Põldmurakas pakub rohkelt vitamiine ja mineraale

Põldmurakas kasvab sagedamini tee- ja metsaservadel, eriti loo- ja palumetsade läheduses.

FOTO: Erakogu

Põldmurakas (Rubus caesius L.) on rahvasuus tuntud ka kui põldmari, marivars, põldvääne ja karumarjad. Marjad on valminult tumesinist või peaaegu musta värvi (hallika varjundiga) ning lisaks heale maitsele on need ka väga tervislikud.

Põldmurakas kasvab Kesk- ja Ida-Euroopas, Kaukaasias, Lääne-Siberis, Kesk- ja Väike-Aasias, Põhja-Ameerikas. Eestis on ta levinum Lääne-Eestis. Sagedamini kasvab tee- ja metsaservadel, eriti loo- ja palumetsade läheduses, tegemist on lubjalembese taimega. Põõsas on tavaliselt 0,5–1,5 meetrit kõrge ja vars on kaetud peente jäikade karvakeste või ebakorrapärase kujuga ogadega.

Juba keskajal teati, et põldmuraka juur on hea diureetikum (kasutatakse tavaliselt kõrge vererõhu või liigse naatriumi kogunemise vastu). Ibn Sina (läänemaailmas tuntud kui Avicenna) soovitas panna põldmuraka lehti kahjustatud nahapiirkonda psoriaasi korral.

Põldmurakat nimetatakse tihti mikroelementide ja vitamiinide looduslikuks kompleksiks, sest see sisaldab rikkalikult makro- ja mikroelemente (kaalium, magneesium, naatrium, kaltsium, raud, fosfor, nikkel, vask jt), orgaanilisi happeid, vitamiine A (17 mg), C (15 mg), P (0,6 mg), E (1,2 mg), B2 (0,05 mg), B1 (0,01 mg) ja teisi bioaktiivseid aineid (sh looduslikke antibiootikume). Samuti on põldmurakas märkimisväärsel hulgal väärtuslikke aminohappeid ja kiudaineid.

Kasutatakse kogu taime

Ravimitoormena kasutatakse kogu taime. Ürti kogutakse õitsemise ajal: lõigatakse ära kuni 50 sentimeetri pikkune ladvaosa ja kuivatatakse. Marju varutakse augustis ja septembris, juuri sügisel. Põldmurakat võib kuivatada, külmutada, valmistada temast hoidiseid, tõmmiseid ja tinktuure.

Tänu põldmurakas sisalduvatele vitamiinidele, mineraalidele ja orgaanilistele ühenditele parandab põldmurakas ainevahetust, puhastab verd ja stimuleerib vereloomet, reguleerib seedimist ja soolte tööd (põldmuraka juurte tee on tõhus abiline kõhukinnisuse korral), leevendab liigesevalusid, on põletiku- ja bakterivastane, suurendab uriinieritust ja soodustab kantserogeensete ainete väljaviimist organismist.

Samuti on põldmurakast saadud abi näiteks köha, ülemiste hingamisteede põletiku ja angiini (veetõmmis lehtedest või keedis juurtest), ohatise, valuliku menstruatsiooni, maksa-, neeru- ja seedetrakti haiguste (kõhulahtisus, gastriit, veritsus, mao- ja kaksteistsõrmiku haavandtõbi), nahahaiguste, haavade ja aneemia korral.

Põldmarja mahla ja marju kasutatakse organismi varustamiseks mineraalide ja vitamiinidega. Kuivatatud marjadest tehakse ka tõmmist, mis aitab hästi külmetushaiguste korral. Selleks valage kahele supilusikatäiele kuivatatud marjadele peale keevat vett, laske tõmmata 1520 minutit ning tarvitage 23 klaasitäit 12 tunni jooksul.

Tee ja tõmmis

Põldmuraka lehtedest tee valmistamiseks pange lehed seisma email- või klaasnõusse ja hoidke soojas kohas, päikesekiirte eest kaitstuna, kuni nad närbuvad ja lähevad mustaks. Seejärel laduge lehed anumast välja ja laske neil  lahtiselt veel lõplikult kuivada. Tulemuseks on lehed, millest saab hea aroomi ja maitsega tee.

Veetõmmise valmistamiseks pange kaks supilusikatäit kuivatatud lehti termosesse, valage peale kaks klaasitäit keevat vett ja laske tõmmata 46 tundi, seejärel kurnake. Veetõmmist tarvitatakse umbes ⅓ klaasi jagu 20 minutit enne igat söögikorda. Tooreid lehti võib muljuda ja teha neist haavadele ja probleemsetele kohtadele nahal mähise.

Tagasi üles