Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/08/18/5729881t1h6b2f.jpg)
Halinga vallas Libatses kolhoosiaegsesse remonditöökotta rajatud pakenditehasest on autodest kihavalt Via Balticalt vaid mõnisada meetrit. Vineerist ja puitkiudplaadist tööstuslikku pakkematerjali ja pakendit on Libatses valmistatud juba aastast 1995, mil Rootsi kontserni Lamiflex Board AB tütarettevõte siin sellega algust tegi.
Praegu kannab 100 protsenti Rootsi kapitalile kuuluv pakenditootja nime Boardic. Ettevõtte omanikeringi kuulub ka Eesti juurtega Thomas Jakoby. Libatses käib eesti keelt puhtalt kõnelev Jakoby päris tihti, ent siinse üksuse igapäevane juhtimine on kohaliku mehe Endel Mäemetsa kanda.
Boardicul läheb Jakoby hinnangul praegu hästi. Hästi tähendab piisavalt tellimusi, kliente ja tööd, mida Libatses jagub 40 inimesele.
Libatses rahul
Pakkemajanduse käekäik sõltub palju metallifirmadest, näiteks auto- või tööriistatööstusest, ning oluline on asuda kliendile võimalikult lähedal.
Kõik tellimused käivad läbi emaettevõtte Norrköpingis ja 90 protsenti Pärnumaal toodetud pakenditest läheb kasutusse samuti Rootsi ettevõtetes.
„Lõviosa meie toodangust on mõeldud Volvo, Scania ja Saabi tehastele, eriti palju just veoautotehastele,” seletab Jakoby.
Pakenditehas ei pruugi Jakoby jutu järgi lõpptarbijat alati teadagi, sest tarneahelasse mahub tootja ja kasutaja vahele mitu vahendajat.
Logistikamaailmas ilma transpordikindla pakendita läbi ei saa ja sestap on mitmesuguseid pakendeid pidevalt vaja. Näiteks elektroonikatööstuses tuleb iga õrn komponent omaette pakki pista ja seda ei tee tavaliselt detaili ega pakendi valmistaja, vaid mõni spetsiaalne pakkimisfirma.
Teatud riikide puhul on rahaliselt otstarbekas viia auto üle piiri komponentidena. Sellist praktikat kasutatakse kõrge tollimaksu vältimiseks. Auto imporditakse varuosadena riiki, kus need siis kompaktseks masinaks kokku pannakse. Üksikute osade importimisel pääseb kopsakast maksust. Samal ajal nõuab see erinevate pakendite olemasolu.
Konkurents tööstusliku pakendi sektoris on tihe, Eestiski tegutseb mitu tootjat. Mäemets ja Jakoby positsioneerivad Boardicu suuruselt kolmandaks siinseks tööstusliku pakkematerjali ja pakendi tootjaks.
„Kahe suure kõrval oleme meie ikka väga väikesed, nagu külapoisid,” muigab Mäemets.
Võrdlus polegi ehk nii vale, kui mõelda Boardicu asukohale küla servas.
Libatsest lahkumist ei ole rootslased 21 aasta jooksul tõsiselt kaalunud. Tehasesse, inimestesse ja töötingimuste parendamisse on palju investeeritud, et tootmist siin tulevikuski jätkata.
Kuid jäämisel on ka ajalooline taust. Jakoby räägib, et 20–25 aasta eest hirmutas rootslasi mõte Tallinna tulekust ainuüksi uudiste pealkirju lugedes.
„Me ei tahtnud Tallinna sõitagi, sest Rootsis me muud ei kuulnud, kui et Tallinnas lokkab kuritegevus, maffia õiendab omavahelisi arveid, vohab prostitutsioon ja inimesed saavad surma,” meenutab Jakoby.
Nüüdne Tallinn on hoopis midagi muud, aga Eestisse laienemise otsused tehti 1990ndatel ja need pädevad nüüdki.
Jakoby ütleb, et oma põhiturule Rootsile asub Libatse parajalt lähedal ja et transpordiühendus riikide vahel on hea, ei ole tarnekiirusele miskit ette heita.
„Kui me saadame kaubaauto Libatsest Paldiskisse, kust see läheb laevaga Kappelskäri ja sealt mööda mandrit Norrköpingisse, on saadetis umbes 12 tunniga päral,” kiidab ta.
Naised pinkide taha
Tööjõunappuski pole vabrikule võõras. Samal ajal on Boardicu kaader püsinud suhteliselt stabiilne. Teatud liikumisi tuleb muidugi ette. Eriti valusalt mõjusid vabrikule kriisiaastad 2008–2009, kui käive kuivas kokku ja inimesi tuli koondada või saata sundpuhkusele.
„Ladu oli toormevaru täis, aga isegi poolmuidu ei tahtnud keegi midagi saada,” vaatab Jakoby tagasi.
2010. aastal olukord muutus ja sestpeale on tootmine muutunud oluliselt stabiilsemaks. Tagantjärele targana teavad kastivabrikandid, et kriisist võib tulugi tõusta, sest pärast madalpunktist läbi käimist tõuseb efektiivsus.
Boardicu tsehhides on kunagi olnud palgal ka 65 inimest, aga tänu paremale mehhaniseeritusele, tehnoloogiale ja inimeste endi tõhususele teeb nüüd pea sama töö ära 40 töötajaga.
Tegevjuht Mäemets rõhutab, et karjääriredelil üles liikumine on nende majas soositud tendents ja toob näite, et kunagi saepingi taga või tõstuki peal alustanud kolleegid on praegu hoopiski ettevõtte kontoris ametis.
