Eesti viski? Miks ka mitte!

Eesti piiritusetootja Estonian Spiriti ning Moe peenviinavabriku juht Sven Ivanov.

FOTO: Marianne Loorents/Virumaa Teataja

Viskigurmaanid teavad, et head rüübet ei tehta ainult ingliskeelsetes maades, vaid ka näiteks Jaapanis. Meie naabritest teevad viskit Soome ja Rootsi. Poolteist kuud tagasi sai ka Eestist viskimaa, sest 15. juunil pandi vaati laagerduma esimene partii kodumaist rukkidestillaati, mis peaks aastatega viskiks küpsema.

Augusti alguses jõudsid viskivaadid Moe piiritustehase vanasse vaadikeldrisse, kus pikk laagerdumisprotsess toimub.

Osaühingu Estonian Spirit juhatuse liige Sven Ivanov räägib, et destillaat on valmistatud kodumaisest Sangaste rukkist tehtud linnastest. „Just rukki linnasestamisega oligi kõige suurem probleem, aga Võrus tegutsev Estonian Malt uuris asja ja sai kenasti hakkama,” kõneleb Ivanov. Ta täpsustab, et alkoholilinnastele esitatakse pisut teistsuguseid nõudmisi kui leivalinnastele, mis on Estonian Malti põhitoodang.

Kui traditsiooniline Šoti viski valmistatakse odralinnastest, siis sedapuhku otsustasid Moe mehed Ameerika poole vaadata, sest rukkiviski on populaarne just seal.

Viskitootmise idee sündis Ivanovi sõnul klientidel. „Meil on mõned kliendid, kelle jaoks teeme eri destillaate, ja üks korra küsis, miks te viskit ei tee.”

Mõte ei andnud asu ja nii hakkas Ivanov koos viskiklubi presidendi Toomas Tiiveliga ajalugu uurima. Selgus, et Eestis polegi kunagi viskit tehtud. Kuigi oleks saanud teha küll, sest pandi ju vanasti viin ja piiritus puitvaatidesse. „Šotlased panid ka, aga „unustasid” vaadid ära,” märgib Ivanov. „Kui meil oleks sama moodi toimitud, olekski midagi viskilaadset sündinud.”

Esimestest sammudest viski vaati panemiseni kulus umbes aasta, peamiselt selleks, et uurida, kuidas see vaadimajandus täpsemalt käib.

Selgus, et rukkiviski jaoks sobib kõige paremini Ameerika tammest vaat. Nii ongi vaadid kogu protsessi juures ainus komponent, mis välismaalt tuuakse. „Saksamaal on meil hea partner, kes meid vaatidega varustab,” kiidab Ivanov. Vaate on nii päris uusi kui ka selliseid, milles varem juba mõni jook laagerdunud on – näiteks šerri või viski. Loomulikult annab taoline vaat viskile oma maitsenüansi.

„Kuigi meie tamm pole viski laagerdamiseks kõige parem, tahaksime ka mõnd sellest tehtud vaati kasutada, aga seni pole leidnud meest, kes korralikud vaadid valmis teeks,” kurdab Sven Ivanov. Mõni mees on küll lubanud vaadid teha, kuid ei garanteeri, et need pikemat aega vedelikku sees hoida suudavad.

Esimese hooga valmistati 4400 liitrit rukkidestillaati (piirituseks seda nimetada ei saa, sest kangust on kraamil 63,2 kraadi), millega peaks saama täita sada vaati.

Praegu on Moe vanas vaadikeldris viski laagerdumas kahekümnes vaadis: seitsmeteistkümnes 30liitrises, kahes 190liitrises ja ühes 225liitrises.

Ivanov jutustab, et esimesed sada vaati on privaatvaadid ja nende omanikud moodustavad nii-öelda Eesti viski asutajate klubi. Viskiks muutub vaadis olev kraam aga alles vähemalt kolme aasta möödumisel vaatipanekust. Seega tuleb vaadiomanikel päris kaua oodata. Vähemalt korra aastas käib klubi koos ja tutvub oma vaadis toimuvaga.

Viski vaati panemise aeg pole sugugi juhuslikult valitud. Sven Ivanov, kelle personaalne vaat kannab numbrit viis, on sündinud 1969. aasta suvel. „Nii et kui mul midagi muud viiekümnendaks sünnipäevaks võtta pole, siis vähemalt vaat viskit,” lausub ta.

Esimese vaadi sisu, mida on vastavalt Moe piiritustehase ehitamisajale 188,6 liitrit, aga kolme aasta pärast kindlasti pudelisse ei villita. „Võib-olla 25 aasta pärast võib kaaluda, mis sellega saab,” kõneleb Ivanov.

Esimene ports destillaati villiti vaati, kus on varem laagerdunud ehtne Ameerika burboon. „Ega me täpselt ei tea, mis välja tuleb, palju oleneb vaadi ja destillaadi sobivusest, temperatuurist, selle muutumisest,” ütleb Sven Ivanov.

Enne kolme aasta möödumist teada ei saagi. Aimu siiski saab, aga viski nime võib jook kanda ikkagi alles siis, kui see on vähemalt kolm aastat laagerdunud.

Katsetusi destillaadi hoidmisega tammelaastudel on ju tehtud, aga kuidas mõjub aastatepikkune laagerdumine, ei oska keegi öelda. Keegi ei tea ka, kui sobilikud on Moe vaadikeldrid viski laagerdamiseks.

„Mõni spetsialist soovitab, et laagerdumisruumis peaks temperatuur ja niiskus olema võimalikult stabiilne, teine jälle arvab, et las kõik mängib,” lausub Sven Ivanov. Ameerikas on koguni viskitootjaid, kes viskikeldris tehislikult temperatuurikõikumisi tekitavad. Nii et ühtset arusaama sellest, millistes tingimustes viski laagerduma peaks, tegelikult ei olegi.

Küll on Ivanovi sõnul selge, et väiksemas vaadis küpseb viski kiiremini. Ilmselt võib iga vaaditäis pisut isemoodi välja tulla.

Maailmas on väga palju viskigurmaane ja viskikogujaid ning paljuski loodab Ivanov eksklusiivset viskitootmist käivitades just nende inimeste huvile. Sõna on juba vähehaaval levima hakanud.

Millal järgmine ports destillaati valmis tehakse ja vaatidesse pannakse, ei oska Sven Ivanov veel öelda. „Selle aasta viljast tahaks teha, aga praegu ei tea ju veel selle kvaliteeti,” sõnab ta.

Küll lubab mees, et alates saja esimesest vaadist on igaühel võimalus endale oma isiklik viskivaat soetada, seda Moe keldris hoida ning aeg-ajalt uudistamas käia. Eks kunagi jõuab Moe viski ka poeletile, kuid mitte enne 2020. aastat. Varem see lihtsalt valmis ei saa.

Tagasi üles