tutvustamist. Akadeemik Pjotr Kapitsa hüpoteesi kohaselt on keravälk plasmanähtus. Välgukanalis ioniseeruvad kergete elementide aatomid, mis tekitavad plasma.

. Seejuures on oluline roll maastikul, mis võib tekitada soodsad tingimused resonantsiks (plasma neelab elektromagnetilised lained). See teooria aitab seletada nii seda, miks keravälgu läbimõõt on suhteliselt püsiv ja miks keravälk just nii liigub, nagu on täheldatud, kui ka keravälkude ilmumist keetaoliselt, lõhkemist (plaksatamist) jpm.

Elektromagnetlained peaksid keravälgu tekitamiseks olema 35–70 cm pikad. Ahela teket seletatakse selle teooria järgi elektromagnetlainete interferentsiga, lõhkemist aga sellega, et energia juurdevool plasmakerasse lakkab järsult, tekib hõrendus ja survelaine, mida tajume plahvatusena. Vahel aga võib energia juurdevool tasapisi väheneda, mistõttu keravälk vaikselt, sageli märkamatult hääbub.

20. sajandi teisel poolel esitas B. Smirnov veel ühe olulise keemiliste protsessidega seotud teooria, kus eeldatakse, et keravälk on mitme olulise protsessi mõju tulemus. Selle teooria kohaselt on keravälk püsiv tänu sisemistele keemilistele protsessidele, kusjuures oluline roll võib olla osoonil, mis laguneb kõrge temperatuuri mõjul aeglasemalt kui mõned muud aktiivsed ained. Plahvatamist seletatakse sellega, et alati ei lahku soojus keravälku tekitava protsessi tulemusena, vaid tekib soojusplahvatus; vaikselt kadumise korral on keskkonnaga aktiivne soojusvahetus.

Mulje, et just Venemaal ja endises Nõukogude Liidus on tegeldud keravälgu probleemidega eriti innukalt, ongi õige. Seal välja töötatud teooriate paikapidavuse uurimisel on hilisemal ajal laborites saadud isegi  plasmataolisi moodustisi, nende hulgas ka mikrolainete abil tekitatuid, kuid arvatakse, et sarnasus loodustekkelise plasmaga on siiski vaid väline.

Kas me tänapäeval teame, mis nähtusega on keravälgu näol tegu, või siiski mitte? Sellest tuleb juttu järgmisel korral.

* * *

Tänavusuvise ilma üle nurisevad kõige rohkem Ida- ja Lõuna-Eesti elanikud. Saartel ja rannikualadel on soojust ja päikest olnud aga küllaldaselt, ka vihm ja niiskus pole liiga teinud (merelt on tulnud rannikualadele valitsevate tuulte või briisidega kuiva õhku, sisemaal on aga lõunatsüklonite, evapotranspiratsiooni teel või muudel põhjustel niiskust ja sadusid märksa enam olnud). 10. augusti paiku lõppesid südasuvised ilmad, nii et ilmastik on läinud hilissuvisele lainele. Valdavast õhumassist oleneb, kas ilm tundub pigem suvine või on selles juba sügise hõngu.

Sel nädalal tõi Eestisse sajuse ja jaheda ilma idatsüklon (sel aastal juba kolmas omataoline). See tekkis 15. augustil läänest Soome ja lõunast Karjala kohale jõudnud tsükloni ühinemisel. Tsüklon hakkas nihkuma edela ja lõuna poole ning tõi meile väga sajused ja seetõttu jahedad ilmad. 18. augustil hakkab tsüklon täituma, aga selle mõju on veel tugev ja sajuhooge tuleb ilmselt rohkesti. 20. augustiks peaks tsüklon meie ilmakaardilt kaduma ja kaasatoodud sooja õhumassi on rohkem tunda. Venemaa kuuma antitsükloni servaga võib troopiline õhumass edaspidi Eesti kohale jõuda ja õhutemperatuur kerkida koguni 25 kraadini. Seega ei ole suvi kaugeltki veel läbi, aga 30-kraadist leitsakut lubada siiski ei julge.