Boardicu 40 töötajast vaid kaks käib ettevõttesse tööle naabermaakonnast Raplamaalt. Kõik ülejäänud on Halinga valla inimesed.
Mäemetsa kinnitusel Libatse väiksus Boardicu arengut ei pidurda. „Me oleme ise ka väikesed,” tuletab ta meelde. Kohalikke olusid tundvana peab Mäemets üsna tõenäoliseks perspektiivi, et tulevikus moodustavad 75–80 protsenti vabriku töötajatest naised.
„Mida kõrgem mehhaniseerituse tase ja mida vähem füüsilist jõudu vaja läheb, seda enam saab tööle võtta naisi. Naisi veel jääb maale, mehed leiavad tööd tihti hoopis kaugemalt,” ütleb ta.
Kastil ja kastil on vahe sees
Kui vaadata kastiäri üldisemalt, siis kehtivad siin teised reeglid kui näiteks ehituses, kus saab „Pisuhänna” Ludvig Sanderi kombel kuulutada, et rohkem õhku on vaja, sest õhk ei maksa ju midagi.
Kastpakendi transportimisel on õhk kulla väärtusega ja seetõttu ei tarnita neid ühest kohast teise pea kunagi valmiskujul.
„Tööstuspakendi puhul ei ole tema hind alati kõige määravam. Oluline on näiteks see, kui mugav on kaupa pakkida ja kas kasti saab korduvalt kasutada. Loeb seegi, kas tühjalt pakendilt saab hõlpsalt põhja ära võtta, seinad lapikuks suruda ja kasti kuni järgmise korrani ruumisäästlikult ladustada või transportida,” kirjeldab Mäemets.
Boardicu kastide toormeks on kase- ja okaspuuvineer, mis ostetakse valmisvineerplaatidena Venemaalt ja Brasiiliast.
Libatses tehakse pakkematerjal valmis. Kastpakendid transporditakse Rootsi enamasti detailidena. Vajadusel viimane lihv ehk kasti koostamine ja polsterduste lisamine tehakse ümbristele Norrköpingis. Seal on Boardicul ametis 15 inimest, neist enamik töötab kontoris, vahetult pakkemajandusega tegeleb viis-kuus inimest.
Tootearenduse teeb samuti ära emakontor Norrköpingis. Võhik võib ju muiata, et mis see kast siis ära ei ole – pane aga kokku neli seina, põhi ja kaas –, aga tegelikult on pakendamiskunst märksa keerukam ja ka huvitavam.
Pakendada on ju vaja väga erineva kuju, mõõdu ja kaaluga esemeid. Pole võimalik iga kauba puhul sama loogikaga läbi ajada.
Väiketootjana on Boardic kiire, paindlik ja kompromissialdis. Suured tegijad põlgavad pisemad tellimused võib-olla ära, ent Boardic seda endale ei luba.
Eestis on ettevõtte peamisteks koostööpartneriteks mööblivalmistajad Lääne- ja Raplamaal, elektroonikatehas ja kalatööstus Pärnus. Boardicu klient on näiteks ka naaberkülas Kaelasel toimetav Jaanihanso siidrivabrik.
Eesti edestab Põhjamaid
Üle 20 aasta vanemate sünnimaa käekäiku lähedalt näinud Thomas Jakoby hinnangul on Eesti nii mõneski asjas Põhjamaid edestamas. Skandinaaviast on ette jõutud nii heas kui halvas mõttes.
Kriitikat pälvib Jakobylt eestlastele omane tähenärijalik bürokraatlikkus.
„Juuksekarva lõhkiajamises olete vahel hullemad kui sakslased,” naerab Jakoby.
Muus suhtes on Eesti kõva arenguhüppe teinud.
„Eesti pangandus on ikka palju parem ja kiirem kui Rootsis,” kiidab Jakoby. „Kui meil võtab ülekande laekumine kaks päeva aega, siis teil vaid päeva.”
Komplimente jagub tal ka mobiilside hea levi kohta. Mägises Rootsis on leviaugud väga tavalised.
Kommentaar
Alvar Roosimaa, Jaanihanso siidrivabriku peremees
Jaanihanso ja Boardicu koostöö sai alguse vältimatust juhusest, mis ikka ette tuleb, kui kaks naabrit on abivalmid ja avatud.
Meil oli vaja kiiresti laenata tõstukit, et lahendada hädaolukord ja Boardic saatis enda oma appi. Pärast läksin nende juurest läbi, vaatasin ringi ja saime kiiresti koos Endliga aru, et võiks midagi koos teha.
Nende jaoks oli väga põnev tegeleda veidi väiksemate ja peenemate vormidega, kui nende peamine toodang on, ja meie jaoks oli omanäoliste kinkekastide loomise võimalus kiiresti, paindlikult ja kodu lähedal lihtsalt suurepärane.
Meie ühised disainisessioonid on eesmärgipärase loovtöö musternäidised, kus istume laua ümber teadmisega vajadusest ja üldise visiooniga ning tund aega hiljem läheb kavand proovitööks vabrikus käiku.
Võib kindlalt öelda, et Jaanihanso ja Boardicu suhtumine probleemide kiiresse lahendamisse sobib omavahel ideaalselt ja koostöö on alati puhas rõõm. Boardicu tehtud kastidest on saanud Jaanihanso siidri üks tuntumaid sümboleid. Isegi nii, et ühe teise toreda veinitootja käest, kes nüüd ka sama disainiga kaste kasutab, küsivad kliendid, kust nad „Jaanihanso kaste” saavad.