„Kahe suure kõrval oleme meie ikka väga väikesed, nagu külapoisid,” muigab Mäemets.
Võrdlus polegi ehk nii vale, kui mõelda Boardicu asukohale küla servas.
Libatsest lahkumist ei ole rootslased 21 aasta jooksul tõsiselt kaalunud. Tehasesse, inimestesse ja töötingimuste parendamisse on palju investeeritud, et tootmist siin tulevikuski jätkata.
Kuid jäämisel on ka ajalooline taust. Jakoby räägib, et 20–25 aasta eest hirmutas rootslasi mõte Tallinna tulekust ainuüksi uudiste pealkirju lugedes.
„Me ei tahtnud Tallinna sõitagi, sest Rootsis me muud ei kuulnud, kui et Tallinnas lokkab kuritegevus, maffia õiendab omavahelisi arveid, vohab prostitutsioon ja inimesed saavad surma,” meenutab Jakoby.
Nüüdne Tallinn on hoopis midagi muud, aga Eestisse laienemise otsused tehti 1990ndatel ja need pädevad nüüdki.
Jakoby ütleb, et oma põhiturule Rootsile asub Libatse parajalt lähedal ja et transpordiühendus riikide vahel on hea, ei ole tarnekiirusele miskit ette heita.
„Kui me saadame kaubaauto Libatsest Paldiskisse, kust see läheb laevaga Kappelskäri ja sealt mööda mandrit Norrköpingisse, on saadetis umbes 12 tunniga päral,” kiidab ta.
Tööjõunappuski pole vabrikule võõras. Samal ajal on Boardicu kaader püsinud suhteliselt stabiilne. Teatud liikumisi tuleb muidugi ette. Eriti valusalt mõjusid vabrikule kriisiaastad 2008–2009, kui käive kuivas kokku ja inimesi tuli koondada või saata sundpuhkusele.
„Ladu oli toormevaru täis, aga isegi poolmuidu ei tahtnud keegi midagi saada,” vaatab Jakoby tagasi.